Edasi helifilter: uut ja ajatut muusikat. Jaanuar

Misha Panfilovi plaadi “Heli Maagia” kaanekujundus.

Uus aasta, uus helifilter! Uue kümnendi algust saadavad kosmilised süntesaatorikiired kodumaalt, mesine retrofunk, Kanada signatuurprodutsendi filtreeritud nektar ja souliküllane räpp eelmise aasta ühe parima albumi mustast materjalist. Külalisena kirjutab enda ajatust muusikavalikust melomaan ja üritustesarja ja plaadifirma TIKS üks eestvedajatest Peeter Ehala.

Uut muusikat

Johanna soovitab: Tyler, the Creator – “Best Interest” & “Group B”

Tyler, the Creator sai eelmisel aastal palju kiita. Tema “IGOR” figureeris nii siinsete kui ka välismaiste muusikakriitikute 2019. aasta parimate albumite edetabelite eesotsas ning oli esindatud ka Helifiltri paremikusVeel enne kümnendi vahetust jõudis räppar välja anda kaks rada, mis “IGOR-ile” ei mahtunud, kuid mida artist ei soovinud sahtlipõhja jätta. “Best Interest” ning “Group B” põrkavad mõlemad pehmel soulirikkal pinnasel ning laveerivad sundimatult räpi ja õrna vokaliseerimise vahel. Kahest loost sooviksin esile tõsta esimest. “Best Interest” on maheda kõla ja melanhoolse sõnumiga, mis haakub hästi ka “IGOR-it” läbinud essentsiga, kus hõljuvate helide vahele olid peidetud isiklikud ja vahel valusad kogemused. Loo video on muide filmitud spontaanselt, teadmata, kas seda saatev lugu üldse lõpuks visuaaliga klapib. Klapib.

Johanna soovitab: Misha Panfilov – “Heli Maagia”

Misha Panfilovi järjekordne helirännak tähistab ka järjekordset õnnestumist. Oma erakordses käekirjas, mis on ühtaegu uudne ja soojalt nostalgiline, on härra loonud sillerdavatel ja mänglevatel süntesaatoritel kulgeva vastupandamatu instrumentaalse kimbu “Heli Maagia” nimelise kauamängiva kujul. Panfilov laseb oma loomingut juhatada uudishimul, viies ta tihti avangardsematele radadele. Tema võlu seisneb selles, et seigeldes ei kaota ta kontakti Maaga ning tema põnevad avastused kanduvad sundimatult ka kuulaja kõrva. Hüpnootiline muusika, mis kannab kuulaja vaikselt argimuredest kaugele eemale kosmosesse.

Liisi soovitab: Free Nationals – “Free Nationals”

Surfilaual kaksiratsi lainet oodates istumine, ookeaniga õrnalt kaasa loksumine. Sellise liikuvusega mängib see retrolik funk-sugemetega mesine album. Koosseis nagu orkester, kes ühtlasi maestro Anderson .Paaki bänd. .Paak teeb ise ühes loos kaasa, ülejäänud vokaalsed sõbrad on näiteks Daniel Caesar, Syd, Mac Miller, Kali Uchis, Unknown Mortal Orchestra, vanameister T. I. Nad kõik annavad plaadile kui tervikule erineva tugevusega laine. Läbivalt tõuseb ja langeb aga üks mõnus paks laine, mis ei murdu kunagi. Pidev üles-alla kulgemine, ent lainet kunagi kätte ei saa. Mõni võib öelda, et uimane, mina ütlen, et hedonistlik. Kuskile ei ole kiiret, on mugav, päikeseline, südamlik ja oi, kuidas vanakoolilikult tummine funk-souli essents kiirgab, nii soojendavalt. Armastan küll talve, lund, hubasust, ent selle plaadiga sõidaks kohe mereäärsele roadtrip’ile, virsik hambus.

