Igor Sööt: veinimaa Eesti. Ah, jamajutt! Või siiski mitte?

Mamm&Frukt veinituba Pärnus.

Seoses oma igapäevaste töökohustuste täitmisega liigun tihti Tallinna ja ka teiste linnade restoranides ja vinoteekides ning puht „professionaalsest kretinismist“ hoian ikka silmad-kõrvad lahti ja jälgin mängu – mis toimub, mida külalised räägivad-soovivad ja kuidas teenusepakkujad asjadega toime tulevad? Läbi aastate on ikka ja jälle jäänud kõrvu, et välisturistid (aga mitte ainult) küsivad toitude tooraine päritolu kohta, aga samuti on sagedane huvi maitsta-nautida kohaliku tootja joogipoolist.

Kümme aastat tagasi oli asi suht lihtne – teenindajal polnud miskit muud pakkuda (jätame Saku ja A. Le Coq’i õlle mängust välja), kui Viru Valget, Vana Tallinnat või parimal juhul Põltsamaa Tõmmut või Kuldset –  magusat marjaveini. Viis aastat tagasi olid turule ilmunud esimesed siidritootjad oma kohalike rüübetega ja asi hakkas põnevamaks muutuma. Tänaseks, kui väikepruulijad on suutnud seaduseandjaid pisut paindlikumaks voolida, on ilmavalgust näinud ja müügiparnassile pääsenud üsnagi mitme pisitootja džinnid, napsud, aga ka üsna kenake hulk erinevaid veine, rääkimata vahepeal lausa buumi üle elanud käsitööõllede sektori toodangust.

Kas siis nüüd oleks õige aeg hakata rääkima Eestist kui veinitootja-maast? Lahkame seda teemat pisut ja siis saab igaüks ise otsustada, kus me oma veinide tegemisega ja müümisega oleme.

Eesti maarahvas oli üsna karske seltskond

Kui defineerida põllumajanduslikku toodet nimega vein, siis rahvusvahelise üldiselt aktsepteeritud arusaama järgi peaks olema tegemist viinamarjamahlast (virdest) kääritatud alkohoolse joogiga. Kahjuks siit ja kohe algabki meie potentsiaalse veinitootmise põhiline probleem pihta – terroir, ehk siis põllumajandusliku tootmise termin, mis tähendab pinnase ehituse ja keemilise koostise, topograafiliste ja maapinna reljeefi iseärasuste ning kliimaatiliste tingimuste faktorite kogukompleksi. Kui pinnase koostisega on paljudes Maarjamaa paikades viinamarjakasvatuse mõistes kõik korras või isegi lausa väga hästi ja paljudes kohtades (eriti Kagu-Eestis) leidub teinekord üsnagi kenasid päikesepoolseid künkanõlvu, kus viinapuud end hästi tunneksid, siis kliimaoludega pole mitte miskit kiita. Kahjuks meie öökülmadega rikastatud kevadööd ja hommikud, lühikesed jahedad ja niisked (mõnel aastal suisa olematud) suved, vihmased sügised ja teinekord kurjalt külmad talvekuud seavad olukorra, kus tegelikkuses korralikku marjasaaki loota ei ole ja hea kui viinapuud üldse talvel ellu jäävad.

Tegelikult peakski ju asi olema lihtsamast lihtsam ja loogiline – vaadakem tagasi ja mõelgem traditsioonidele. Kõikides Vana Maailma ehk siis Euroopa veinimaades jätkavad veini- ja ka muude toredate jookide tootjad oma esiisade traditsioone ja valmistavad oma vahvaid veine ja napsusid toorainest, mida juba vanadest hallidest aegadest peale kohalikud olud on võimaldanud põllult või puu otsast saada. Jalgratast ei ole keegi üritanud vähemalt viimasel paarisajal aastal selles vallas leiutada. Olgugi, et „lisavarustust“ ja igatsugu kiikse on ikka ja jälle üritatud oma toodetele juurde pookida, eriti kui uued tehnoloogiad ja teaduse imed seda üha enam ja enam võimaldanud on. 

