Igor Sööt: Eesti alkoholituru trendid & korduma kippuvad küsimused

Igor Sööt.

Seekordses artiklis püüan anda vastused mõnedele n-ö korduma kippuvatele küsimustele, mis on sageli tulnud jutuks nii tavaliste veinisõprade kui professionaalsete sommeljeedega vesteldes. Vaatan olukorrale minu kui veinikaupmehe ja sommeljee sümbioosist tulenevast vaatevinklist.

Kas möödunud kümnendil hoogu läinud veinide hinnatõusu rallile on lõppu näha?

Tõepoolest, möödunud kümnendi üheks kõige põletavamaks aspektiks nii meie kui ka kogu maailma veiniturul on olnud kvaliteetveinide üsna märkimisväärne ja kestev hinnatõusu trend. Kui lõpptarbijale võib tunduda, et nimetatud protsessi põhjuseks võiks justnagu olla veinimõisate ja maaletoojate piiritu ahnus, siis tegelikult tuleb põhjusi otsida ikkagi palju maalähedasematest probleemidest.

  • Kliimamuutused

Ja tulebki taaskord peatuda sellel neetud maakera kliima muutumisel. Statistika on halastamatu. Perioodil 2012–2017 vähenes Euroopa tähtsamate veinitootja-riikide kogutoodang umbkaudu 17%, kusjuures suurimad tootmismahtude kaotajad olid just maailma suurimad veinitootjad – Itaalia ja Prantsusmaa.

Peamisteks põhjusteks olid veiniregioone tabanud ootamatud ja üldjuhul konkreetsetes paikades ennenägematud ilmaõnnetused ning veidrad temperatuurikõikumised – äikesetormid, rahe, üleujutused ja lausa ootamatutes kohtades kummitama hakanud öökülmad. Teisalt just eriti soojemaid veinipiirkondi kimbutama hakanud kuivus ja viinamarjade normaalseks kasvuks vajaliku veehulga defitsiit.

This slideshow requires JavaScript.

Eriti hullud aastad olid 2012, 2014, 2016 ja 2017, mil paljude markantsete veiniregioonide tootjad kaotasid 30–60% tavapärasest viinamarjade hulgast ja seetõttu langes toodang drastiliselt. Nii mõnedelgi tootjatel jäid nendel aastatel mõned veinid üldse tegemata, kuna osadelt põldudelt jäi marjasaak lihtsalt saamata.

Samas oli ülemaailmne lahjade alkohoolsete jookide (sh veinide) tarbimise trend jätkuvas tõusujoones ja see kõik tähendas, et veini lihtsalt ei jätkunud. Kui süüvida kapitalistliku maailmakorralduse masinavärgi sisemusse, siis on ilmselt kõigile arusaadav, et selline situatsioon tingib hindade tõusu. Nii juhtuski, et paljude tähtsamate veinipiirkondade toodete hinnad kasvasid viimase 10 aasta jooksul 30–100% (Burgundias mõnede tootjate puhul lausa kuni 200–300%).

Õnneks olid järgnevad 2018. ja 2019. kasvuaasta üsna soodsad ning viinaaedade saagikus saavutas peaaegu endised mahud, kuid ega see nähtavasti hindade langemist ei tähenda.

Veinitootjad lakuvad eelneva perioodi hävingust tingitud haavu ja püüavad saadud kahjumit endiselt kasvavate hindade abil kompenseerida.

Siinkohal on kindlasti mõistlik vaadata enam Uue Maailma veinide poole, kuid üldjuhul hiilgab nende riikide toodang pigem kvantiteedi kui kvaliteedi mõttes ja seetõttu tuleb tõsistel veinisõpradel oma harjumuspäraste jookide tarbimisel kindlasti ka tulevikus arvestada pigem hindade kerkimisega. Kui järsk või aeglane see olema saab, küllap sellele teeb emake loodus ka lähitulevikus omad korrektiivid.

