Katrin Veiksaar: Itaalia – 8,3 miljonit õpilast tagasi koolipinki

Koolilapsed Torinos. Foto: Shutterstock.

Kui Saksamaal avati koolid pärast lockdown’i 4. mail ja Prantsusmaal nädal hiljem, siis Põhja-Itaalias oli esimene koolipäev 14. septembril. Märtsi algusest (Itaalia oli esimene Euroopa riik, kes koolid kinni pani) septembri keskpaigani on rohkem kui pool aastat. Selle sisse mahtus õpilaste distantsõpe, koolijuhtide avalikud (südamlikud ja innustavad) kirjad ning kolme kuu pikkune suvevaheaeg. Kõige selle keskel – meedia, haridustöötajate ametiühingu, parempopulistide ja lastevanemate sihikul – haridusminister Lucia Azzolina ning teda sekundeerivad Covid-19 erakorraline volinik Domenico Arcuri ja tervishoiuminister Roberto Speranza

Itaalia kool – inklusiivne, kuid sageli konservatiivne ja paternalistlik – on viimasel kümnendil elanud rahulolematuses. 2009. aasta majanduskriis tekitas koolisüsteemis paljuräägitud paigalseisu. 2017. aastal oli Itaalia valitsussektori hariduskulude osakaal SKP-st vaid 3,8%, positsioneerudes sellega Euroopa Liidu riikide seas tagantpoolt viiendale kohale. Rahulolematus oli sedavõrd suur, et  pärast 2020. aasta riigieelarve väljakuulutamist astus tagasi eelmine Giuseppe Conte valitsuse haridusminister Lorenzo Fioramonti põhjendusel, et haridus- ja teadusvaldkonnale polnud eraldatud piisavalt raha – kolme miljardi lisaks küsitud euro asemel oli eraldatud kaks.

Distantsõpe siinpool Alpe

Lockdowni-aegne distantsõpe algas Itaalia koolides hoovõtuga. Märtsi lõpus eraldas valitsus veebipõhisele õppele 85 miljonit eurot, millest 70 läks õpilastele tasuta kasutamiseks mõeldud arvutite või tahvelarvutite ostmiseks ja SIM-kaartide näol tõhusama internetiühenduse loomiseks. Sellest hoolimata oli ajalehe Corriere della Sera väitel umbes 1,5 miljonit õpilast õppetööst välja lõigatud. Istati andmetel polnud lockdown’i alguses kodus arvutit 41% Lõuna-Itaalia peredest ja umbes 30% peredest riigi ülejäänud piirkondades. Rääkimata erivajadustega lastest või sisserännanud elanikkonna järeltulijatest, kelle vanemad itaalia keelt ehk ei oskagi. 

Mis puutus õpetajatesse, siis valmistas veebipõhine õpe õpetajaskonnale omajagu probleeme. OSCE andmetel on Itaalia õpetajate osalemine ametialastes täienduskoolitustes OSCE keskmisest madalam ja informaatika-alased oskused kehvapoolsed. Viimast seotakse ka Itaalia õpetajate kõrge vanusega – tegemist on Euroopa ühe vanemaealisima õpetajaskonnaga, kus 59% õpetajatest on üle viiekümnesed. Suve alguseks oldi üksmeelel vaid ühes: ükskõik kui tõhus või vähetõhus distantsõpe ka polnud, oli see õpilaste algset ebavõrdsust vaid suurendanud.

Koolide avamine sai valitsuse südameasjaks

Augustis sai selgeks, et koolide avamine oli saanud valitsuse prioriteediks: selleks eraldati 2,9 miljardit eurot. Uute haigusjuhtude sagenedes hoogustusid piirangud, suleti diskoteegid ja kohustuslikuks sai maskide kandmine vabas õhus seal, kus oli oht suurte inimhulkade tekkimiseks. Kohalikele omavalitsustele eraldatud 70 miljonist eurost sai ruumipuuduse käes vaevlevale koolile üürida ajutisi struktuure, kus koolitöö võis toimuda turvalistes tingimustes. Kooliõpetajatele ja abipersonalile anti võimalus teha tasuta seroloogiline test ning talkshow’de keskseks teemaks sai haridusministri lubadus täita klassid uute ühekohaliste ratastel laudadega. Miks ratastel? Miks nii kallis? Kas tõesti oli tarvis? Kas ikka saabuvad septembri keskpaigaks?

