Igor Sööt: Eesti käsitöönapsude ülevaade

Kõik konkursil osalenud joogid. Foto: Lauri Laan

Juuni alguspäevil kuulutati esmakordselt välja Eesti parimad käsitöödestillaadid. EBD Group OÜ ja Atla Mõis koostöös Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooniga tõid ilmavalgele konkursi – “Parim Eesti Käsitöönaps 2020”. Võistles 38 napsu-likööri 17-lt tootjalt. Osavõtt oli üsna elav ning osalenud tooted põnevad ja kõneainet pakkuvad. Et ka lugejal oleks aimu, mis meie käsitöömeistrite turul toimub ja mida oleks võib-olla põnev ära proovida, panen kirja osalenud tootjate kaupa minu arvates kõige paremad ja põnevamad tooted, mida kindlasti soovitan huvilistel üles leida ja mekkida.

Eesti napsukultuurist

Võiks justkui arvata, et Eesti rahva hulgas on napsutarbimise kultuur juba aastasadu vana, nii orgaaniliselt tundub see meie rahva elustiiliga ja peokultuuriga kokku sulanduvat. Tegelikult see päris nii siiski pole. Viina valmistamine sai Maarjamaal alguse küll juba 15. sajandil, kuid sellega kauplemine oli ainult valitud kaupmeeste rida ja eriti suurt kandepinda selle tarbimine maarahva hulgas ei evinud. 17. sajandil oli viina valmistamine peamiselt Rootsi kaupmeeste kontrolli all ja 18. sajandil andis tsarinna Jekaterina II ukaas viina valmistamise loa ainult aadlikele. Nii tekkisid pea igasse mõisasse viinaköögid, toodangu tarbimine juurdus sinivereliste hulgas, aga viinaäri andis üsna toeka panuse ka mõisnike rahakaukasse.

Tegelikkuses hakkasid aga teadmised destilleerimisest lekkima sealtkaudu ka lihtrahva hulka. Kuigi ka hilisematel aegadel erinevate riigikordade aegu, tegelikkuses tänapäevani, on iga valitsus kontrollinud piirituse ja kangete napsude tootmist ning lihtrahvale selle valmistamist keelanud, hakkas üha enam juurduma saladuskatte all igatsugu “metsakohinate”, “handsade”, “puskarite” jms pruulimine, manustamine ja nendega ka n-ö hõlma alt äritsemine. Lõpuks on siiski tänaseks saanud tõeks, et kangete napsude tootmine Eestis pole enam vaid suurte monopolide pärusmaa ja nii mitmedki väikesed tegijad on saanud ametliku loa Eestimaal “kärakat” toota ja seda ka müüa. Seetõttu tundus ka juba olevat viimane aeg sedasorti napsud joonele panna ja konkursile stardipauk anda.

21. mail kogunes Raplamaale Kuimetsa, Ants Uustalu veetavasse Ööbiku Tallu, oma paarkümmend sommeljeed, et hakata pimedegustatsiooni vormis maitsma ja hindama konkursile esitatud üllitisi. Päev kujunes üsna pikaks ja meeleolukaks, aga ka omajagu väsitavaks. Ega tegelikkuses pole ka vasktorudest ja -viledest läbi käinud kogenud sommeljee jaoks just igapäevane, et tööülesandeks on anda adekvaatne hinnang pea 40 kangele joogile. Igatahes tehtud see töö sai.

Kuna juhtumisi oli ka loo autor üks hindamisžürii liikmetest, siis on siinkohal hea meel teha väike ülevaade konkursil osalenud tootjatest ja põnevamatest napsudest. Artikli lõpust leiab ka lingi, mis viib konkursitulemuste juurde.

Atla Mõis

Atla Mõis näitas korraldajana üles eeskuju ning oli välja pannud terve hulga eriilmelisi schnaps‘e ja likööre. Napsid ikka sellised maskuliinsema iseloomuga ja liköörid jällegi feminiinsemad, pehmed ja ümarad. Põhitooraineks schnaps’ide puhul õun, aga ka pihlakas, likööride puhul erinevad kodumaised marjad. Atla napsidest väärivad minu arvates esiletõstmist eriti 2 järgmist:

Mõisahärra Õunanaps: andis kenasti edasi tooraine olemust, olles meeldivalt puuviljane, pehme ja lausa magusate ahjuõunaste nüanssidega, kuid avades lõppmaitses ka oma alkohoolsemad ja vürtsikamad noodid.