Mis siis need eestlaste joogivalmistamise traditsioonid meile räägivad? Siit algab paras jama. Kui hästi järele mõelda, siis neid traditsioone justnagu polegi.

Jah, erinevates kohtades aeti meest mõdu või mödu ja kindlasti üritati fermenteerida ka muid erinevaid saadusi, et mehed selle tulemusest aeg-ajalt mõnusa sumina pähe saaksid, aga tegelikkuses oli ajalooline maarahvas ikka üsna karske seltskond.

Kõik selle „hea“ ja samas „kurja“ tõid meile ikkagist sakslased ja skandinaavlased läänest ja põhjast ning venelased idast.

Eks see tõsi ole, et õllepruulimine, viina- ja puskariajamine ning tegelikult ka peenemate schnaps’ide ja ka veinide (justnimelt) pruulimine oli aegade hämaruses algselt ikkagi mõisaköökides toimuv salapärane protsess, mille vilju teinekord ka lihtrahvas maitsta sai. Just sealt see info lekkima hakkas ja eestlaste joogivalmistamise traditsioonid tasahilju n-ö põlve otsas nikerdades alguse said.

Ja mis veine ma siin just mainisin? Loomulikult marja- ja puuviljaveine. Ja see traditsioon hakkas järjepidevalt kanda kinnitama ning 20. sajandi algupoolelt peale ja hiljemgi ja tegelikult kuni tänaseni on koduveini valmistamise traditsioon nii maal, kui ka linnas ikka au sees olnud. Mäletan lapsepõlvest, kuidas minu Viljandi-vanaema Maali (tegelikult vana-vanaema Amalie), kellel oli linna keskel kena õuna- ja marjaaed, sügiseti ikka mahla pressis ja saagi suurtesse klaaspudelitesse pani. Siis oli tore vaadata, kuidas pudelisuudmeid katvad sifoonid seal mõnda aega omaette mulksusid, kuni ühe hetkeni, kui vein valmis oli ja täiskasvanud seda mekkida said. Ja pärast villiti need liitristesse piimapudelitesse ja peale pandi rohelised kummist korgid. Ja nii igal aastal.

Sellest kontekstist lähtudes saamegi rääkida Eestist, kui veinitootja-maast. Ärgem olgem liiga nõudlikud ja nimetame ka need marja- ja puuviljarüüped selle ülla nimega – vein. Sest tehniliselt on kõik õige – valmistamismetoodika on ju täpselt sama, kui viinamarjaveini valmistamise puhul.

Või kas ikka saame? Õige veinimaa tootja teeb veini, müüb seda, rahvas naudib seda täiel rinnal elustiili ja kultuuri osana ja nii päevast päeva ja pidevalt. Meie puhul on siiani tegemist olnud ikkagi peamiselt naturaalmajandusega, kus toodang tarbitakse ära pere- ja lähedaste ringis (hea küll, mõni pudel vahest rändas ülisalaja hõlma alt ka külameestele mõne teenuse eest tasuks) ja see oli ka kõik. Kodukootud kraami ametlikult ju müüa ei tohtinud ja kui sellise toiminguga vahele kukuti, siis oli kuri miilitsate või politseinike näol karjas ja trellid terendasid silme ees.

Nii oli see kuni 2014. aastani, kui üks kange Eesti veinimeister – Tiina Kuuler võitles esimesena välja vajalikud dokumendid, load ja sertifikaadid ja sai võimaluse hakata oma Valgejõe Veinivillas tööstuslikult veini tootma ja oma loomingut ka müüma ja turustama. Nojah, pean ennast kohe ka parandama – sõna „tööstuslik“ kõlab meie kontekstis ikka röögatult arrogantselt. Pigem oleks mõistlik rääkida kommertslikust veinitootmisest ehk siis sellisest, millise puhul on olemas teoreetiline võimalus toota lisaväärtust ehk kasumit ja hellitada tulevikulootust, et sellisest tegevusest end ka ära võiks elatada. Kuna seesama Tiina on edaspidi aidanud vedada ka kohalikke väikeseid õlle-, siidri- ja veinitootjaid ühendava katusorganisatsiooni – Eesti Väikepruulijate Liidu – tegemisi, siis sain temalt sellise info, et tõenäoliselt ei ületanud Eesti ametliku veinitootmise kogumaht möödunud aastal 30 000 liitrit ehk siis 300 hektoliitrit.