Liisi soovitab: Kaytranada – “BUBBA”

Pea tunniajane Kanada eliksiir, mis ei lase kehal paigal olla. 17 lugu, mille saatel ei pea rabelema, ei pea tantsuplatsile just tormama, aga ilma nõksutamiseta ei ole võimalik selles helisfääris eksisteerida. Kaytranada on tagasihoidlik – enda kuvandis, kommunikatsioonis. Omadus, mis näitab end tema antud intervjuude väikeses arvus ja kasvõi tema Instagramis. Me ei näe-kuule-tea temast kui persoonist väga palju. Aga tajume ta stiili biidivalikus, helide tuunimises, magusates pausides enne bassi plastilist-jõulist sisenemist, tema house’i-souli-r’n’b-hiphopi-rütmimuusikaga oskuslikult flirtivates muusikakihtides. Produtsent, kelle signatuur on pea sekundiga äratuntav. Kohene kvaliteedimärk kõrvus.

“BUBBA” astub 99% (Kaytranada eelmise ja ühtlasi esimese albumi) rajal, aga samm on poole pehmem, vetruvam, aeg-ajalt bassu ääres päevitustoolil lebotades ja kookosmahla juues, nii et kael ikka liigub, rütmis. Üks on kindel: rada viib järjekindlalt eriti mõnusa atmosfääriga vabaõhupeole, mis kulmineerub öös. Sellele peole on jõudnud ka plaadil kaasa tegevad Kali Uchis, Teedra Moses, Masego, Charlotte Day Wilson, Tinashe, Pharrell Williams ja teised. À la FLOW festival – manifesteerin nüüd selle väljakirjutamisega tema live-seti meile lähedal olevale suvisele festivalile.

Ajatu muusikasoovitus

Edasi ajatut sisuloomet toetavalt kaasame muusikat tutvustavasse “Helifiltrisse” ka ühe ajatu teose. Igal kuul saab sõna uus külalisautor, kes räägib lähemalt temale olulisest heliteosest või -sündmusest, avades selle sisu ning enda isiklikku sidet sellega. Sel korral kirjutab endale olulisest muusikateosest ilusa muusika filtreerija, melomaan, loomingulise kollektiivi/üritustesarja/plaadifirma TIKS üks eestvedajaist ja samanimelise raadiosaate juhtidest – Peeter Ehala.

Peeter Ehala: Diddy, Faith Evans, Sting – “I’ll Be Missing You”

Miks muusika on nagu ta on?!

Mõtisklusmeenutus muusika kuulamisest, tarbimisest, tajumisest ja sellest huvitumisest…

Kui kallis sõber Liisi Voolaid – mõttekaaslane muusikat puudutavas ja partner nii mõneski olnud ja alles sündivas projektis – pakkus, et võiksin siia rubriiki mõned read seada, vastasin kiirelt “olgu”.

Kirjatüki tähtaja ja aastakümne lõpu poole triivides leidsin end loomas seoseid muusika ja iseenda elu kulgu mõjutavate valikute vahel. Viisakalt rubriigi etteantud raamidesse jäädes, proovin jutustada enda teekonnast läbi kahe kümnendi ja märgiliseks esituseks/muusikaliseks stiimuliks valisin ühe konkreetse esituse.

Võiks ju arvata, et see lugu on minu jaoks sügavalt isiklikel põhjustel väga tähtis ja ega ma väidagi, et pole sellel lasknud hooti ka selliselt ravivat toimet omada, aga tegelikult oli/on hoopis nii…

Aasta oli 2001, 13-aastane Peeter lõpetas 6. klassi ja kuulas vast peamiselt peavoolu hiphoppi. Ees ootas koolivahetus ja nähtavasti ka teadlikult muusika kuulamise või sellest natuke sisulisemalt huvitumise algus. 14. juunil toimus Vabaduse väljakul Stingi kontsert, kuhu ma suure tõenäosusega poolvastutahtmist olin kaasa võetud. Mäletan, et oli ilus ilm, rahvast palju ja lava oli kiriku ees. Kui loo “Every Breath You Take” esimesed kuulsad taktid olid kõlanud, oli vaene mina hoobilt täielikus segaduses. Järgnevatel aastatel tarbisin peamiselt musta musa edasi, sest see oli kõrvale mõnus. Mingil hetkel jõudsin hiphopi kaudu kuidagi jazzini – eks nad põimunud ole.