  • Poliitika

Lisaaspektina ei saa mainimata jätta siiski ka poliitilistest sündmustest johtuvaid faktoreid. Tegelikult me ei tea veel, millist mõju võib avaldada Hiina ja ka muude riikide majandusele ja ostuvõimekusele uue koroonaviiruse epideemia või kas Donald Trumpi ideeks olev tollitariifide kehtestamine Prantsusmaa veinidele saab olema jätkusuutlik. Selliste suurte turgude nagu USA ja Hiina tarbimismahtude võimalikud muutused võivad avaldada üsna tuntavat mõju ka veini hindadele. Elame-näeme.

Aktsiisipoliitika mõju meie joogiturule ja piirikaubanduse tulevik

Olen viimased paar aastat huviga jälginud, kuidas meie erinevad valitsuse koosseisud on toimetanud erinevate toodete, sealhulgas alkoholijookide aktsiisimäärade seadmisega ja mida see endaga kaasa on toonud. Kui võtta kogu selle protsesside jada tulemused ning riigiisade põhjendused kokku, siis on mulle jäänud mulje, et lihtkodanikes on kõik see tekitanud palju negatiivset mõtlemist ja ka sellele vastavat käitumist.

On iseenesestmõistetav, et mitte kellelegi meist ei meeldi maksukoormuse suurenemine. Kui aga kogu selle protsessiga kaasneks läbipaistvus, üheselt mõistetav eesmärgi püstitus ja positiivsed tulemused, siis oleks kindlasti arusaamatusi ning siunamist oluliselt vähem. Paraku ei saa kuidagi mitte midagi sellist meie riigi aktsiisipoliitika kohta senini väita.

Riik seostas alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõstmise üheselt kodanike tervisliku seisundi parandamisega. Et kui alkoholijookide ja sigarettide letihinnad tõusevad, siis väheneb automaatselt nende tarbimine ning rahva tervislik olukord muutub seeläbi paremaks. Väga üllas ja samas mõistlik põhjendus, kas pole?

Foto: Shutterstock.

Tegelikkuses põhjustas aktsiisimäärade jõuline ja hüppeline tõstmine hoopistükkis protsessi, mille lõppu mina hetkel ausalt öeldes ei näe. Nimelt tekkis Baltikumi regioonis olukord, kus haigutab tohutu lõhe Eesti ja Läti seatud aktsiisimäärades. Loomulikult pole ärimehed lollid ja üsna kiiresti tekkis riigi lõunapiiril olukord, kus Läti territooriumil avati kauplused, kus kõike meie üüratu aktsiisimaksuga koormatud head ning paremat sai lõunanaabrite oluliselt leebemalt maksustatud hindadega soetada.

Tegelikult pole ju piirikaubanduses midagi uut ja Euroopas ollakse sellega aegade jooksul piisavalt kokku puututud. Võtame näiteks kasvõi meie põhjanaabrite “alkoturismi” Tallinna või maksuerisuste tõttu tekkinud olukorrad Taani-Saksamaa, Saksamaa-Luksemburgi-Prantsusmaa, Hispaania-Gibraltari või Hispaania-Andorra-Prantsusmaa piiridel. Paraku on eelnimetatud tsoonide mõju olnud vägagi marginaalne, kuna tegemist on siiski suurte rahvuste ja riikidega ning kogu protsessil on olnud tühine lokaalne mõju. Meil siin asjad kahjuks nii ei läinud. Eesti riigi loodetud aktsiisitulu mängiti viimastel aastatel ümber lätlaste kaukasse.

Kõigest sellest tulenevalt ei ole mina küll kindel, et alkoholi tarbimine Eestis oleks reaalselt vähenenud. Täpselt sama kraam, mis on saadaval Eestimaa kauplustes, on kenasti saadaval Iklas, Valkas jne, aga oluliselt soodsama hinnaga ning sellega kaasnev üüratu ja sageli lausa organiseeritud tarneahel täidab januste varusid ilmselt isegi suuremates kogustes, kui muidu kohapealt oleks ostetud. Õlle ja longero sixpack’id on vahetunud kohvrite vastu ning viinapudelid viinakastide vastu.

Lisaks käivad ka vanadel headel aegadel meie riigikassa täitumist meeleolukalt toetanud põhjanaabrid nüüd juba massiliselt paarsada kilomeetrit lõuna pool varusid täiendamas. Kahjuks on kõik see seadnud riigiisad olukorda, kus saamata jäänud tulu tuleb muude vahenditega tasa teenida ja ega seeläbi meie kodanike maksukoormus ilmselt ei vähene.