Mõisahärra Jahinaps: valmistatud pihlakamarjadest. Tootja ise ütleb, et see schnaps sobib kasutamiseks enne ja pärast õnnestunud jahti ning passib suurepäraselt ulukiroogade juurde ja lihtsalt enesetunde tõstmiseks. Mina arvan, et see pihlaka, paradiisiõunte ja lausa maasika järele lõhnav ning punasemarjase üllatavalt pehme maitsega, kuid siiski mõnusalt soojendav jook sobib ilmselgelt tarvitamiseks ka lausa eduka jahi ajal.

Vanaema Kuslapuunaps: see pälvis minu tähelepanu likööridest enim, lõhnas domineerisid mõnusad aroonia ja musta kirsi noodid ning magus tubakas ja selle magusas maitses jäid keelele pikalt mängima samuti kirsised, aga ka mustikased ja põldmarjased nüansid.

Põhjaka Mõis

Põhjaka Mõis oli välja tulnud seeria puuviljanapsude ja 1 džinniga. Kõiki tooteid iseloomustas minu jaoks kõrge kvaliteet, hea tasakaal, pehmus ja tooraine väärtustamine. Kindlasti on nende napsude puhul tegemist n-ö kindla peale minekuga, et pälvida rahva lemmikute staatus, kuigi minusugune friik oleks oodanud õige pisut jõulisemaid ja teravamaid noote. Kahjuks ei osalenud konkursil minu kindel lemmik “Põhjaka Astelpajunaps”, aga märgiksin ära 2 toodet:

Põhjaka Pihlakas: see oli esitatud jookidest ehk kõige iseloomukam. Esimeses lõhnas on tunda mõnusat puskariõlide pahvakat, edasi juba tuntav pihlakanoot ja põnev musta leiva kooriku nüanss. Maitse on marjane ning tootjale iseloomulikult pehme ja tasakaalus. Lõppmaitses on iseloomu mõrksuse ja alkohoolse nüansiga, mida saadab taaskord mõnus leivakooriku noot.

Põhjaka Gin No57: tootja ütleb, et viiskümmend seitse korda mõõda ja üks kord lõika. Täpselt nii palju kulus neil õige retsepti saamiseks katsetusi. Igatahes on tulemus vahva. Kindlasti ei ole tegemist klassikalise lõikavalt kadakase ja domineeriva alkohoolsusega kokteilidžinniga. Oma rohuste ja ürdiste nootidega, keskmise kadakamarjasuse, hea happe ja pisut kibeka alkohoolsusega lõppmaitses on tegu täiesti puhtalt nauditava napsuga.

Liviko

Paljudele võib tunduda ootamatuna tõik, et ka vabariigi suurim ja tuntuim alkoholidestilleerija Liviko sai osaleda käsitöönapsude festivalil. Aga miks mitte, kui tootmises on nii mõnedki nõutud kriteeriumitele ja tootmismahtudele vastavad joogid. Üks juba tuntud klassik ja üks uus tulija väärivad minu meelest kindlasti siinkohal esiletõstmist:

Crafters London Dry Gin: see on juba mõnda aega nii kodu- kui ka välismaisel turul laineid löönud. Vanu häid Briti traditsioone kajastav klassik on tulnud, et võtta kindel koht meie baarimaastikul. Lõhn on just täpselt parajal määral kadakane, tunda on ka rohelisi ürte. Maitse on rohune, kadakanüansiga, happeline. Keskmaitses ja lõpus tunda ka mõrkjaid ürte, samuti kibekat alkohoolsust. Ilma kahtluseta suurepärane kokteilidžinn.

