Vincent Peters: ilu on meie ajastu kinnismõte

Sonja (Trianon), 2015. | Foto: Vincent Peters/Fotografiska

Moe- ja portreefotograaf Vincent Peters pages pärast lühikest vangistust autovarguse eest Saksamaalt New Yorki, jättes selja taha oma senise elu ja sõbrad. Sest New York kõlas nagu uus algus. Ja seda see oligi, tõdeb ta ühel kahvatul hommikul Fotografiska kohvikus istudes ja vaadates piletijärjekorras seisvaid inimesi, kes tema näitusele “Sisemine valgus” pääsemist ootavad.

“Mul on huvitav jälgida, kuidas eri kultuurid sellele näitusele reageerivad,” ütleb ta veel enne, kui jõuan midagi küsida, pilk ikka veel järjekorral. “Reaktsioon tuleb alati inimeste kultuuritaustast ja mind väga huvitab, kuidas Eesti inimesed seda näevad. Kuidas kultuur, mis on üle elanud okupatsiooni, nendele fotodele reageerib.”

Petersi modellideks on tuntud naised ja mehed, kes on kuulsad moel, mis on teinud neist tuttavad näod enamikule meist, ehkki me neid päris elus – olgu see siis kasvõi distantsil kontserdilaval või esilinastusel silmamine – keegi näinud ei ole.

Igal rahval on mingi oma traagiline lugu rääkida, meie oma on lihtsalt üsna hiljutine. Ja suur osa kaasaegsest fotograafiast tegelebki traagiliste lugudega. Tavaliselt näituste avamisel käies kuulen ma kunstnikke rääkimas vastutusest, erinevatele teemadele tähelepanu juhtimise vajadusest. Sina rääkisid avamisel aga ilust, selle kontseptsiooni arengust.

Aga ilu ongi tõsine teema! Ilu on meie ajastu kinnismõte. 159 miljonit inimest jälgib Instagramis Kim Kardashiani. Milline aja raiskamine!

Ma arvan, et asi on kultuuripildi muutuses. Vaadates impressioniste – Degas, Cézanne – ja kui vaadata üldse kunsti kuni 19. sajandi lõpuni, siis see keerlebki ainult ilu ümber. Aga see ilu on sentimentaalne.

Praegu ei leia kunstist enam mitte mingit sentimentaalsust, mitte mingisugust igatsust ei leia enam. See ei ole väärtuslik. Kui tahad tänapäevases kultuuris neid väärtusi ja sentimentaalset ilu kogeda, pead endale “Titanicu” DVD hankima.

Vincent Peters oma näituse avamisel Tallinnas.

Tundeid lihtsustatakse väga palju.

Olin just mõne nädala eest New Yorgis MOMA-s ja mõtlesin selle üle, et kõik, mis on loodud peale 1970. aastat, on provokatiivne, grotskne, robustne, vali.

Tunded, milleni mina inimesena oma töös jõuda tahan, on pigem sentimentaalsed.

Mind liigutab väga Picasso roosa periood. Selles on midagi väga habrast, kui vaatad neid inimesi tema töödel. Ma mõtlen, et milline inimene suutis nii lihtsate joontega inimeste haavatavust edasi anda.

Kas vaataja, kes pole enam harjunud ilu nägema, oskab Sinu töid vaadata? Mis tunne on olla kõigi nende šokeerivate ja robustsete tööde kõrval?

Mul on väga hea meel näidata oma tööd just nende inimeste kõrval – näiteks James Nachtway kõrval, kes on väga šokeeriv (Nachtway näitus “Memoria” on avatud 1. märtsini – toim).

Mulle on tähtis, et inimeses tärkaks see vaikne hääl, mis küsib, kes on need inimesed fotodel. Kes on need inimesed, kes elavad oma elu, kehastades meie ihasid. Kes kehastavad meie soovi olla aktepteeritud, ilus, imetletud, rikas. Kas nad on õnnelikud? Teame ju, kui paljudel juhtudel on kuulsuste saatused olnud traagilised.

On mingi närv, mida ma püüan tabada. See pole tänapäeval väga populaarne.

Juba mainisid Instagrami. Iga päev tehakse miljoneid ja miljoneid fotosid. Kuhu fotograafia läheb? Kas vahel on tunne, et meil on liiga palju visuaalset infot – ja et oluliseks muutub nii-öelda toimetaja roll? Sest inimesed ei leia nende miljardite fotode hulgast enam ise üles neid, millel oleks tähendus.

Mida Instagram tegelikult muutnud on – ta on kuulsused teinud justkui meie kõigi eraomandiks. Nagu Airbnb on andnud igaühele võimaluse muuta oma korter hotelliks või siis elada hotellis, nagu Uber on muutnud teiste inimeste autod meie kõigi kasutada olevateks autodeks. Instagram teeb seda ka, natuke teisel viisil – see ei ole materiaalne, see on psühholoogiline. Kuulsused on meist alati olnud kaugel ja see oli kõigi jaoks okei. Aga nüüd nad on nii lähedal.

