Ma ei tegele jooga, meditatsiooni ega mõne muu võõramaise praktikaga. Küllap seepärast, et olen oma jooga leidnud metsas, rabas ja mere ääres hulkudes. Mulle näib, et kindlate tegutsemisjuhiste puudumise tõttu on iga metsaskäija ise oma vaimuvärskenduse meister ja sageli ei kannatagi seda seepärast koos teistega tehagi. Eriti kui eesmärk on kolistada kuskil sügavamates hingesoppides.

Tõsi, aeg-ajalt toob elu sulle kingituseks inimesi, kes voolaks justkui samas sängis ja samas rütmis. Nendega on kindel, et metsavaikuse eetriaega ei kaaperda jutt elutoa tapeedi värvist.

Nali naljaks, aga vahel võime hoopis ise oma rituaalid rikkuda või tagaplaanile jätta. Võime hoida end pantvangina tulevikus ja selle vajadust endale veenvalt ka argumenteerida. Kuniks olevikust saab täiel rinnal elamata minevik. Hägune mälukild ajusopis, mis ütleb, et tegid homse hüvanguks midagi kasulikku ja jätsid selle nimel kõrvale kõik muu. Sealhulgas iseenda.

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (62)