Ilmar Raag: Helme on uus Savisaar

Kameeleon I Foto: Pinterest

Ma juba arvasin, et Mart Helme ei suuda enam üllatada, umbes sama moodi nagu Vladimir Putini viimane bestseller jääb 2014. aastasse, kui ta väitis, et Krimmis ringi jalutavad rohelised mehikesed on oma varustuse ostnud kohalikest militaarpoodidest. Ometi ma eksisin. Ma nimelt ei osanud oodata, et Helme annab venekeelse Postimehe videos teada, et ta on uus Savisaar.

Muidugi ei öelnud ta seda otsesõnu, aga kuna Helme kasutas Savisaarele omaseid poliittehnoloogiavõtteid, siis piisab üldmuljestki, mis väärib lähemalt vaatamist. Kogu tekstis on kõigepealt rida lihtsaid väiteid, mis eraldi võttena on tasakaalukad, mõistlikud ja õiged. Kuid selle kõige keskel on üks uskumatu väidete kombinatsioon, mida artist, endise nimega Mart Helme, sai öelda ainult hüpnoosi all.

Venemaa on/ei ole oht

Alustame lihtsamast. Helme alustab kui kaineks maganud mees, kes ei mäleta, et alles paar päeva tagasi toimunud heavy rocki peol riigikogus küsis ta Jüri Rataselt: “Kas te tunnistate fakti, et vene rahvus on lisariski moment.”

Nüüdne pehmo versioon kõlas Helme suust järgnevalt: “Me räägime inimestest, kes tegelevad riigisaladustega. Siin tuleb kontrollida mitte ainult venelasi, vaid ka eestlasi.”

Tõesti, nüüd väljendab Helme mõistlikke mõtteid, mis on seda enam banaalne, et riik teeb seda ju väga pikki aastaid. Mõnikord paremini ja mõnikord halvemini. Ometi on selle kontrollijutu taga luuramas arusaamine, et me teame küll, milline riik Eesti elanikke värbab riigisaladusi reetma… Või kas me teame? Mart Helme jõuab oma jutus kohani, kus ta räägib heatahtlikest suhetest rahuarmastava Venemaaga. Jällegi lauseid eraldi võttes loeb Mart Helme justkui Yana Toomi mõistlikumate hetkede tekstiraamatut. Mina ka ei vaidle. Venemaa on ja jääb meie naabriks. Ja kusagil on unistus „heatahtlikust ja rahuarmastavast Venemaast kui Balti julgeoleku garantiist“. Probleem on muidugi, et sellist Venemaad meie kõrval täna ei ole. Selleni Helme seekordne jutt ei jõudnud. Seda oli ta varem ainult eestlastele rääkinud.

Siit koorubki vastuolu Helme tekstis, kus on koos ühekorraga riigireetmisele ässitav Venemaa ja samal ajal ka tegelikult heatahtlik Venemaa. Võtame seda vastuolu kui sümptomit, mille peamine tunnus on soov vene elanikkonnale meeldida. Eelpool toodud loogikaaugud võib väikese sofismivaevaga täis rääkida ja seepärast iga eraldi väljatoodud tsitaat ei ole nii oluline kui tervikpilt. Tervikuna ei tohiks ju Helmele pahaks panna, kui sirutab käe Eesti venelaste kogukonna poole.

Helme võtab omaks Kremli nägemuse venelastest

Seejärel aga jõuame kirsini tordil. Toon siinkohal välja pikema lõigu, et me ei räägiks kontekstist väljalõigatud tsitaadist:

Venelaste kohta ma tahan öelda seda, et eestlased ei saa aru, et venelased pole ainult rahvas või rahvus, venelased on tsivilisatsioon. Venelaste ustavus oma tsivilisatsioonile on midagi sellist, mida eestlased ei mõista. Eestlastel on lihtsustatud arusaam «rahvusest». Mina olen lugenud Gumiljovi ja paljusid teisi vene klassikuid, kes on tegelenud etnogeneesi ja muude teooriatega.

Selle lõigu teeb huvitavaks, et Helme söödab vene valijale tagasi vene vaimumaailma šovinistlikuma tiiva ideoloogia. Samas ei ole vene identiteedi teoreetiline arutelu iial olnud täiesti ühtne. Kui Helme mainib Gumiljovi vaimus tsivilisatsiooni, mis on kui missiooniteadlikkuse steroide täispumbatud rahvuslus, siis taandab ta kõik venelased „slavofiilideks“. Umbes sama üritabki teha Kremli ametlikum ideoloogia. See on kui katse välja lülitada kasvõi näiteks Peeter I-se ja Katariina II-e reformidest inspireeritud „läänelaste“ (zapadnike) traditsioon, mis loeb Venemaad eelkõige Euroopa osaks.

Tänane Kremli ajalookäsitlus loeb Nõukogude Liidu lagunemist ja 90ndate aastate viletsust eelkõige „läänelaste“ tegevuse tulemuseks. Sellele vastukaaluks taaselustati Putini ajal slavofiilne nägemus, kus Venemaa on Kolmas Rooma ja Bütsantsi pärija, kelle missiooniks on tõelise kristluse vaimu edasikandmine ajal, mil Euroopa mandub. Niisiis püüab Helme venelastele komplimenti teha, kirjeldades neid läbi Kremli ideoloogia. Tõe huvides tuleb ütelda, et Kremli ideoloogia on samuti ajas muutuv, sest raevukate impeeriumi ideoloogide nagu Aleksander Dugin käsi ei ole viimasel ajal väga hästi käinud. Ukraina sündmuste järelkajana on Venemaal mustsajalastest šovinistide tiib sedavõrd radikaliseerunud, et Kremli ametlik joon on nende jaoks muutunud liialt pehmeks.