Mind isiklikult häirib lisaks seegi, et tegelikkuses ei oleks mul midagi selle kena idee vastu tõsta alkoholi ja tubaka aktsiise ning seeläbi parandada ja kanda hoolt meie rahva tervise eest ning suunata aktsiisitulu eesmärgipäraselt tervise edendamiseks. Kahjuks läheb enamus saadavast tulust endiselt meie aukliku riigieelarve lappimiseks ning terviseasutused, üliraskelt haiged lapsed ja noored inimesed peavad järjepidevalt lunima abi igasugu “Jõulutunnelitest” ning muidu heade inimeste käest.

Teiseks aspektiks selle n-ö tervise parandamise poliitika läbikukkumises on kindlasti ka see, et pole mõeldud kodumaiste väikeste kvaliteettootjate peale.

Kõik, nii suured mahukombinaadid (nii kohalikud kui ka välismaised) kui ka väikesed kvaliteetkäsitöömeistrid, on löödud n-ö ühe vitsaga ja maksustatud sarnaselt. See on tekitanud olukorra, kus väiksemad tootjad, kellel pole võimekust eksportturgudel (sh piirikaubanduses) läbi lüüa, on jäänud sageli hätta ega suuda oma kallimat, kuigi puhast ja kvaliteetset kraami kodumaal piisavalt turustada, et toimida ja areneda.

Tõsi küll, sundseisu sattununa langetas meie valitsus möödunud aastal alkoholiaktsiise, kuid endiselt on vahe meie ja lõunanaabrite määrade vahel suur ning ilmselt on ka lätlased valmis vajaduse korral oma aktsiisimäärasid tulevikus langetama, et see olukord säilima jääks. Nii on vähemasti minu kõrvade jaoks kõlanud väljaütlemised Läti ajakirjanduse vahendusel. Lisaks tunduvad ka piiriäärsete suurkaupluste kasumimarginaalid olema üsna madalad (suur käibemaht tagab ilmselt nende ettevõtmiste piisava rentaabluse) ja seetõttu on olukord suures mahus jäänud muutumatuks.

Kui ülaltoodud tendentsid jätkuvad, siis piirikaubandus ei kao ilmselt niipea, mahualkoholi tarbimine ei vähene kusagil ja lõunanaabrid jätkavad mõnuga pihku itsitamist ning meie kohta anekdootide rääkimist.

Kodumaiste veinitootjate tõus – kas pelgalt ühepäevaliblikate lend?

Ühes hiljutises artiklis käsitlesin ka Eestit kui veinitootjamaad. Viimaste aastate arengut jälgides võin kinnitada, et meie tootjad on tublid ja kangekaelsed ning hoolimata kõigist raskustest jätkavad nad oma rida, vääristavad kodumaist toorainet ja püüavad turule tuua üha uusi maitseid ning tõsta oma toodangu kvaliteeti.

Kõik see protsess algas mõned aastad tagasi, kui esimesed siidritootjad täitsid vajalikud tingimused ning said korda dokumentatsiooni, mis võimaldas neil oma toodangut ametlikult nii siseturul kui ka eksporditurgudel realiseerima hakata. Sealtmaalt said tuule tiibadesse Pärnumaal toimetavad Jaanihanso Siidrivabrik ja Tori Siidritalu, kes kumbki on suutnud valmistada ning müüki tuua vägagi korraliku kvaliteediga jooke just kohalikest õunasortidest.

Riburada pidi tuli järgijaid ka teistest maakondadest ja täna ei jätku enam kahe käe sõrmedest, et vahvaid siidritalusid üles lugeda. Aga õnneks ei ole nende tegijate eduloo valguses jäädud mugavustsooni. Katsetatakse üha uute tehnoloogiatega ja püütakse valmistada uusi ning põnevaid tooteid. Nii mõnedki on hakanud lisaks katsetama ka marjaveinide ning viinamarjaveinidega.

Ulge talu arooniaväljad.

