Kui Saksamaal avati koolid pärast lockdown’i 4. mail ja Prantsusmaal nädal hiljem, siis Põhja-Itaalias oli esimene koolipäev 14. septembril. Märtsi algusest (Itaalia oli esimene Euroopa riik, kes koolid kinni pani) septembri keskpaigani on rohkem kui pool aastat. Selle sisse mahtus õpilaste distantsõpe, koolijuhtide avalikud (südamlikud ja innustavad) kirjad ning kolme kuu pikkune suvevaheaeg. Kõige selle keskel – meedia, haridustöötajate ametiühingu, parempopulistide ja lastevanemate sihikul – haridusminister Lucia Azzolina ning teda sekundeerivad Covid-19 erakorraline volinik Domenico Arcuri ja tervishoiuminister Roberto Speranza.
Itaalia kool – inklusiivne, kuid sageli konservatiivne ja paternalistlik – on viimasel kümnendil elanud rahulolematuses. 2009. aasta majanduskriis tekitas koolisüsteemis paljuräägitud paigalseisu. 2017. aastal oli Itaalia valitsussektori hariduskulude osakaal SKP-st vaid 3,8%, positsioneerudes sellega Euroopa Liidu riikide seas tagantpoolt viiendale kohale. Rahulolematus oli sedavõrd suur, et pärast 2020. aasta riigieelarve väljakuulutamist astus tagasi eelmine Giuseppe Conte valitsuse haridusminister Lorenzo Fioramonti põhjendusel, et haridus- ja teadusvaldkonnale polnud eraldatud piisavalt raha – kolme miljardi lisaks küsitud euro asemel oli eraldatud kaks.
Katrin Veiksaar
Katrin Veiksaar on filoloog, eest keele lektor, blogija ja kultuurivahendaja. Ta on elanud imelises Bolognas üle kahekümne aasta. Katrin on Edasi kirjasaatja Itaalias. Loe artikleid (12)