Esimene koolipäev pärast lockdowni

14. september möödus Põhja-Itaalias (enamuses Lõuna-Itaalia maakondades avati koolid 24. septembril) asjalikult – mõnel pool toimekalt, mõnel pool väiksemate või suuremate probleemidega võideldes. Eriti andis tunda see, et ühekohalised koolilauad on suuremalt jaolt alles saabumas. Bologna linna kahe lütseumi ja ühe ametikooli õpilased alustasid kooliaastat aga hoopis tavatus kohas: Bologna messikeskuses. Keskuse 34. paviljonist on saanud ajutine koolimaja umbes 1600 õpilasele. Selles on 75 modernset klassiruumi ning laiad, õpilaste endi poolt pandud nimedega vahekoridorid. Nimede valikus peegelduvad noorte veendumused ja tõekspidamised – nii leiame sealt George Floydi nimelise koridori ja koridori, mis on pühendatud Vahemere immigrantidele. Siiski kaebasid õpilased kõrgete ruumide halva akustika ja kooli sõitmiseks kuluva aja pärast.

Mis puutub erimeetmetesse, siis käitusid kõik koolid pisut isemoodi, aga vastavalt üldreeglile – õpilaste hajutatus, kaitsemaskid ja kätepesu.

Õpetajate kehatemperatuuri mõõtmiseks on koolides termoskannerid, samas kui lapsi tuleb kraadida hommikul kodus. Maski kandmine on kohustuslik kõigil üle 6-aastastel õpilastel, kuid selle võib eest võtta koolipingis ja kehalise kasvatuse tunnis. (Domenico Arcuri on lubanud koole varustada 11 miljoni kirurgilise maskiga päevas).

Klassid sisenevad kooli eraldi ustest või, kui see pole võimalik, algavad tunnid eri kellaaegadel. On koole, kus mõned klassid on pooleks jagatud ja vaheldumisi õpitakse veebipõhiselt. Vahetunnid toimuvad tavaliste intervallide tagant, kuid enamuses koolides tuleb need mööda saata koolipingis. Nii nagu ühistransportki, sõidavad koolibussid 80% täituvusega (v.a siis, kui sõit kestab vähem kui 15 minutit).

Kooli algus oli oodatust käänulisem veel kahel põhjusel: 20.–21. septembrini toimus Itaalias põhiseaduse muutmise referendum rahva­saadikute arvu vähendamise kohta ja kuna valimisjaoskonnad asuvad traditsiooniliselt koolimajades, jäid koolid suletuks nii valimistele eelnenud kui ka järgnenud päevadel. Kohe seejärel -– 24. ja 25. septembril – kutsusid ametiühingud koolitöötajaid kahepäevasele streigile, mis omakorda tähendas seda, et mitte igas klassis (koolis) polnud õppetöö täielikult garanteeritud.  

Õpetajate ja õpilaste vaimne tervis

Haridusministeeriumi vastastikuse mõistmise memorandum üritab silma peal hoida Itaalia kooli vaimsel tervisel: koolipsühholoogi vastuvõtule võivad nüüd õpilaste kõrval pöörduda ka õpetajad. Juurde on loodud ajutisi töökohti, mistõttu saab asendusõpetajate ja abiteenistujate arv olema varasemast suurem.

Mis puutub Covid-19 viirusesse, siis on koolidesse loodud uus ametikoht: õpetaja, kelle kohuseks on olla vahelüli kooli, vanemate ja meditsiiniasutuste vahel. Tegemist on inimesega, keda tuleb  haigusjuhtumi korral teavitada ja kellele anda ülevaade võimalikest kontaktidest klassikaaslaste vahel. Juhul kui õpilane haigestub koolipäeva ajal, lähtutakse protokollist, mis näeb esimese asjana ette õpilase isoleerimise ja lapsevanema teavitamise ning haigusjuhtumi korral kaasõpilaste testimise. Puhangule reageeritakse klassi- või kooliüleselt.

Haridusministri head uudised

Kas uus olukord viib Itaalia kooli uuele tasemele, näitab aeg. Juuli lõpus saadikutekojas esinedes andis haridusminister Azzolina mitu head uudist (2,9 miljardit juba mainisin): soov viia õpilaste arv 22 õpilaseni praegustes liiga suurtes klassides (septembris streikinud nõudsid kuni 15 õpilasega klasse) ja 78 tuhande uue töökoha loomine uute õpetajate palkamiseks (streikijad nõudsid 240 000 töökohta). Arvestades, et Itaalia koolisüsteemis pole õpetajate ametikohtade täitmiseks mõeldud konkursse juba ammu korraldatud, on tegemist suurepärase uudisega.

P.S. Mis puutub koolitöötajatele mõeldud seroloogilistesse testidesse, siis näiteks Emilia-Romagna maakonnas oli septembri keskel testimas käinud 66% personalist. 97 protsendil testinutest oli vastus negatiivne. Positiivse proovi andnud 1519 inimestele tehti uus test ja neist vaid 14 osutusid positiivseks.

Katrin Veiksaar

Katrin Veiksaar

Katrin Veiksaar on filoloog, eest keele lektor, blogija ja kultuurivahendaja. Ta on elanud imelises Bolognas üle kahekümne aasta. Katrin on Edasi kirjasaatja Itaalias. Loe artikleid (7)