Vana Tallinn Vodka: see on kindlasti toode, millega on astutud raamidest välja ning tulemus on üsna omanäoline ja põnev. Tootja enda info kohaselt on tegu london dry tüüpi käsitööviinaga, mille peamine lõhna- ja maitsebukett tuleneb Vana Tallinna liköörist destillatsiooni teel eraldatud ühenditest. Lõhn on vürtsine ja ürdine, kenasti on tunda Vana Tallinna põhinüansid. Maitse kuiv, mahe ja ürdiste-vürtsiste nüanssidega – kaneel, apelsinikoor, kibekad vürtsid, aga ka marjased noodid. Et siis selline sürrealistlik sümbioos, kus lõhnas äratuntav ikooniline liköör vastandub maitses hea kuiva viina stiiliga.

Olde Hansa

Olde Hansa oli välja pannud 2 juba 1997. aastast kõrtsu majanapsudena tuntud jooki ja 1 pisut lühema ajalooga segu nende kolmest klassikalisest napsust.

Olde Hansa Caraway köömnenaps: üks klassikutest. Lõhnas on piirituse ja puhta köömne noodid, tunda ka suhkrukaramelli. Maitse pehme, karamelline, üsna jõuline köömnenüanss. Lõppmaitse heas balansis ja pehme. Väga vahva digestiiv.

Olde Hansa Pepper pipranaps: teine klassik. Täiesti kreisi naps. Kohustuslik digestiiv kõigile, kes armastavad teravaid maitseelamusi. Lõhnas värskelt jahvatatud Tellicherry pipar, pisut ka mandliseid ja karamelliseid noote. Maitse tuline ja tõesti piprane. Põnev elamus.

NB! Jumala pärast ärge tarbige seda enne sööki või söömaaja kestel!

Olde Hansa Coldgrüber 2016: oma 24-karaadiste kullahelveste sisaldusega tõesti väga eksklusiivne naps. Tegemist on siis pipra-, köömne- ja kadakanapsu seguga, mida laagerdatud tammevaadis 3 aastat. Apteegilõhnad, pipar ja köömen ka tunda, koirohu nüansid. Magus, karamelline esimaitse. Teises maitses tulevad esile pipra- ja ürdinoodid. Igati vahva magus naps. Lõpus jääb pipar ikkagi pisut domineerima.

Moe Distillery

Moe Distillery on minu jaoks kindlasti üks põnevamaid kodumaiseid napsutootjaid. Konkursile välja pandud jookide hulgas oli 2 minu juba n-ö vana lemmikut, millest ümber minna kuidagi ei saa:

Moe Mohn Poppy Gin: on maitsestatud, nagu nimigi ütleb, Muhu saarelt pärit kadakate marikäbide ja mooniseemnetega. Lõhn on meeldivalt värskelt ja autentselt kadakamarjane, õrnalt ürdine ja aperitiivne. Maitse magusa alatooniga ja õline, esile tõusevad mõnusad mõrkjad ürdid ja värske kadakamarjane noot, samuti tuntav alkohoolsus lõppmaitses. Minu jaoks tõenäoliselt parim kodumaine klassikaline kokteilidžinn.

Moe Handsa Black Carlic: see on lugu hoopis teisest ooperist. Siin on asi klassikast kaugel. See musta küüslauguga maitsestatud handsa (ehk siis Võromaa stiilis puskar) on tõesti üks väga eriline naps. Lõhnas on tugevad küüslaugu nüansid, musta leiva koorik, mingi põnev sojakastme nüanss. Maitses puskarinoodid, pehme küüslaugunüanss, tekstuur üsna õline, järelmaitse küüslaugune, kuid samas üllatavalt pehme ja nauditav. Väga põnev ja pehmemaitseline jook. Kusjuures, seda väitsid ka paljud žüriis osalenud õrnema soo esindajad.

Junimperium

Junimperium on komeedina taevatippu tõusnud kodumaine gin’i-tootja. Tõelisel džinnifännil tasub kindlasti ära proovida kogu ettevõtja tootegamma, mis on kõik muljetavaldavalt äge ja kvaliteetne, kuid mina tõstan seekord esile ühe ja kõige uuema toote:

Junimperium Navy Strenght Gin: see ammutab jõudu sünnikoha laiuskraadilt 59o26’. Sellest tuleneb ka napsu tõeliselt kange iseloom, mille annabki 59,26% alc vol. Jõuline kadakamarja aroom, meeldiv ja marjane. Maitse alkohoolne, kadakane ja lõppmaitses happeline. Kestma jääb nii kadakane kui ka marjane maitse. Alkohol jääb samuti vürtsikalt domineerima. Terav, puhas, sirgjooneline. Väga korralik kokteilidžinn.