Nüüd elab su tänavas tüdruk, kes teeb endast aluspesus pilte ja tal on miljon jälgijat ning ta teenib sellega meeletult raha, sest leidis endast pildistamiseks hea nurga. See on nii lähedal ja argine ja kättesaadav. 

Tänapäeva tõeline väärtus, mida inimesed ihkavad ja millega nad teistele maksavad, on tähelepanu. Ja on huvitav jälgida, kui kaugele on inimesed valmis minema. Enam ei ole mingit väärikust.

Ühel poolel on meil sellised liikumised nagu #metoo, mis on väga oluline, mis tegeleb inimese väärikuse küsimusega. Ja teisel pool on meil Instagram, mis on täis tüdrukuid, kes on valmis tähelepanu saamise nimel tegema ükskõik mida.

Kui kõik on kuulsad, siis pole keegi kuulus. Ja kui oled kuulus mitte millegi pärast, siis see pole üldse midagi väärt. Aga selline mõtteviis ei ole levinud. Inimesed ei tunnegi vajadust leida üles midagi, millel oleks tähendus. Sest nende vajadus saada tähelepanu on nii palju tugevam.

Nad ei mõtle tagajärgedele. See kuulsus kaob kiiresti ja mis alles jääb?

Kas leiad selles maailmas veel piisavalt palju inimesi, kelles on sisu ja keda sul oleks huvitav pildistada?

On üks lause, mida lugesin New Yorgis tänaval seinalt ja mis mul kuidagi meelest ei lähe: “Stop making stupid people famous. See on nii tõsi.

Aga on tõsi, et ma ei suhestu nende uute kuulsustega sotsiaalmeedias. Ja inimesed, kelles minu jaoks on sisu, kellega ma suhestun – nad jäävad vanemaks. Nad kaovad kiiresti. Aga mul on hea meel, et mul on siin nii palju töid inimestest, kes mingil määral esindavad justkui mingit muinasjuttu. Pilt ei ole see, mida sa näed – see on see, mida sa tunned.

Inimesed näevad mu fotosid vaadates tegelikult enda emotsioone, mis kerkivad selle töö ees seistes pinnale. See kõik, mida nad näevad, on neis endis juba olemas.

Minu suurim hirm on, et inimesed ei mõista, kui isiklik selle näituse vaatamine on, kui palju selles on enesepeegeldust. Minu näituse vaatamine peaks olema inimese avastusretk selleni, kes ta ise inimesena on.

Fotod, mida Tallinnas Fotografiskas näeme, pole tehtud ajakirjadele, ehkki enamus on sündinud mõne ajakirja jaoks tehtud fotosessiooni jätkuna. Kas Sa pole ajakirjadele tehtud fotodega rahul. Ja samas – kas neid töid oleks üldse võimalik mõnes ajakirjas avaldada?

Üks probleeme on see, et ajakirjadele pildistades on võimalust loomingulisuseks väga vähe. Inimeste ootused on nii suured ja nii olulised. Nad teavad juba ette, kuidas foto peab välja nägema ja mida nende lugejad ootavad. Francis Ford Coppola, “Risiisa” režissöör, ütles kord, et kui alustad filmi tegemist, siis oled nagu kunstnik, kellel on plaan maalida Mona Lisa, sul on kõik need ideed ja visioon. Ja kui siis maalima hakkad, tuleb järjest rohkem ja rohkem inimesi, kes hoiavad su pintslist ja näitavad, mida peaksid tegema, ja lõpuks ripub su pintsli otsas nii palju inimesi oma ootuste ja ettekirjutustega, et ainus asi, mille sa tegelikult joonistada saad, on Miki-Hiir.

Ja sama on kuulsusi pildistades. Nii paljud inimesed püüavad sinuga manipuleerida ja protsessi kontrollida. Aga see ei ole siiski võimatu ülesanne – nendes tingimustes midagi luua.

Näiteks Mozarti päevil – need olid ajad, kui ooperit võis kirjutada vaid itaalia keeles ja oli üldse väga selge arusaam, kuidas ooper peab olema üles ehitatud. Ja tollane kuningas andis veel omakorda väga selged juhtnöörid. Ta pidi kõiki neid piiranguid järgima. Ja samas suutma ikkagi oma visiooni sellesse panna. Sedasama näeb väga palju renessansiajastu kunstis. Kirik kirjutas väga palju ette, milline kunst peab välja nägema. Kuidas sa muudad selle isiklikuks. Selles väikeses reeglitevabas ruumis, mis kõigi nende reeglite vahele jääb, saad sa ikkagi luua midagi, mis maailma muudab.