Niisiis Helme jutus ei vaidlusta miski seda romantilist slaavi ubermensch-ide ideoloogiat, mis toidab impeeriumi moraalset õigust sekkuda muu maailma asjadesse. Tahtmatult poetub aga üle keele küsimus: „Kes siis meie eestlased oleme selles pildis?“ Lihtsustatud maailmatajuga prügirahvus? Maalides vene tsivilisatsioonist pildi Gumiljovi radadel, omistab Helme neile ka moraalse õiguse maailmale tsivilisatsiooni „tuua“, mis kõige otsesemalt astub vastuollu EKRE poolt kalliks peetud Eesti suveräänsuse mõistega. Täiesti ootamatult saan aru, et on minus äratatud konservatiivne rahvuslane, kes tahaks Helmega vaielda: “Eestlased ei ole parem kui ükski teine rahvus, aga kindlasti ka mitte halvem. Mina küll ei tunnista ühegi teise etnose tsiviliseerivat missiooni.”

Millisest kriitikast peab Eesti loobuma? 

Õnnetuseks ei peatu Helme Kremli jutupunktidel selles kohas vaid jätkab:

/…/ on väga halb, et meie suhted Venemaaga pole kõige sõbralikumad. Kui me ka edaspidi tegeleme ainult Venemaa süüdistamisega, siis suhted ei parane. /…/ Me oleme nii väike riik, et meil on sageli vaja kasutada võimalust vaikida.

Jällegi on mingil tasandil tegemist õige väitega. Eesti meedia on kindlasti liialt ühekülgselt kiindunud Venemaalt tulevatesse negatiivsetesse uudistesse. Kui me aga mõtleme riiklikule tasandile, siis on Eesti Venemaad kritiseerinud peamiselt kolmes punktis: 1) sõda Gruusias, 2) sõda Ukrainas 3) info või muud mõjutusoperatsioonid Lääne riikides. Millise kriitika koha pealt võiks Eesti nüüd suu kinni hoida? Gruusia ja Ukraina puhul suudame me ju kritiseerida ka nende riikide kehva regionaalpoliitikat, mis lõi edasisteks kriisideks soodsa pinnase, aga see ei anna ikkagi Venemaale õigust neis riikides sõdida. Ajal, mil Läänes vaadatakse pigem kriitiliselt tagasi oma vigadele Iraagis ja Liibüas, on meil seda vähem põhjust teha mööndusi Venemaale. Või äkki on OK, kui Kremli rahadega provotseeritakse meeleavaldusi või trollitakse internetis valimiste aegu?

Tunnistan, et kui jääda selle tekstiga ainult sisu- ja retoorika analüüsi juurde, oleks tegemist uskumatult rajude avaldustega.

Pigem tasub samm tahapoole võtta ja küsida, mis toimub? Pakun välja paar seletust.

1) Helme leidis, et vaja on maha võtta EKRE kui paaria erakonna foon venelaste seas: Paljud on ju rääkinud, et omavahelistes vestlustes on EKRE-lased tihti täiesti tavalised ja üldsegi mitte äärmuslikud inimesed. Räuskav agressiivsus eesti keeles on lihtsalt tehnika ja taktika küsimus. Intervjuud andes ei olnud Helme aga kõiki mõtteid lõpuni läbi mõelnud ja seepärast kukkus improvisatsioon veidi halvasti välja.

2) EKRE esindajad on pidevalt kohtunud oma sõpradega Poolast, Ungarist, Austriast, Itaaliast jne: Neid ühendab palju, aga eristab see, et Orban ja Salvini on selgelt sõbralikud Putini suhtes, samal ajal kui EKRE ei ole. Kuna Putini Venemaa immigratsiooni- ja homovastasus sobib EKRE-le, siis on teoreetiliselt tõesti võimalik teha pööre ja leida ühiseid jututeemasid Eestis elavate Putinimeelsete venelastega. Lisaks saadakse ka Euroopas paremini liitlasteks nende paremjõududega, kes teevad koostööd Venemaaga. Kokkuvõttes tähendaks see teadlikku taktikalist venesõprust Brüsseli vastukaaluks.

3) Teoreetiliselt jääb taolise teksti puhul alles kahtlus nii nagu Savisaare puhul, et kusagil on olnud kontakte mingite vene ringkondadega. Aga mul ei ole selle kohta mingit informatsiooni.

Mina kaldun eelistama kõige lihtsamat versiooni, et improviseeriv Helme sattus hoogu ja ütles asju, mida ta hiljem kahetseb. Mis selles jutus ei olnud juhuslik, oli valmisolek venelastele rääkida täiesti teises tonaalsuses juttu kui eestlastele. Ja see oli üks Savisaart defineeriv tunnus. Lisame siia juurde populistlikud loosungid ja veendumuse, et kartellimeedia ja süvariik on tema vastu ning ma saamegi Savisaare uue tulemise Helme näol.

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (11)