60 aastat tagasi, aprillis 1961, algas Jeruusalemmas kohtuprotsess Adolf Eichmanni üle. Tegu oli mehega, kes oli aastaid vastutanud Natsi-Saksamaa rassipoliitika elluviimise, sealhulgas holokausti teokssaamise eest. Usinuse ja innuga oli ta transportinud miljoneid inimesi surma. Mis mees see selline oli? Kas kurjus oli sellele koletisele näkku kirjutatud? Pool aastat kestnud kohtuprotsessil jättis ta endast mulje kui korralikust ja igavast bürokraadist, mehest, kellele polnud antud erilist iseseisvat mõtlemisvõimet, see-eest aga küllaga auahnust ja pedantset korraarmastust.
Selle mehe hallus ja silmatorkamatus, võib vist öelda et “normaalsus” olid antud kontekstis muljetavaldavad, pakkudes kohtuistungit jälginud filosoof Hannah Arendtile rohkesti mõtteainet. 1963. aastal ilmus Arendti sulest rohkelt poleemikat tekitanud raamat “Eichmann Jeruusalemmas”. Arendtilt pärineb ka väljend “kurjuse banaalsus”. Sellega ei püüa Arendt hetkekski pisendada sündinud kurjuse ulatust. Ta tõdeb vaid, et miljonite mõrvade taga oli tavaline inimene, kelle põhilisteks motiivideks näisid olevat kohusetundlikkus, ustavus ja seaduskuulekus. Ei mingit märki verejanust, sadismist või vaimsest häirest. Üks tavaline hall kabinetimõrvar, kelle jaoks näis kohusetundlikkus kaaluvat üles igasuguse vajaduse küsida sügavamaid küsimusi oma tegude moraalsuse või tagajärgede kohta. Inimene, kes ei tundnud süüd ega viha. Eichmanni ükskõiksus ja tundetus, pelgaks seaduse käepikenduseks olemine ei vähenda Arendti silmis siiski tema vastutust. Ta ei õigusta Eichmanni ega mahenda ta tegusid. Ta lihtsalt tõdeb, et koletislikke tegusid sooritas täiesti tavaline, mõttelage inimene.
Mõned kuud peale Eichmanni protsessi viidi Yale’i ülikoolis läbi psühholoogiliste katsete seeria, mida tuntakse Milgrami kuulekuseksperimendina. Eksperimendi tulemus viitab sellele, et inimese kalduvus kuuletuda autoriteetsetele korraldustele näib halvavat tema moraalse kompassi ja vaigistavat tema sisemisi heitlusi hea ja kurja ning õige ja vale küsimustes. Arendti ja Milgrami tööd näisid andvat mingigi selgituse küsimusele, mis painas tollal suurt osa maailmast – kuidas sai keset Euroopat juhtuda midagi sellist, mis juhtus Natsi-Saksamaal ja nii paljudes teistes ümberkaudsetes riikides? Kuidas võisid inimesed kõike seda pealt vaadata? Kuidas on võimalik, et miljonid andsid sellesse ühel või teisel kombel oma panuse? Mis nende peas toimus? Mis nendega juhtus? Üheks teaduslikuks vastuseks näis olevat eksperimentaalselt tõestatud inimlik kalduvus kuulekusele.
Annika Laats
Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (60)
