Ilmar Raag: kuidas ma kord kartsin

Ma saan iseendale anda lubaduse. Et kui jõuab kätte aeg kriis üle elada, sest me elame üle ka kõik kõige hullemad katsumused, siis mina jään humanismi poolele. Foto: ted.com

“Sa oled ju haritud noormees ja saad aru küll. Lõpeta selle inglise ideoloogia ajamine.”

Oli 1988. aasta vana-aastaõhtu Valgevenes ühes Nõukogude armee eriülesandega autoroodus. Sel ööl ei antud öörahu. Sõdurid võisid üleval olla, televiisorit vaadata ja süüa magusat, mida neile kodust oli saadetud. Keset melu istus järsku minu kõrvale komandöri asetäitja poliitalal. Ta oli flegmaatiline ohvitser, kes oli pikalt välismaal teeninud. Minu teatava lugupidamise võitis ta sellega, et vahikorras olles luges ta Lääne-Euroopa romantilist ajalookirjandust – Aleksandre Dumas’d või Erich-Maria Remarque’i. Nüüd oli ta veidi joonud ja rääkis poolsosinal usalduslikult.

“Mis inglise ideoloogiat?” ei saanud mina millestki aru.

“No kui sa neid tunde oled andnud, kas sa siis arvad, et keegi sinu kohta raporteid ei kirjuta?”

Mul tõmbas sees veidi külmaks. Ma ei olnud mingi teadlik dissident. Olin isegi konformistlikult komnoor, aga ma aimasin kohe, millest on jutt. Kuna olin oma väeosa ainus ülikoolist võetud seersant, siis laskis rühmaülem minul tema asemel poliitkasvatuse tunde anda. Ma võisin rääkida ükskõik millest, peaasi et tund oleks peetud. Viimati olin ma rääkinud sellest, et Armeenia oli kõige vanem riik Nõukogude Liidu territooriumil. Seal oli just toimunud maavärin ja mind liigutasid armeenia noormeeste pisarad, kui nad vaatasid televiisorist oma rusudes kodumaad. Tahtsin neid kuidagi lohutada. Ühesõnaga kasutasin ma poliitkasvatuse tundi selleks, et rääkida, mida olin õppinud Tartu Ülikoolis.

“Ma küll ei tea, et ma oleksin mingit inglise ideoloogiat ajanud,” ütlesin täiesti siiralt.

“Nojah, aga sa ju tahad õigel ajal koju tagasi minna? Sa mõtle selle peale.”

Sõbralik ohvitser pilgutas mulle silma ja läinud ta oligi. Ma istusin mingi hetke kangestunult. Muidugi ma mäletasin, et juba varem oli mind kaks korda kutsutud julgeolekuohvitseri vestlusele. Ja erinevalt teistest seersantidest ei tehtud mulle ettepanekut parteisse astuda, sest ilmselgelt ei olnud ma usaldusväärne. Aga kunagi varem ei olnud mind ähvardatud.

Järgmisel hetkel olin kasarmu ees õues. Tähed särasid sel ööl väga selgelt ja isegi kui see oli klišee, mõtlesin, et Eestis nähakse samu tähti. Ja just siis lugesin mõttes paar luuletust. Minu sõbrad Valhalla teatrist olid mulle sõjaväkke kaasa andnud kimbu kirjutusmasinal ümber trükitud Henrik Visnapuu ja Helmut Tarandi luuletusi pagulusest ning sõjaajast. Ma õppisin need pähe ja nüüd hakkasid need rinna sees helisema. Seal oli ängistust oma aja pärast ja ühtlasi igatsust kadunud Eesti järele. Vaadake, neis luuletustes ei olnud mingit otsest paralleeli minu olukorraga, aga ometi sobisid nad väga hingele palsamiks. Ma tahtsin väga koju tagasi jõuda täna 31 aastat tagasi.

Kõik läks hästi. Nii minul kui ka Eestil. Oli uskumatu õnn elada põlvkonnas, kes näeb oma unistusi täitumas. Kuid kes olen mina, et arvata, nagu oleks muutumine maailmas peatunud. 2019. aastal kuulsin ootamatult, kuidas keegi luges Marie Underi ridu 1941. aastast, ja miski sosistas mulle, et ma saan sellest tundest aru.

