Marko Mihkelson: tagasi ohtlikku minevikku

USA presidendi otsus väljuda 1987. aastal Nõukogude Liiduga sõlmitud lühi- ja keskmaarakettide keelustamise leppest (INF) passib hästi laiemasse mustrisse – Lääne ja Venemaa suhted on juba ammu tagasi ohtlikus minevikus. Selline sündmuste käik annab hoogu uuele võidurelvastumisele ja suurriikide vaheliste pingete kasvule.

Ükskõik, milline ka polnud president Trumpi kaalutlus, lepet rikkuva Venemaa käitumine ei jätnud Washingtonile palju otsustusruumi. Lootus leida kiirelt uus ühisosa Moskvaga ja lisada leppesse suure keskmaaraketiarsenaliga Hiina näib hetkel küll soovmõtlemisena.

INF-leppe eellugu ulatub juba 1970ndatesse aastatesse, kui Külma sõja edenedes võttis Nõukogude Liit oma relvastusse kogu Euroopat ohustavad raketikompleksid. Lühi-ja keskmaarakettide tegevusraadius (500-5500 kilomeetrit) sobib Venemaale täpselt kogu Euroopa mandri sihtmärgistamiseks.

USA vastukäik moderniseeritud keskmaarakettide Pershing II paigutamisega Lääne-Euroopasse tõstis pinged Lääne-Ida suhetes kriitilise piirini. See päädis Reagani ja Gorbatšovi allkirjadega leppel, millega 1991. aasta maiks likvideeriti kõik 2700 (Nõukogude Liit hävitas 1846 ja USA 846) lühi-ja keskmaaraketti.

INF-lepe oli sisuliselt Külma sõja lõppakordiks. Seepärast on mõistetav, kui Reaganit nõustanud ja venelastega läbirääkimisi pidanud Richard Burt ütles Trumpi otsust kommenteerides, et “me justkui uneskõndijatena liigume tagasi tuumavõidurelvastumisse”.

Ameeriklaste otsus on samas mõistetav, kui mõelda sellele, et Venemaa on juba aastaid lepet rikkunud ning selle varjus moderniseerinud oma raketisüsteeme (näiteks 9M729 tüüpi tiibraketid). Vastavalt luureandmetele taastas Venemaa 2017. aastal oma relvastuses keskmaarakettide operatiivvõimekuse. Pealegi on lahinglaskmiste tulemused vihjanud, et ka näiteks meie regiooni paigutatud raketikompleksid Iskander-M on võimelised tulistama välja lühimaa tegevusraadiusega (500-1000 kilomeetrit) rakette.

USA pole aastakümneid vastavaid relvasüsteeme uuendanud ega katsetusi läbi viinud. Venemaal ja INF-leppest eemal seisval Hiinal on siin selge eelis.

Trumpi otsus tähendab Pentagonile vabade käte taotlemist oma võimekuste arendamiseks ja heidutuse taastamiseks.

Endine USA Euroopa vägede juht erukindral Ben Hodges ütles äsja Varssavi julgeolekukonverentsil, et ta ei välista lähema 15 aasta jooksul sõja puhkemist USA ja Hiina vahel. Ta rõhutas seejuures, et Euroopa peaks ise oma kaitsevõimekust Venemaa heidutamiseks kasvatama.

See pole lohutav perspektiiv, sest praeguses lääneliitlaste mõranevas koostöös võib Venemaa üksnes kasvatada oma agressiivsust. Kui USA peaks tõepoolest keskenduma suuresti vaid Hiinale, siis oleks see roheliseks tuleks Venemaale tegutsemaks Ukraina riikluse lõhkumisel ja euroatlandi julgeolekuruumi lagundamisel.

Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni unistus Euroopa strateegilisest autonoomiast võib esmapilgul tunduda põneva ideena, kuid see on samm läänemaailmale eluliselt tähtsate atlandiüleste suhete nõrgendamise suunas. Ainus, kes sellest võidaks, oleks Venemaa.

Euroopa Liidu tõhusam kaitsekoostöö on hädavajalik, kusjuures lisaks võimekuste arendamisele on väga tähtis ka poliitilise tahte ühtlustamine. Mis kasu on investeeringutest ühistesse kaitsetegevustesse, kui loodud võimekusi ei taheta kasutada?

Samas on väga oluline, et liitlased räägiksid ühte keelt ja tajuksid maailma sarnaselt. Kui Venemaa rikub lepinguid, siis tuleb sellest ka nii aru saada ja vastavalt reageerida. Miks me jätkuvalt usume, et 1997. aastal sõlmitud NATO-Vene alusakti on võimalik reanimeerida? Miks me anname Venemaale strateegilise eelise võimaliku konflikti puhkedes? Venemaa loobumine tavarelvastusleppest (CFE) 2007. aastal andis neile vabaduse vägede koondamiseks ja manööverdamiseks, mis võimaldasid alustada sõdu Gruusia ja Ukraina vastu.

Need on õppetunnid, mis peaksid Euroopa riike sundima koos ameeriklastega tõsisema heidutuse rajamisele ning kui selleks on vaja taanduda vastaspoole rikutud ja enda võimekusi piiravatest lepetest, siis tuleb seda ka teha.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kaks korda kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (28)