See ei pidavat enamikes Euroopa veiniregioonides (rääkimata riikidest) isegi aruandluse lubatud statistilise vea piiri ületama. Võrdluseks võib mainida, et Itaalias tehti möödunud aastal 54 miljonit hektoliitrit veini, Prantsusmaal 49 miljonit. Näiteks väikeriik Luxembourg sai hakkama ca 130 000 hektoliitriga. Nii, et pilt peaks selles vallas üsna selge olema.

Annemae talu viinaaed. I Foto: Eesti Sommeljeede assotsiatsion

Eesti koduveinid: konkurssidel võidavad puhtad maitsed. Sama kehtib viinamarjaveinide puhul

Minu side kodumaise veinitootmisega sai iseenesestmõistetavalt alguse ülikooliõpingute ajal, mis langesid osaliselt Gorbatšovi „kuiva seaduse“ aegadesse. Loomulikult põles toonaste tudengihärrade lambis iga õli ja kui teinekord mõne Põltsamaa, Valtu või Karksi tehase tootele pihta saime, siis tarbisime seda loomulikult mõnuga. Paraku ei olnud sellel toonasel veinil suurt ühist tänapäevasega. Pigem oli tegemist kangestatud „peediveinidega“, mille kvaliteet oli pehmelt öeldes kehvakene. Eks tehti kõigis nendes tehastes ka vähe paremaid ja naturaalsest käärimisest tuleneva alkoholisisaldusega veine, aga tollel kuival ajal need tavatarbijani üldjuhul ei jõudnud.

Tänapäevase koduveinindusega viis mind kokku Tiina Kuuler, kes alates 2010. aastast on vedanud Eesti Koduveinikonkursside jada. 2010 oligi esimene kord, kus ta kutsus mind maitsežüriisse veine hindama. Oli lahe kogemus, kus hindasime ühe õhtuga ära ca 75 erinevatest toorainetest valmistatud, eri kuivusastmes ja väga laias kvaliteediskaalas veini. Enamus tundusid ausalt öeldes keskpärased (loe: kehvad), kuid ilmnesid ka mõned tõelised pärlid. Loomulikult sai veinimeistritele antud adekvaatset tagasisidet ja on olnud äge jälgida, kuidas trendid nende kümne aastaga on muutunud ja kvaliteet tõusnud. Esimeste aastate magusatest veinidest said ühel hetkel purukuivad. Ei olnud ei ühed ega teised sageli nauditavad ja heas balansis.

Viimastel aastatel on mitmekesisus suurem, osatakse teha nii kuivi, poolkuivi ja ka magusaid veine, mis on sageli tõesti väga head.

Kogemuste mõttes on kõige ägedam olnud toorainete lai gamma ja veinimeistrite fantaasialend – võililled, kapsad, poemandariinid, erinevad moosid jne, kuid peab ütlema, et võitnud on ikkagi klassika ja siin võiks rääkida juba ka traditsioonidest. Kõik, mis meie maal traditsiooniliselt hästi kasvab ja küpseb, annab sageli just selle parima tulemuse – õun, sõstrad, kirss, must aroonia, pihlakamarjad ja viimaste aastate hitt – rabarber – on põhitoorainetena ikka need võiduveinide allikad olnud. Ja üldiselt on võitnud ikkagi traditsioonilised puhtad maitsed.