Ägedamad väiketootjate napsud

Oma väikese, kuid vägagi kaaluka panuse andsid konkursile ka tõelised väiketootjad või siis need, kelle jaoks destillaadid pole sugugi teema nr 1. Siinkohal toon välja mõned ägedamad mulle muljet avaldanud napsud.

Lõhn jõuliselt ja parfüümselt puuviljane, mesised, tikrised ja ebaküdoonia nüansid. Maitse jõuliselt puuviljane ja magus. Paljudele see magusate puuviljade virvarr kindlasti ei sobi ja on üle võlli, kuid samas au tootjale ja sellise julgustüki väljatoomisele. Tasub mekkimist ja erinevate maitsete äratundmist. Huvitaval kombel moodustavad need lõpus siiski täiesti töötava ansambli.

Lõhnas mustasõstramoos, mustasõstraleht, huvitavad võised nüansid. Maitses mustasõstramoos, meeldiv magusus ja hea tasakaalustav hape. Mitte just päris parim Burgundia Cremè de Cassis, kuid vägagi sarnane. Väga kena magus naps.

Marjaveinidest destilleeritud naps, mis maitsestatud värske ingveriga. Lõhn apetiitne ja magusalt ürdine, ingverinüanss hästi tunda. Maitse mõnusalt mahe, ingverinoot läbib kõiki maitseid, kuid ei domineeri ebameeldivalt. Lõppmaitse vürtsikas, aga samas pehme, alkohol hästi integreeritud. Minu jaoks kindlasti üks maitsmispäeva tipphetki. Kena vürtsikas digestiiv.

Eesti marjaveinide grand lady Tiina Kuuleri ja tema poja Gregori tembitud marjaveinidestillaat. Lõhn puuviljane, õunanootidega, tunda ka puskariõlisid. Maitse esmalt magus, siis tõusevad üles puskarinoodid, siis mahedad puuviljased noodid ning lõpus päris mõnus käraka teravus. Soojendav jook, alkohoolsus üldse ei häiri. Super naps n-ö igaks elujuhtumiks.

Valmistati vaid 70 pudelist koosnev partii. See 47-voldine naps oli tõeliselt meeldiv üllatus. Lõhn mõnusalt küpseõunane ja õrnade puskarinüanssidega. Maitse algul mahe, siis löövad üles puskarinoodid ja üsna tõsine alkoholilaksakas. Lõppmaitse aga meeldivalt ahjuõunane ja alkohoolselt vürtsikas. Tõeliselt kena soojendav naps.

  • Tohi ja Nordic Dry Gin Cloudberry Mist

Lõhn on ürdine ja mõnusalt kadakamarjane. Maitse kollasemarjane, murakane, ürdised ja kadakased noodid, keskmaitses ilmub alkohoolsus, mis jääb kibekana kõditama lõpuni. Mina liigitaks selle napsu üheks põnevaks kokteilidžinniks. Tasub kindlasti katsetamist.

Ilmselgelt pole kodumaine üks juhtivatest õlletootjatest sugugi mingi väike tegija, kuid ilmselgelt nende napsuportfell on seda küll. Ja see täiesti omanäoline vaakumtehnoloogia abil õllest eraldatud humalane alkohol on kindlasti proovimist väärt. Lõhnas prevaleerivad leivased ja maltoosased noodid, lisaks ka puuviljaseid ja loomulikult humalaseid nüansse. Maitse puuviljane, pisut kibekas ja mõrkjas, põnevad hapuleivased noodid. Humal ilmub lõppmaitses. Alkohol tuntav, aga mitte häiriv.

Soovin lugejatele head nautimist ja napsutamist! Ja võtke kindlasti vett vahele ning pidage piiri ka!

NB! Vaata lisaks käsitöönapsude konkursi tulemusi: Eesti kõige esinduslikum baarikapp

Igor Sööt

Igor Sööt

Igor Sööt on VinsDeFrance peasommeljee ja lektor Eesti Sommeljeede Erakoolis. Loe artikleid (35)