Astun vaikset jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata.

Loeme nüüd veelkord ja te hakkate protesteerima. Ja ma olen samuti nõus. Selles luuletuses ei ole ju midagi võrreldavat tänase Eestiga ja ometi midagi selles meeleolus kõlab mulle justkui hoiatav sumin ka tulevikust. Ka Eestis oleme ju aina rääkinud, kuidas süveneb vastandumine ja suhted muutuvad aina agressiivsemaks.

Mingi pinge on tõusnud ja me kõik teame, et füüsikas on pinge alandamiseks kaks võimalust: kusagil hakkab tööle päästeventiil auru väljalaskmiseks või lendab katel pauguga lõhki.

Enam ei ela me Eestis, kus väljaspool laulupidu tajuksime igal hetkel kaasmaalaste küünarnukitunnet. Kui ei midagi muud, siis lähen ma täna õhtul õue ja hüüan nagu Helmut Tarand Vorkutast: “Mehed, mis te seal teete Eestimaaga!”

Te küsite, mis siis on lahti?

Ma hingan kolm korda sisse ja välja, sest mul ei ole osutada ühelegi konkreetsele asjale peale omaenese sisetunde. Kuid ma jätkan, sest ajalugu ütleb, et majanduskriisid, revolutsioonid ja sõjad on ikka alanud justkui ootamatult. Mäletate, kui palju on neid eksperte, kes jutustavad, kuidas Nõukogude Liidu kokkukukkumine tuli neile üllatusena. Või kuidas 2008. aasta augustis Tbilisis olnud eesti nõunikud rääkisid, et gruusia ametnikud istusid pool päeva oma toolidel vapustatult, kui kuulsid, et Venemaa on tõepoolest alustanud rünnakut. Ukraina lugudeski kordub üksüheselt sama motiiv. Näiteks 23. augustil 2014. aastal saabus Kiievis armee peastaapi informatsioon, et Vene Föderatsiooni relvajõudude kolonn 80–100 masinaga on ületanud riigipiiri. Tervelt päeva jooksul lasid kindralid seda informatsiooni aina uuesti üle kontrollida, sest nad ei suutnud uskuda, et hübriidsõda on muutunud järsku konventsionaalseks. Ometi oli see tõsi.

Võib-olla me ei peaks sel puhul otsima mitte kriisi teekaarti, vaid lihtsalt vaatama, kas eeldused kriisiks on olemas. Ma panen te ette kolm mõtet. Ja lisan kohe lohutuseks, et ükski neist ei ole täiesti teaduslik.

1. Juhtide kriis

Te teate vist küll neid vaidlusi, kus üks osapool aina raiub oma tõde, sest vaidleja lihtsalt ei saa endale lubada väitluses allajäämist. Ja lõpuks taandub lahinguväljalt see, kellel on väiksem domineerimisvajadus. Ma olen näinud taolist võitlusindu kõige erinevamates valdkondades ja vaadetes.

See on ka hetk, kui Ahto Lobjakas, Mikk Pärnits, Mart Ummelas, Linnar Priimägi ja isa-poega Helmed ulatavad üksteisele käe, sest nende retoorika ühendav joon on vastase allutamise tahe.

Mul oleks aga soov vaadata nende juttu psühhoanalüütikast tuntud teadvuse ja alateadvuse mõistete kaudu. Selles kontseptsioonis väidetakse, et me tõrjume pidevalt teadvusest välja oma käitumise tegelikke põhjuseid, sest need ei mahu üldisemate heade normide raamidesse. Näiteks meil on tööl pahandus ja koju tulles anname kassile jalaga: “Mis ta siis tolgendab jalus.” Kass loomulikult ei olnud meil jalus.