Rabarberiveini lisatud humalad, arooniaveini pandud vanilje, kaneel ja nelk või õunasiidrisse lisatud ingver võib olla küll põnev, kuid veinis siiski võõristust, ebakõla ja disharmooniat tekitav. Niisiis olen alati oma kirjeldustes ja soovituses öelnud, et tehtagu asja lihtsalt ja antagu edasi puhtaid maitseid, siis on tulemus parim. Sama jutt, nagu ka heade ja maailmakuulsate viinamarjaveinide puhul ju…

Ma olen igatahes vägagi nautinud neid iga-aastaseid koduveinide maitsmisi. Ühest küljest on see mulle sommeljeena andnud võimaluse arendada oma lõhna- ja maitsemeeli ja õppida kirjeldama üha uusi ja põnevaid aroomi- ja maitsenüansse, mida viinamarjaveinides sageli esmalt tähelegi ei pane. Teisalt on hea meel olla hästi kursis, mis meie oma kodukamaral toimub ja anda ka oma tagasiside näol panus nii professionaali kui potentsiaalse tarbijana nende tublide meistrite tulevatesse arengutesse.

Miks ma ennist siin Tiinast ja koduveinikonkursist nii palju pajatasin? Tegelikkuses on asi lihtne – enamik tänastest ametlikest veinitaludest on oma esimese kuulsuse saanud sellelsamal Eesti Koduveinikonkursil osalemise ja seal saavutatud heade tulemuste kaudu. Ja ilmselt ka palju julgust ja innustust, et seda rada tõsisemalt tallama hakata.

Linnast maale – traditsioone looma

Kui ennist rääkisime vanade veinimaade traditsioonidest ja meie endi traditsioonide puudumisest, siis nüüd ongi ilmselt see hetk, kus Eestis meie oma veinivalmistamise traditsioone paika panema ja kinnistama hakatakse.

Minu jaoks oli algselt üllatav, et enamuse meie kõige eesrindlikumate veinitalude omanikud ja veinimeistrid polegi põlised talumehed-tüdrukud, vaid hoopis linnarahvas, kes on hoopis muudelt elualadelt leidnud uue kutsumuse, linnaõhu kopsudest köhinud ja uudsetele talupidamise traditsioonidele aluskive hakanud laduma. Olgugi, et need persoonid on pärist erinevatelt elualadelt, ühendab neid kõiki teatud omaduste kompleks.

Esmalt tõsine kirg oma uue hobi-töö vastu, mis ei pruugi kõikide puhul esmapilgul eht-eestlastlikult välja paista, kuid alati lähevad nende silmad särama, kui hakkame rääkima veinidest, nende valmistamisest ja muust seonduvast. Siis nad avanevad ja on rõõmuga nõus oma saavutusi Sinuga jagama. Teisalt on nad ilmselt kõik ikka pisut „peast imelikud“ ka. Ja seda kõige paremas mõttes.

Minu jaoks on iga talumees kunstnik, olgu tema loominguks parim veiseliha, juust, leib või siis vein.

Ja ükski tõeline kunstnik ei saa olla tavaline hall hiireke hallis massis. Kusagil peab peituma see fluidum, mis teeb selle kunstniku taiesed eriliseks ja väljapaistvaks. Minu jaoks on ka eranditult kõik maailma staarveinimeistrid, kellega mul on olnud õnn kohtuda ja suhelda, ikka täiesti hullud tüübid…ja nii peabki. Ja ma olen häppi, et ma nii mõnegagi nendest koostööd teen, igapäevaselt suhelda ja nende käest nii meeletult palju õppida saan. Loodan juba lähitulevikus samasuguseid kogemusi saada ka meie meistritelt.

Seetõttu on hea meel mõnda nendest allpool pisut tutvustada, et ka meie veinisõpradest lugejad endale pisut lihtsamalt teadvustada saaks, et nad on olemas ja teevad ägedaid asju.

  • Valgejõe Veinivilla

Alustan siis veelkord kogu meie ametliku veinitootmise pioneerist Tiina Kuulerist, kelle Valgejõe Veinivilla tänaseni vahvaid marjaveine toodab ja tulevikus vahest ka miskit viinamarjadest üllitada proovib.