Samuti väärib märkimist Saaremaa mees Raul Schiff ja tema vabrik Ösel Cider. Nimelt on tema üks esimestest kodumaistest pioneeridest, kes kavatseb katsetada ka n-ö päris siidriõuna sortidega (kokku 42 erinevat), mille puude istikud pärinevad Prantsusmaalt. Eks näis, kas ja kuidas see projekt õnnestub. Kui õnnestub, on ilmselt palju uut, põnevat ja kvaliteetset Salme küla kandist meie turule tulemas.

Lisaks siidripruulijatele on meie üsna laialt koduveinivalmistajate põllult hakanud riburada pidi sirguma ka ametliku tootja staatust omavaid veinitalusid, kes suudavad tänaseks toota vägagi korraliku kvaliteediga puuvilja- ja marjaveine, aga ka juba täiesti adekvaatseid viinamarjanesteid.

Selle kõige valguses on väga hea meel tõdeda, et just äsja, turismimessil Tourest 2020 esitleti ametlikult ettevõtmist nimega Eesti Veinitee. On väga äge, et lõpuks on võetud šnitti suurtelt veinitootja-riikidelt ja moodustatud on kohalik vabatahtlik ühendus, kuhu kuuluvad 16 veinitalu, kes toodavad Eestis kasvanud toorainest veine ning võtavad vastu külalisi oma veinitaludes. Ühenduse eesmärgiks on anda Eesti veinile laiemat rahvusvahelist kõlapinda ning edendada Eesti veini- ja veiniturismikultuuri.

Just omal ajal Prantsusmaal loodud regionaalsed Route de Vinsi ühendused andsid võimaluse ka väiksematel ja sõltumatutel veinitaludel oma toodangut populariseerida ning anda sellele nii sisemaist kui ka rahvusvahelist kõlapinda.

Ma väga loodan, et sellised projektid aitavad arendada ka eestimaist siseturismi ning samuti tuua välisturiste senistest tõmbekeskustest (Tallinn, Pärnu, Kuressaare) välja enam ka maaregioonidesse, kus lisaks nimetatud veinitaludele on palju muudki põnevat, mida külastada ja millega tutvuda.

Allikas: Eesti Veinitee

Eesti Veinitee ühendusse kuuluvad järgmised veinitalud: Veinivilla, Veinimäe Talu, Habaja Viinavabrik, Järiste Veinitalu, Tori Siidritalu, Allikukivi Veinimõis, Mamm&Frukt Veinimaja, Murimäe Veinikelder, Uue-Saaluse Veinitalu, Hirveaia Veinikelder, Aru Mõis, Eesti Veini Kamber, Ulge Talu, Pootsi Mõis, Muhu Veinitalu ja Saaremaa Veinitehas.

Selle valguses on meie veinitootjate jaoks tulevik täiesti olemas. Loomulikut tuleb teha ohtralt tööd, investeerida vahendeid tootmisse ja turundusse, aga ilmselt jäävad tugevamad ning järjepidevamad ellu ja rikastavad tulevikus üha enam ja enam meie restoranide, aga ka kaupluste joogivalikut.

Orgaanilised ja biodünaamilised veinid. Kellele neid on vaja ja kas nende esindatus meie turul on jätkusuutlik?

Orgaaniline ja biodünaamiline veiniviljelus sai alguse Euroopas juba 1970ndatel aastatel, kus Prantsusmaa pioneerid hakkasid väetamisest ja kemikaalidega pritsimisest nõrgaks ning haigeks jäänud viinaaedasid taaskord esiisade kombel harima ning lisaks rakendama viljeluses moodsaid teadmisi looduse protsesside toimimisest, kosmosest ning maapõuest lähtuvatest energiatest.

Tänaseks on see oma olemuselt mahepõllumajanduse vorm muutunud üha laiemat kandepinda omavaks ja aasta-aastalt on enam ja enam marjakasvatajaid ning veinitootjaid maheusku tagasi pöördunud. Kui algselt võiski arvata, et orgaanilist veiniviljelust vajavad pigem tootjad ise, et väidetavalt tervendada oma ressursse ja seeläbi toota sageli vägagi veidralt lõhnavaid ja maitsevaid veine, siis tänaseks on tarbijaskonna teadlikkus looduse reostamise, põllumajanduse kemikaliseerimise ja geneetiliste mutatsioonide kohta olulisel määral kasvanud ning üha rohkem nõutakse puhast ja mahedat toodangut ka veinivalmistajatelt.