Kõrvalepõige: lugu mehest, kellele islam oli vaid ettekääne

Väga kõnekas kõrvalepõige on lugu džihadistist Hamada Ould Mohamed Heirust. Oli kord selline noormees Mauritaanias, kes radikaliseerus oma kodus Nouakchotti linna ligidal. 2005. aastal läks Hamada ühel päeval mošeesse ja korraldas skandaali, sest mošees ei õpetatavat “tõelist islamit”. Kohalik imaam oli muidugi üllatunud, sest tema kuulus vaimulike perekonda, kus ametit ja usku oli põlvest põlve muutumatult edasi antud. Mida see noormees õigupoolest mõtleb? Mošee muessin kutsus lõpuks räuskajale politsei, ent Hamada pääses põgenema naisteriiete varjus. Veidi hiljem tuli teade, et Hamada ühines kohaliku al-Quaida haruga – AQMI-ga. Võiks arvata, et nüüd leidis ta endale mõttekaaslased, ent mõne aja pärast ilmnesid sealgi probleemid. Selles organisatsioonis on nimelt kõik ohjad alžeerlaste käes ja vaesel mauritaania poisil ei olnud seal erilist karjäärivõimalust. AQMI-i rassismist pettununa, rajas Hamada hoopis uue organisatsiooni MUJAO, mille pealikuks hakkas ta loomulikult ise.

Mis te aga arvate, kas uus organisatsioon erines ideoloogiliselt eelnevast? Muidugi mitte. Järelikult ei tulnud see otsus ideoloogilistest kaalutlustest. Ja mida arvata sellest, et järgmiseks sammuks oli sõjakäik naaberriiki Malisse? Seejärel aga tegi Hamada veel ühe pöörde ja 2014. vandus ta kirja teel truudust Daeshile (ISIS), mis oli sel hetkel tõusev täht rivaalitseval džihaaditurul. Mina näen siin rohkem raevunud domineerimisvajadust, mis on kaugelt tähtsam kui “puhas islam”, mida ta lipul kannab.

Sama loo võiksime rääkida näiteks Stalinist või mõnest teisest N. Liidu juhist, kes õige pea pärast revolutsiooni hülgasid naiivkommunistlikud ideaalid võrdsusest ja rajasid selgepiirilise kastisüsteemi. Seejärel aga keskenduti omavahelisele võimuvõitlusele, isegi kui nende retoorika jäi samaks. Kui mõtlen Eestile, siis… oodake.

Oodake, ma pean rääkima kõigepealt sellest, et ideede tähendused muutuvad ajas ja on lõpuks kui mugavusratsud, mida egotripil juhid saavad kasutada vastavalt vajadusele.

Lood muutuvatest ideedest

Täna on USA lõdva relvaseaduse taga eelkõige Vabariiklaste konservatiivsem tiib, samal ajal kui demokraadid on pärast tulistamisi koolides ja avalikes kohtades nõudnud rangemat kontrolli relvade üle. Huvitaval kombel oli 50 aastat tagasi kõik vastupidi. See oli kodanikuõiguste liikumise (Civil Rights Movement) ajastu, kus just USA liberaalsem tiib nõudis õigust, et ka värvilised USA kodanikud võiksid vabalt relva kanda. Konservatiivid nõudsid aga suuremat kontrolli, sest nägemus relvastatud “mustadest pantritest” oli kole.

Sarnane muudatus on toimunud suhtumises immigratsiooni. Näiteks Friedrich Engels kui üks kommunismiteooria rajaja oli vastu iiri tööliste immigratsioonile Inglismaale 19. sajandi esimesel poolel (Engels, “Töölisklassi olukord Inglismaal”, 1845). Ta kirjutas põlastavalt, et iirlased on Inglismaale kaasa toonud “räpasuse ja joodiklikkuse”. Iiri töölised lasevad tööturul hinnad alla ja pakuvad tsiviliseeritud inglise töölisklassile ebaausat konkurentsi. Ka Karl Marx oli seisukohal, et iiri immigrandid takistavad inglise tööliklassil edukalt oma õiguste eest võidelda.

Selliseid vaateid leiame ka USA-s 70ndatel aastatel, kus just ametiühingud ja liberaalsemad demokraadid olid illegaalsele töörändele vastu, sest odav tööjõud Mehhikost löövat tööjõu hinnad USA-s alla. Samal ajal asusid eriti Reagani-aegsed vabariiklikud neoliberaalid positsioonile, et üldise majanduse edendamisele on kasulik tööjõu vaba liikumine, mis hoiab tööjõukulud optimaalsetena (Angela Nagle, The Left Case against Open Borders”, 2019). Eks ole, see oligi kurikaval imperialistlik plaan.