Eesti veininduse Grand Lady Tiina Kuuler.| Foto: Tiit Mõtus

Tiina on endine tuntud Postimehe ajakirjanik ja enamuse elust ikka linnatüdruk olnud. Koduveini valmistamist alustas ta juba aastaid tagasi, siis läks juba äriks veinivalmistamise tarvikutega, seejärel ilmusid raamatud, kuidas koduveini valmistada, ülalräägitud koduveinikonkursside korraldamised ja nii see loogilise lõpptulemusena päris veinitootmiseni viiski. Tiina on ka diplomeeritud sommeljee. Täna veab ta talu koos poja Gregoriga (samuti diplomeeritud sommeljee), kellega nad moodustavad kena tandemi, andmaks veinidesse nii tiinalikke puhtaid ja kargeid noote ning gregorlikke moodsaid ja poppe särtsakamaid nüansse.

Minu lemmikud on selle maja „Valgejõe Valge“ õuna-ebaküdooniavein ja tegelikult mitte küll Tiina-Gregori tehtud, aga hoopistükkis eelmise aasta koduveinikonkursi võitja, Võrtsu äärest pärit Meelis Kase „Veinivilla Meistrivein“ – poolmagus mustsõstravein, mis siis Veinivillas valmis pruuliti. Eriti äge on see, et Meelis pole kunagi ise piiskagi alkoholi tarbinud, ehk on siis täiskarsklane. Olen temaga 2012. aastal käinud seiklemas Provence’i veinimajades ja alguses oli kummastav jälgida, kuidas mees pakutavaid veine ainult nuusutas, kuid nendest sellegipoolest väga hästi aru sai ja sealsete veinimeistritega ikka toreda kontakti leidis. Maitsete timmimisel on kindlasti abiks tema kaasa Kaisa, kuid järjekordne kreisi fenomen meie veinimaailmas Meelis ilmselgelt on.

  • Murimäe Veinikelder

Murimäe Veinikeldri saamisloost pajatab omanik ja veinimeister Janika Ilves niimoodi: „Murimäe lugu sai alguse, kui me otsisime 2012. aasta sügisel Lõuna-Eestis rännates oma retriiverile Murile ujumiskohta. Juhuslikult mööda Otepää käänulisi teid sõites jäi üks looduskaunis koht väikese võssakasvanud kaldaga järvekese ääres silma, peatusime veidikeseks, Muri sai ujutud ja siis uurisime kanti lähemalt.

Murimae perenaine Janika Ilves. | Foto: Anastassia Neto

Esialgu ei olnud see krunt isegi müügis, aga kosmosel olid omad plaanid…“ Tänaseks on järvekaldaks oleval järsul oosinõlval rajatud terrasspõllud viinapuude jaoks, künka otsas on ka kasvuhoone, kus samuti viinapuud kasvavad ja kohe kõrval tuttuus ja moodne veinikoda koos veinikeldri, degustisaali, poekese ja ka üüberägeda apartemendiga, mida soovijatele välja renditakse.

Külastasin seda paika just paar nädalat tagasi ja olin hämmingus…istudes veinikoja ees terrassil mugavas tugitoolis mullipokaal ja juustuvalik ees ja vaadates järvele ja viinapuuterrassidele, jäi mulje nagu olekski kusagil PÄRIS veinipiirkonnas, näiteks Austrias või miks mitte Itaalias. Väga äge!

Murimäe veinikelder. | Foto: Anastassia Neto

Ka Janika on pärit hoopis Tartust ja maale tõi teda veinitegemine. Hariduselt geoloog nagu minagi…eks see annab kõvasti juurde teadmisi terroir’st ja selle mõjust viinapuude ja muude viljade kasvatamisele. Lisaks on ta läbinud veinitundja kursuse Eesti Sommeljeede Erakoolis ja loodetavasti jätkab peagi seal õpinguid.

Vaatamata viinapuude kasvatusele on viinamarjaveinide tootmine üliväike, aga kasvuhoones kasvanud tumedate marjade segust saadud punavein „Viveinaks“ oli väga hea. Pimedegustis etteantuna oleks võinud rahumeeli pakkuda, et tegu on mõne päris korraliku Austria Sankt-Laurent’i või hoopis Itaalia Valpolicella’ga. Mullidest meeldis enam vahest ebaküdooniat sisaldav „Ebaubina Veina“. Aga üldpilt oli kõikide veinide mõttes – kvaliteetne, hingega valmistatud ja hea.