Vaikselt hakkas koitma, et vast nelja-viiesena vanaemaga vastu tahtmist Estonias operette, ballette ja oopereid kuulamas-vaatamas käimine on jätnud jälje, n-ö metafoorilise armi.

Teadvustasin, et olen ilusate meloodiate ja komponeeritud helide ohver või pigem nende “külmavärinate” ohver, mida muusika tekitab.

Alles märksa hiljem olen suutnud sõnastada enda jaoks ühise žanriteülese nimetaja – sõnumi tähtsusetus sõnumina ja olulisus helireana. Sealjuures siiski arvestades, et inimene on sotsiaalne loom ja kõrgendatud emotsionaalses olekus viibides võidaks olla ka üdini banaalsele sõnumile ebaproportsionaalselt vastuvõtlikud.

Selle tõdemuseni jõudmine lubas mul ühtlasi lõpuks lahti lasta tarbimiskammitsaist ja anda näiteks võimaluse nii gospelile kui ka tehnole. Gospeli puhul tuleb muusika mõju versus sõnum eriti hästi esile. Olles veendunud mitteuskuja, kaifin musta kirikumuusikat kogu hingest. Tehno kuulamine sai aktuaalseks koos täisealiseks saamisega – tolleaegsete pidudega 06/07 paiku. Mingit sõnumit üldiselt polnud, pelgalt see kehaline kogemus, mida lõppematud kordused ja rütmika tekitavad. See oli puhastav ja vabastav aeg. Hiljem olen korduvalt avastanud end võrdlemas tehnot sümfooniliste teostega ja jälginud end ja teisi kõrvalt mõlemaid sarnaselt tajumas.

Selle pagasiga astusin naiivselt 10ndatesse, ilma et oleksin osanud ette kujutada, mis ees ootab. Vinüülid ja mina võiks ka olla täitsa eraldi jutt, aga nendeni jõudmine oli küll täitsa tavaline klišee – sõbrad. Ürituste korraldamisega sama lugu. Ülikool õpetas õigemaid küsimusi küsima ja ka asjade tuuma otsima. Need osised kokku pannes ja võttes selle portsu muusikat, mida olin eelneval aastakümnel hooga kuulanud, avastasin end huvitumast plaadifirmadest, originaalidest, sämplitest ja muusika ajaloost üldisemalt… aga mitte sellepärast, et olla targem või kuidagi n-ö kanda kinnitada muusikamaailmas, vaid see oli taaskord omamoodi kaif, kui leiad plaadi, millel on Moby loo “Bring Sally Up” sämpli originaalversioon, mis juhtumisi on väga vana puuvillapõldudelt pärit orjade lastelaul.

Muusika on lääne ühiskonnas vast paljude jaoks nõrkus ja sõltuvus, ilma milleta ei pruugi enam isegi magada saada, aga hoolimata sellest, et heli on kõigi jaoks sama, saame tihti täiesti erineva kogemuse.

Peeter Ehala

Diddy, Faith Evansi, Stingi ja gospelkoori esituses “I’ll Be Missing You’d” ehk 10 aastat tagasi esimest korda kuulates ei osanud ma veel omistada sellele franzferdinandilikku staatust oma umbes 20 aastale muusikaga koos olemisele – kommertslik tarbimine, kooskõla kuulamine, sõnumi teadvustamine (emotsionaalselt õrnas kohas olles), live-esituse võimu tajumine, soov täpsemalt teada, aru saada ja ka edasi anda või jagada muusikat, mis võiks olla ajatu oma külmavärinaid tekitavas olemuses.

Aitäh, et viitsisid läbi lugeda ja toredat uut aastat ilusa muusikaga!

Helifilter on rubriik muusikast huvitatud lugejale, kus Edasi muusikatoimetajad Johanna Maria Mängel ja Liisi Voolaid vahendavad Eesti, aga ka suurema muusikamaailma uudiseid värske muusika vallas. Igal kuul saab sõna ka üks külalisautor, kes avab tema jaoks tähenduslikku või meeldejäävat muusikaelamust.