Sedalaadi toodangu järgi on väga suur nõudlus praegu USA-s, aga järsku kasvutrendi on näha ka Euroopas, eriti Suurbritannias, Skandinaavia maades, vähemal määral ka mujal.

Meile ei ole tegelikkuses maheveinide tarbimisbuum veel jõudnud ja enamuse restoranide veinikaartidel või kaupluseriiulite etikettidel märkeid orgaanilise või biodünaamilise sertifikatsiooni kohta ei pruugi leida. Pigem küsivad sedalaadi toodangut välisturistid.

Mahepõllumajanduslik veiniaed.

Kuid siiski, üha enam on tekkimas ka kohalikke veinihuvilisi, kes maheviljelusest lugu peavad, ja seetõttu arvan ma, et tulevikus on nõudlus sedalaadi toodangu järele kindlasti tõusutrendis ning kõik maaletoojad ning edasimüüjad peavad sellega üha enam arvestama. Kuna ka enamus Eesti käsitöötootjad on niikuinii läinud mahetootmise rada, võib sellestki aspektist lähtuvalt meie tootjate tulevikku pigem helgeks pidada.

Šampanja- ja vahuveinide tarbimise buum ning grower-šampanjade meeletu tulv meie veiniturul. Kaua veel?

Oma artiklites ja koolitustel olen palju rääkinud, et kogu maailma alkoholitarbimine läheb järjest lahjema – ehk siis madalama alkoholisisaldusega toodete suunas. Kui võtta eraldi veinitarbimist, siis kaalukauss kaldub üha enam kuivemate ja heledamate, st kergemate ja vähemalkohoolsete veinide poolele. Ehk siis punaste veinide tarbimine väheneb, rosé– ja valgete veinide oma kasvab. Eraldiseisvana võib vaadelda valgete vahuveinide (sh šampanjade) tarbimise lausa buumilaadset kasvu kogu maailmas, kusjuures ka Eestis on see trend viimasel kümnendil olnud jõuliselt täheldatav.

Kui ma kümmekond aastat tagasi oma tegevust Eesti veiniimportijate seas alustasin ja üsna kahtlevalt oma esimese šampanjatootja – kes on grower (pr recoltant manipulant ehk šampanjatootja, kes ei osta marju, vaid teeb kõik oma joogid enda omandis olevate viinaaedade marjadest) – tooteid pakkuma hakkasin, siis oli meie Alkoholiregistris registreeritud ca 50–60 tootja šampanjad. Miks siis kahtlevalt?

Tol masujärgsel perioodil ei tundunud üsna kallihinnalise šampanja turustamine mulle kui algajale veinikaupmehele just väga suure käibemahuga ja kasumlik olevat. Lisaks sellele oli tegemist tõesti väikese ja meie turul tundmatu grower’iga. Üllataval kombel sai juba esimese aastaga tõestust fakt, et huvilisi oli piisavalt ning nõudlus hea, kuigi tundmatu šampanja järele oli täiesti olemas. Ja nii on see nõudlus kindlas jadas aasta-aastalt järjest kasvanud.

Tulemuseks on see, et praeguse seisuga on meie väikesel turul esindatud pea kõik kuulsad ja teada-tuntud suured šampanjamajad, millele lisaks on pakkumises veel juba vaat et loendamatul hulgal pisikeste grower’ite toodangut. Käesoleva aasta alguseks oli Eestis registreeritud juba tugevalt üle 200 šampanjatootja tooteid ja tundub, et neid tuleb veelgi juurde.

Lisaks sellele on maaletoojate tooteportfellidesse tekkinud meeletul hulgal ka muid vahuveine vägagi erinevatest riikidest ja regioonidest.

Kas kõigele sellele jätkub turgu?

Kui aus olla, siis tõenäoliselt ei jätku, ja usutavasti teevad juba järgmised paar aastat omad korrektuurid, ning ma arvan, et see meeletu valik kahaneb pisut.