  • Uue-Saaluse Veinitalu

Minu ülikoolikaaslased ja vanad tuttavad, ametilt bioloogid, Tallinnast pärit Maris ja Raasiku kandis sündinud Mati Kivistik kolisid Uue-Saaluse mõisa maadele Kõivsaare tallu juba 1993. aastal. Alguses tegeleti oma põhiametite kõrvalt astelpaju istanduse harimisega, mõte veini teha tuli hiljem, 2011. aastal ja juba mõni aasta hiljem sai sellest tõeline hobi ja kirg – Uue-Saaluse Veinitalu oli sündinud.

100% mahepõllumajanduse viljelejad. Kasvavad mitmed eri liigid ja sordid, nii viljapuud ja marjapõõsad. Ka viinapuuistandus laieneb ja kogub Mati hoolsa pilgu ja käe all tuure, aga veinimeister on Maris.

Maris ja Mati Kivistik Uue-Saaluselt.

Talu asub maalilise Alajärve kaldal, kus ka paadisild ja vana suitsusaun. Maris väidab, et ilmselt on nad maailma ainsam veinimõis, kelle pudelite siltidel ilutseb suitsusauna motiiv. Majas valitseb puhtus ja kord. Esimest korda elus astusin ma sokkide väel veinikotta (otse elutoast, kusjuures) ja ilusaks ja valgeks need sokid ka jäid. Kõik on miniatuurne, aga korrektne ja toimib hästi.
Veinidest on minu lemmikud „Saaluse Päikseline“ ja „Saaluse Romantiline“. Esimene neist poolkuiv, aga särtsakas ja hea happega astelpajuvein, mis on ka selle maja tõeliseks visiitkaardiks. Teine on tõeline poolkuiv hitt vaarikast ja mustsõstrast. Müts maha tegijate ees! Tean, kui kapriisne veinitooraine on vaarikas ja saada tulemuseks perfektses balansis marjane ja samas mõnusalt hapukas punavein, super! Tegelikult on väga kena suvejook ka rabarberi-maasikamull „Rosie“. Igatahes tasub maitsta kogu tootegammat ja jääte rahule, olen kindel.

NB! Just äsja tunnustas Eestimaa Talupidajate Keskliit Uue-Saaluse Veinitalu tiitliga „Eesti Parim Alternatiivtalu 2019“.

  • Mamm&Frukt Veinimaja

Mamm&Frukt Veinimaja asub keset Pärnu linna. Ise ütlevad nad enda kohta nii: „Tegutseme pereettevõttena aastast 2015. Veinitegemine hobi korras on nüüdseks juba dekaadi vanune. Teeme naturaalsest toorainest kvaliteetseid veine, eelistame kodumaiseid marju ja puuvilju ning usume, et ühel päeval saab ka Eesti veiniriigiks, marjaveiniriigiks!“

Veinimeistriks on pereisa Toomas „Tom“ Vaidla, müügi- ja turundusega tegeleb tütar Helen Huberg. Veinid on kvaliteetsed ja mõned neist ka omamoodi põnevate kiiksude ja huvitavate maitsenüanssidega. Minu lemmikuteks on klassikaline kuiv „Family Reserve Mustsõstar Arooniaga“ ja poolkuiv „Vaarikas“, mis jällegi mõlemad näitavad, et veinimeister on tasemel ja oskab edasi anda toorainest tulenevaid parimaid nüansse. Äge on ka nende maasika-ebaküdoonia Pét-Nat (méthode ancestrale pétillant naturel ehk siis esivanemate meetodil tehtud nauraalne kihisev vein) ja igati kreisi ingverilimps „Rudolf“.