Aja jooksul on aga selles küsimuses tähelepanu kese liikunud mujale, sest arusaamine rände eri tüüpidest ei ole kuigi selge. Vasakliberaalidele on olulisemaks muutunud universaalse inimõiguse teema, samal ajal kui töölisklassi kannatuste teema on muutunud südamelähedaseks parempoolsetele populistidele, sest see on segunenud identiteedipoliitika teemadega. Trumpi valijate põhimass koosneb ju samuti sinikraelisest proletariaadist.

Ka Prantsusmaal on täheldatud, et endistes kommunistide piirkondades on töölised hakanud hääletama Marine Le Pen’i Rahvusliku Ühenduse (endine Front National) poolt või on hoopis islamistlikud organisatsioonid üle võtnud endised kommunistide positsioone hoidnud immigrantliku taustaga töölisasulad.

Muutumatuks suuruseks läbi kõikide nende arengute on olnud inimesed, kes ebavõrduse kasvades on hakanud endale paremaid elutingimusi nõudma. Seejuures ei tee vaesus kedagi eetilisemaks. Üldjuhul kaasneb vaesusega ka suurem kuritegevus jne. See, mis muutub, on lihtsate inimeste eest võitlejate loosungid ja väljapakutud ideaalid.

Ühed pakuvad rahvusriiki, kus lihttöölised saavad imeväel inimväärset palka ja teised pakuvad lihtsalt imelist riiki, kus lihttöölised saavad inimväärset palka. Vahe nende kahe käsitluse vahel on üsna väike. Seetõttu tundub mingi osa EKRE ideoloogiast mulle väga vasakpoolne.

Kummatigi ei ole sel erilist tähendust, kui vaatame poliitikat.

Kui ma oleksin tõsine rahvuslane, siis oleksin nüüd väga jahmunud valitsusse jõudnud rahvusriigi kaitsjate poliitikast. Suure suuga räägivad nad igasugu asju, aga reaalselt ei ole nad käivitanud ühtegi poliitikat, mis tegeleks täna nähtavate eksistentsiaalsete probleemidega rahvusriigile.

Näiteks statistika kohaselt on läbi kogu iseseisvuse aja Ida-Virumaa faktiliselt aina rohkem venestunud, sest eestlased on sealt välja kolinud kiiremini kui venelased. Ida-Virumaal ei ole Eesti enam rahvusriik, vaid de facto mitmerahvuseline riik. Nüüd aga näeme, et “käegakatsutava probleemi” asemel tegeletakse mingite seksuaalvähemustega, keda on protsentuaalselt tunduvalt vähem kui venelasi Tallinna linnavalitsuses. Lisaks esineb Riigikogu esimees sooviga tagasi saada Tartu rahu järgsed alad, et lisada Eesti elanikkonda veel Viljandi linna jagu venelasi. Kus on erakorraline fond eesti keele õpetajate arvu järsuks suurendamiseks? Kus on erakorraline reconquista programm, mis peaks eestlasi ümber asustama Ida-Virumaale ja Lasnamäele? Ei. Selle asemel on EKRE uhke, et nad suutsid teoks teha alkoholiaktsiisi tagasikeeramise, mida ideoloogilises mõttes oleks teinud ka Reformierakond.

Millise järelduse me siit teeme?

EKRE juhtkond sarnaneb eespool mainitud mauritaania džihadisti Hamadaga, kellele isiklik eneseteostus oli kindlasti olulisem kui usupuhtus.

Probleem on tegelikult aga sügavam, sest mis ideedevõitlusest me räägime, kui süsteem on disainitud nii, et teatud baastasemest ülespoole ei premeerita mitte paremaid ideid, vaid tugevama kehtestamisvajadusega juhte. Kõik kokku tähendab seda, et kriisis võib taoline juht muutuda etteaimamatuks, sest ta pigem ei järgi väärtust, vaid otsib olukorda võimule jäämiseks.

2. Ühiskonna üldises arengus on võõrandunud alad

Maailm muutub pidevalt. Selle mõistmiseks ja ennustamiseks ei pea me niivõrd jälgima poliitikute retoorikat ja isegi mitte kõiki poliitilisi tegusid, vaid üldisemaid statistilisi trende, mis suurte numbritega näitavad tegelikku arengut. Ja mis on justkui väljaspool inimeste kontrolli.