Tegelikkuses on see langustrend Euroopas juba alguse saanud. Kui käesoleva sajandi esimesel kümnendil meeletu grower’ite buum tekkis, ehk siis paljud Champagne’i regiooni viinamarjakasvatajad püüdsid tarbimise hüppelise kasvuga kaasa minna ja hakkasid marjade müümise kõrvalt ka ise šampanjat valmistama, siis tänaseks on juba ca 30% nendest toonastest uustootjatest oma tootmistegevuse lõpetanud ja tõenäoliselt tuleb loobujaid lähiperioodil veelgi.

Langustrendi põhjuseid on mitmeid. Kui vahuveinide tarbimise buum uue millenniumi algupoolel tõeks sai, nägid mõnedki marjakasvatajad juba eelnevalt grower-šampanjasid valmistavate kolleegide edulugusid ja püüdsid neid järgida. Põhiideeks oli just omanäolisus, oma viinaaedade terroir’ erisuste esiletoomine just ülikuivade (ilma dosage’ita ehk suhkrulisandita), erinevate segumeetoditega ja erinevatest marjasortidest valminud segudest ja sageli ülipikalt pärmisettel laagerdunud jookide näol.

See kõik tundub ju tore ja äge, kellel saaks midagi olla valikuvõimaluse suurenemise, uute ning vahvate maitsete ja põnevate toodete vastu. Tegelikkuses aga jäädi jänni turundamisega ja jäädi alla just tuntud suurtele majadele. Tavatarbija tunneb šampanjat ikka pigem kaubamärgi ja kuulsa nime kaudu ning seetõttu jäi uute ja põnevate tootjate produktsioon varju ning leidis tarbimist pigem tõsisemate veinisõprade ja n-ö uute maitsete otsijate näol, kellel aga paraku saab ka ühel hetkel isu uuest ja põnevast otsa. Lisaks ei ole taoline katsetamine ka just mitte odav lõbu.

Šampanja on šampanja ja odavalt toota ei suuda seda peale hiidkooperatiivide keegi, ammugi siis väikesed käsitöömeistrid.

Teine põhjus on suurtootjate suhtumise muutus. Just jaanuari lõpus õnnestus mul Tallinnas kohtuda ja erinevate šampanjade degusteerimise käigus vestelda maailmakuulsa šampanjakirjutaja ja -kriitiku Richard Juhliniga. Ta mainis veel üht põnevat aspekti grower’ite trendi juures, nimelt – tegelikkuses andis grower’ite visioon ja esiletõus vägagi tuntava tõuke seni justkui mugavustsoonis olnud suurtele tipptootjatele, kes selleks, et uute trendidega sammu pidada, hakkasid kiirelt tootma brut nature’i tasemel ülikuivasid, puhtaid ja elegantseid šampanjasid. Samuti hakkasid järjepidevalt pikendama oma lihtsamate cuvée’de laagerdusaegu ja tõid turule üha enam just oma parimate põldude terroir’d edasi andvaid üheaia või ühe marjasordi jooke.

See kõik on tõstnud eriti just viimase kümnendi jooksul paljude enne justkui pelgalt masstootjate staatuses olnud majade renomeed ja toodete kvaliteeti ning tagasipõrkuva pallina andnud üsna tõsise kabelimatsu just nendele samadele ideegeneraatoreist grower’itele.

Õnneks suutsid nii mõnedki grower’id siiski endale nime teha ja lausa ikoonistaatusesse tõusta ja nemad ilmselt oma pille kokku ei paki ning jäävad šampanjaturgu oma ägedate jookidega ka tulevikus ilmestama.

Kõigest sellest lähtuvalt võib eeldada, et ka meie turul lähitulevikus grower’ite osakaal langeb. Osa neist, kelle toodang on suutnud tänu oma heale kvaliteedile ja vähegi mõistlikule hinnale siin kanda kinnitada, on aga tulnud, et jääda.

Kokkuvõttes – tarbigem ka sel aastal alkoholi mõistlikult ja vastutustundlikult. Veinimaailmas on sageli “vähem, aga kvaliteetsemalt” just see põhimõte, millega suurimaid elamusi saab.

Igor Sööt

Igor Sööt

Igor Sööt on VinsDeFrance peasommeljee ja lektor Eesti Sommeljeede Erakoolis. Loe artikleid (33)