  • Allikukivi Veinimõis

Ja veel endise IT-spetsialisti Raili ja autohoolduse nõuniku Roman Heina Allikukivi Veinimõis Tihemetsas Pärnumaal. Mul ei ole endal õnnestunud veel seda paika külastada ja inimestega kohtuda, aga maitstud veinid kõnetasid mind kohe ja kiirelt. Minu lemmikud – “Rohelise Sõstra Vein” – te lihtsalt peate seda maitsma, kui kena, heas balansis ja samas ülimalt värske see on ja ka kena eestimaine klassika üsna jõulise, mõnusa ja siidise pihlakaveini näol.

Loomulikult ei ole need tänaseks mitte ainsamad Eestimaa veinitootjad, vaid tegin valiku selle põhjal, kes oma persoonidega ja oma veinidega mind enim kõnetanud on. Igal juhul tahaksin ära märkida ja au anda veel kahele persoonile, kes peavad donkihotelikku võitlust viinamarjaveinide valmistamise esirinnas.

  • Annemäe Talu & Muhu Veinitalu

Pärast mitmeaastasi katsetusi ja hävingut küll kevadiste öökülmade, küll olematute jahedate ja vihmaste suvedega, küll saagi hävitanud linnuparvede ja metskitsedega, on loodetavasti nüüd eelmise sooja suve ja ka tänavuse seni üsna mõistlikku joont hoidva kasvusesooni tulemusena lootust miskit põnevat ka müügis näha. Need mehed on Otepää kandis Annemäe Talus Eestimaa suurimat viinaaeda hariv Jaak Eensalu ja Muhumaal Muhu Veinitalu pidav Soomemaa mees Peke Eloranta Kui Jaak vahest täna väga külalisi ei ootagi, sest hetkel pole veini, mida pakkuda, siis muhe ja kirglik Peke ootab suviti Muhumaale kindlasti külla. Ta korraldab seal päris meeleolukaid degustatsioone ja ägedaid veiniõhtusööke nii, et tasub plaani võtta, kui sinnakanti satute.

Peke ja Ingrid Eloranta.

Hoidkem omasid ja aitame edendada kohalikku elu

Ja loomulikult külastage ka teisi ülaltoodud veinitalusid! Nad asuvad kenades kohtades, inimesed on siirad ja reaalselt ägedad ja see mida pokaali kallatakse on hea. Hoidkem omasid ja aitame neid sinnamaani, et nad saaksid täna leiva lauale toovate peamiste tööde ja projektide kõrvalt toimuva veinivalmistamise hobi muuta just selleks põhitööks ja leivaallikaks, mis nõuab tegelikult hulga rohkem hoolt ja pühendumist, kui neil täna võimalik panustada on. Tegelikult nad kõik igatsevad ja ootavad seda aega.

Oma sellesuvise Lõuna-Eesti retke käigus külastasime sommeljeede grupiga muuhulgas ka Tammuri Talu, kus veel üks heas mõttes hull tüüp – kuldsete kätega one-man-band Erki Saar – alates 2007. aastast talurestorani peab. Täpsemalt pidas…nimelt võttis inimese suur sõber, aga ka suur vaenlane – tuli – oma ja restoks olnud vana aidahoone põles selle aasta maikuus maha. Õnneks ei ole Erki alla andnud ja otsustas restorani taastada. Ehitustööd käivad, kuid vajaminev ressurss on suur. Kes on Erki juures söömas käinud see teab, kui äge on maalilises talus järvede kaldal reaalset gurmeed nautida. Kes ei ole, siis peab tulevikus minema.

Üleskutse! Kes soovib Erkit Tammuri ülesehitamisel aidata, siis iga toetussumma on täna teretulnud: ERKI SAAR – a/a Swedbank –  EE542200221002187108

Sügise poole kirjutan Eesti asjadest veel. Näiteks meie super piima- ja juustufarmidest, mille toodangu kvaliteet ja kogu protsessidesse paigutatud ressursid ja hing võtavad üllatusest ahmima. Seniks ilusat suve ja nautige kogu muu maailma ahvatluste kõrval lihtsat ja kodukootut ka!

Igor Sööt

Igor Sööt

Igor Sööt on VinsDeFrance peasommeljee ja lektor Eesti Sommeljeede Erakoolis. Loe artikleid (32)