Meie aega iseloomustab ühelt poolt ühiskonda mõjutavate poliitikatemeetmete jada ja teiselt poolt trendid, mis ei allu meie tahtele. Toome mõned näited.

  1. Sündivus

Kogu arenenud maailmas on olemas meetmed tõstmaks laste sündide arvu, ent vähemalt Euroopas on rahvaarvu suurenemine toimunud ainult migratsiooni arvel. Kui rahvastiku taastootmiseks oleks vaja sündivuskordajat 2,1 last ühe naise kohta, siis Euroopa suurima sündivusega maal Iirimaal oli 2018. aastal see näitaja 1,98 ja Eestis 1,67 (“Total Fertility Rate 2019”). Teisisõnu ei ole ca 50 aastat inimeste teadlikku tegevust sündivuse tõstmiseks suutnud trendi ümber pöörata. Ja ei ole ju ühegi teadliku ühiskonna plaaniks olnud elu paranedes hakata vähem lapsi sünnitama. Järelikult on sündivus justnagu Kuu, mida me näeme, aga mille trajektoori me ei mõjuta.

2. Ääremaastumine

Olukorras, kus lapsi eriti ei sünni, aga noored lähevad linna tööle, on ääremaastumine kogu postagraarse maailma probleem. Sellega võitlemine riikliku poliitika tasanditel on jälgitav vähemalt 1980ndatest aastatest saadik, aga tulemused on… vahelduvad. Euroopa Liidus on näha, et mida vaesem on riik, seda raskem on tal inimesi veenda kodukülla jäämise kasuks (“Regional inequality in Europe”).

See osutab pigem suuremale teemale: ebavõrdsuse kasvule. OECD uuringute järgi on alates 1980ndatest aastatest sissetulekute ebavõrdsus ühiskondades pigem kasvanud kui kahanenud. See ei ole aga kusagil olnud eesmärgiks. Pigem vastupidi. Isegi kui domineeriv ideoloogia ütleb, et rikkaks saamine ei ole patt, siis skaala teises otsas sisendatakse, et mida rikkam on riik üldiselt, seda rikkamaks saavad ka kõige vaesemad. Probleem seisneb aga eelkõige ebavõrdsuse tajumises. Eliidivastane populism, mida on näha USA-st Eestini, toetub ju eelkõige neile, kes usuvad, et nad ei ole arengust osa saanud. Hoolimata heast tahtest ei ole arenenud ühiskonnad suutnud seda protsessi juhtida.

3. Polariseerumine

On olemas akadeemilised uuringud, mis osutavad, et USA-s on polariseerumine eriti kiiresti süvenenud viimase kümne aasta jooksul. Näiteks on kasvanud nende inimeste hulk, kellele “vastaspartei” tegevus on talumatu. Mis omakorda tähendab järjest süvenevaid raskusi parteiüleste kompromisside saavutamisel. Euroopas võib polariseerumise tunnusena näha nii vasakult kui ka paremalt kerkinud “äärmus”-parteisid, mis osutavad, et ühiskonnas on suurenenud nende inimeste hulk, kellele peavoolu mõõdukad parteid enam ei sobi (“Responding to Europe’s Political Polarization”). Siin näeme, et demokraatia töötab, aga senine süsteem on kriisis. Kas kõik eelnevad valitsused töötasid sellise tulemuse nimel? Muidugi mitte. Pigem töötati ju selle nimel, et mitte kaotada oma valijaid. Järelikult ei suutnud riigijuhtide teadlik tegevus suunata ühiskonna arengut neile soovitud suunas.

4. Kestev demokraatia kriis

Eliidivastaste meeleolude vundamendiks on järjest keerukamaks muutunud riik. Sisuliselt on võimatu, et ilma erihariduseta inimene mõistaks riigi toimimise kõiki mehhanisme. Tunnistan, et ega minagi ei mõista. See tähendab, et ideaal demokraatiast, kus kodanikud teevad pidevalt teadlikke valikuid ühise hüve edenemiseks, on praktiliselt võimatu. Selle asemel on meil usalduspõhine esindusdemokraatia, kuhu on sisse kirjutatud emotsionaalne usaldamatus. Ka siin on indikaatoriks populistlike parteide esiletõus, kuna inimloomuse olemuseks on liigkomplekssed probleemid taandada lihtsustatud lahendustele.