Võib-olla jääb Euroopas elades vale mulje, või on see mingi Euroopa eneseimetlus, aga siin tundub pealiskaudsust pisut vähem olevat. Sa kolisid Saksamaalt Ameerikasse – kas see oli sisuliselt vajalik sinu loomingu jaoks?

Kolisin, kui olin 19. See oli põgenemine. Ma panin silmad kinni ja põgenesin. Mind visati koolist välja, istusin kinni, sest varastasin auto. Mu ema lasi mul kinni istuda, ehkki oleks saanud mind sealt varem välja aidata, aga ta tahtis mulle õppetunni anda. New Yorki minemine ei olnud New Yorgi pärast, ma läksin, sest ma tahtsin saada Saksamaast nii kaugele kui vähegi võimalik, selle raha eest, mis mul oli. New York oli Saksa poisi unistus vabadusest. Nagu 19. sajandil mindi Ameerikasse – New Yorgil on ikka veel see uue alguse aura.

Ema ütles, et pean otsast alustama, leidma uued sõbrad, välja mõtlema, mida ma oma eluga teha tahan.

Sa ei läinud mõttega ennast fotograafina arendada? 

Ma olin väga lühikest aega Hamburgis fotograafi assistendina töötanud. See oli selgelt ainus asi, mille tegemisest ma midagigi teadsin.

Vaatasin moeajakirju ja leidsin umbes kümme fotograafi, kes mulle meeldisid. Ja mõtlesin, et helistan nad kõik läbi ja küsin tööd. Assistente palgati mõne päeva kaupa ja palk oli 80 dollarit päevas, mis minu jaoks kõlas nagu 8 miljonit dollarit.

Ja muidugi ei käinud see nii lihtsalt, aga mul õnnestus paar tööd saada, ma sain enda CV-sse mingi töökogemuse ning asjad läksid lihtsamaks – ja lõpuks ma muidugi serveerisin hamburgereid. Nagu kõik alustavad fotograafid, näitlejad või lauljad New Yorgis. Ja tegin muidugi samal ajal oma pilte.

Ma ei ela praegu enam aasta ringi New Yorgis. Ma igatsesin Euroopat ja hakkan uuesti igatsema iga kord, kui seal olen. Olin nüüd äsja paar kuud New Yorgis ja kui tagasi jõudsin, istusin kolm päeva kohvikus, et lihtsalt maha rahuneda. Alles siis suutsin uuesti tööle hakata.

Kes oli kõige esimene päris kuulus, keda Sul õnnestus pildistada?

Päris esimene oli Cheryl Crow ja siis kohe pärast seda Beyoncé. Ta vihkas neid fotosid. Sest ma pildistasin teda ilma juusteta – sel ajal kandis ta esinedes parukat. Tal endal olid väga lühikesed ja blondid juuksed. Ta jalutas stuudiosse sisse ja tal oli nii ilus nägu, et ma lihtsalt pidin küsima, kas võin teda niimoodi pildistada – ta oli nõus.

Hiljem ta ütles, et näeb fotodel välja nagu transvestiit, ja kui mulle pakuti võimalust Beyoncéd briti Vogue’i jaoks mõni aeg hiljem pildistada, siis ta keeldus minuga koos töötamisest.

Paljud su fotod on pildistatud täiesti uskumatutes kohtades, mille olemasolu sel sajandil on raske uskuda. Kuidas sa need leiad?

Ma ajan inimesi hulluks! Mul on väga selged ootused kohale. Selliseid kohti, mis mulle meeldivad – mis näevad välja natuke nagu 60ndate filmis ja lagunevad pisut –, jääb järjest vähemaks. Pariisis kehtestati hotellidele mingi standard. Jah, nüüd on kõik palju puhtam, aga igasugune sarm on kadunud. Sama New Yorgis.

Peab käima otsimas äärelinnahotellides, kus näed parklates väga imelikke autosid ja saad aru, et inimestel on väga veider maitse – see tähendab, et koht võib olla huvitav.

Aga ma ehitan ka väga paljud kohad stuudiosse üles. Mu tööd on mitmes mõttes väga teatraalsed, ma loon terve oma maailma. Mul on lihtsam neid kohti ehitada kui neid päriselt leida.

Kui järjest vähemaks jääb inimesi, keda sul on huvitav pildistada, järjest vähemaks jääb huvitavaid kohti pildistamiseks, ajakirjadel ei olen enam raha suurte fotosessioonide jaoks – siis kas näed ennast fotograafina töötamas ka 10 või 20 aasta pärast?

Ma arvan küll. Fotograafia pole lihtsalt töö. Mul ei ole töö mõttes plaani B, nagu mul pole südant B ja mul pole elu B. Fotograafia on kõik, mis mul on, see on mind nii headel kui ka halbadel aegadel alati aidanud.

Vincent Petersi näitus “Sisemine valgus” on Fotografiskas avatud 16. veebruarini.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (88)