“Sa oled ju haritud noormees ja saad aru küll. Lõpeta selle inglise ideoloogia ajamine.”
Oli 1988. aasta vana-aastaõhtu Valgevenes ühes Nõukogude armee eriülesandega autoroodus. Sel ööl ei antud öörahu. Sõdurid võisid üleval olla, televiisorit vaadata ja süüa magusat, mida neile kodust oli saadetud. Keset melu istus järsku minu kõrvale komandöri asetäitja poliitalal. Ta oli flegmaatiline ohvitser, kes oli pikalt välismaal teeninud. Minu teatava lugupidamise võitis ta sellega, et vahikorras olles luges ta Lääne-Euroopa romantilist ajalookirjandust – Aleksandre Dumas’d või Erich-Maria Remarque’i. Nüüd oli ta veidi joonud ja rääkis poolsosinal usalduslikult.