5. Kliima

Ma ei hakka seda teemat isegi mitte arendama, kuid möödunud aasta näitas, et ka siin on inimeste ärritamiseks püssirohtu piisavalt.

Kõik kokku tähendab seda, et mitmed olulised inimühiskonna trendid arenevad sõltumata meie teadlikust tegevusest.

Neid on tõepoolest mõttekas vaadelda kui iseseisvaid füüsikalisi süsteeme koos vastavate omadustega – à la temperatuuri tõustes tõuseb ka pinge.

Kui majanduses räägitakse tsüklitest (vt Kondratjevi tsüklit) ja mitmetes Aafrika riikides regulaarsetest pausidest kodusõdade vahel, siis ei ole mul mingit veendumust, et eespool mainitud probleemid laheneksid kõik ilma kriisideta. Vägisi viib see mind tagasi Freudi ühe kummalisema mõtteni, et inimestel on olemas ka surma- või enesehävitustung Thanatos.

Just sellisel kujul tajun kaose kasvu viimastel aastatel. Tean, et siin ei ole ühtegi väga selget tõestust. Võin ainult viidata teatud ajaloomustrile, mis osundab kriiside pidevale kordumisele. Kes olen mina, et kuulutada muutuste ja tsüklite lõppu?

Kõigist asjust, mis väsitavad,
ei suuda ükski rääkida:
silm ei küllastu nägemast
ja kõrv ei täitu kuulmast.

Mis on olnud, see saab olema,
ja mis on tehtud, seda tehakse veel –
ei ole midagi uut päikese all.

Koguja raamat (1:8–9)

3. Hirm kaotada inimlikkus. Hirm kaotada väärikus

Mind ei hirmuta, et mingi kriis on tulemas. Kui teid see lohutab, siis lisan, et tõsisem kriis ei alga Eestist, sest kõik Eesti suuremad sõjad vähemalt 13. sajandist saadik algasid väljaspool Eestit ja alles seejärel tõid nad välja inimloomuse halvemad omadused ka meie õuel. Võtame seda kui inimkonna ajaloolist paratamatust, sest eespool me nägime, et me tõesti kõiki protsesse ei kontrolli.

Mind hirmutab miski muu.

Pärast 2007. aasta pronksiööd osalesin paaril simulatsioonil või lauaõppusel, kus mängiti läbi võimalikke vägivalla- ja sõjastsenaariume Eestis. Teate, pikka aega olid need kõik üpris ühesugused, sest näis, nagu võiks Eesti iseseisvuse ainuke oht tulla ainult Vene impeeriumi revanšihimust. See osa minust, mis oli kaitseväelane, võttis seda väljakutset otsekui kingitust, sest nagu Horatius kirjutas Vana-Roomas: “Dulce et decorum est pro patria mori. (Magus ja ilus on surra isamaa eest.) Oleks vaid vastast, kes tahab Eestit vallutada… ja oma kodumaa kaitsmine on alati rahvahulki liitnud.

Minu roll neil õppustel oli alati de-eskaleerimises või liigsete kahjude vältimises. Väga lihtne oli ette kujutada olukordi, kus mingite radikaalide tegevuse tagajärjel saavad kättemaksuaktsioonides surma ka süütud tsiviilisikud. Eesti riik ei oleks aga saanud neis stsenaariumides endale lubada, et kriis oleks arenenud eesti-vene etniliseks konfliktiks, kus vastastikku tapetakse ainult rahvustunnuse põhjal. Ja teate, väga rahustavalt mõjus teadmine, et nii eesti politseinikud kui ka kaitseväelased said õigusriigi tähendusest aru.

Sellist ideaalset kriisi, milleks me valmistusime, lõpuks ei saabunudki. Selle asemel aga nägime, kuidas ühiskond ise vajus liigestest lahti. Tänane ohupilt on oluliselt killustunum ja keerulisem, nii et ühel hetkel tundsin ka Eestis ära samad ühiskondlikud hoovused, mida nägin missioonidel Aafrikas. Neid kõiki iseloomustab riigi kui moraalse autoriteedi langus, isekate ideoloogiate ja rühmituste rohkus, kes kõik on valmis Hobbes-ilikuks võitluseks “kõik kõigi vastu”.

Täna eksisteerib see õnneks kõik vaid latentsel kujul ja retoorika tasandil, aga kui ma loen Facebooki, siis näen seal juba inimesi, kes põhimõtteliselt on oma vastased juba dehumaniseerinud. See meenutab, Montaigne’i, kes kirjutas, kuidas 16. sajandil lubas teatud katoliiklik traditsioon teha indiaanlastega mida iganes, sest usuti, et neil puudub hing.

Teisisõnu, ma näen, kuidas uuenenud maailmas on vana kooli humanism pandud proovile ja ta on nii mõnegi sule oma tiibadest kaotanud.

Nii mõistan ma järsku, miks Marie Underi jõululuuletus hakkas minuga uuesti kõnelema. Nähes ümberringi kaosemärkide tugevnemist, olin ma ilmselt vaimus hakanud valmistuma selleks, et homme võidakse minu enese humanism proovile panna. Aga ma juba tean, selles sõjas on minu jaoks kangelane ainult see, kes suudab olla suuremeelne, aga sellist kategooriat ma tänases retoorika “kultuurisõdades” ei kuule.

Järeldus

2019. aasta vana-aastaööl olin ma jälle õues. Tähti seekord ei paistnud. Selle asemel sõudsid seal madalad pilved. Üks lind põikles majade vahel paanikas, kui igast küljest tõusis taeva poole ilutulestiku sära. Nii kummaline oli tajuda, et 31 aastat tagasi Valgevene öös oli Eesti minu tajus turvalisem pelgupaik kui täna.

Kuna ma eelnevalt rääkisin, et kriiside süvenemine võib toimuda meie tahtest võõrandunult, oleks naiivne ja kasutu esineda üleskutsega olla üksteise vastu sõbralikumad. Aga ma saan iseendale anda lubaduse. Et kui jõuab kätte aeg kriis üle elada, sest me elame üle ka kõik kõige hullemad katsumused, siis mina jään humanismi poolele.

Lõpuks ei ole ka sõjas kõige tähtsam mitte vastase tapmine, vaid selle maa alleshoidmine, kus me pärast tahaksime koos elada. Täna tähendab see nende kunstiteoste sündi, mis kriisi ajal loovad kultuurilise mudeli stabiilsusest, mille poole siis püüdlema hakatakse. Tuleval aastal saan ma võib-olla Tallinna kümne kõige parema laskuri hulka, aga päris kindlasti pean ma looma ka mõne muinasjutu. Pean tegema mõne filmi, mis annab lootust.

P.S. Õiendus

Kui päris aus olla, on tunne lähenevast kriisist mind kammitsenud juba viimased 10 aastat, aga mitte midagi ei ole juhtunud. Kogu aeg läheb asi justkui hullemaks, aga objektiivselt võttes tuleb vaid vaadata pühade eel ummikuid kaubanduskeskuste parklates. Facebookis soovisid nii ühe kui ka teise poliitilise tiiva esindajad täpselt ühtemoodi: “Rahu ja rõõmu koduste ringis!” Sama soovisid need, kellel oli poliitikast ükskõik ja ka need, kellel oli jõuludest ükskõik.

Eesti demokraatia töötab, sest valitsuses istuvad erakonnad on vahetunud ilma riigipöörde ja kodusõjata. Tahate rahus elada, ärge lugege meediat, siis ei saa te teada ka poliitikute mikromaailma tormidest. Elu on tõesti lill. Kui kuulata ennustusi ja soove järgmiseks aastaks, siis domineerib sealgi usk, et probleemid ehk leiavad lahenduse.

See kõik sisendab, et ma olen omaenese sundmõtetest teinud silmaklapid. Jah, kristalselt aus olles tunnistan, et ma võin eksida. Väga vabalt võin ma surra kõrges vanuses ja mitte näha suurt kriisi. Sel juhul tuleks Underi jõululuuletus panna hoopis kõrvuti Artur Alliksaarega.

Ei ole paremaid halvemaid aegu,
on ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord alanud, lõppu sel pole,
kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (27)