Igor Sööt: kergete punaveinide seltsis sügisesse

Euroopa veinikasvatajad püüavad ennast UNESCO pärandite nimekirja saada, et kaitsta oma muinasjutuliselt ilusaid veiniaedu, kust tulevad maailma kõige imelisemad punaveinid. Foto: Scanpix

Viimasel ajal olen nii mitmeski oma kirjatöös ja koolitusel muudkui aga nentinud tõsiasja, et kogu maailma veinitarbimine on viimasel dekaadil jõudsalt kallutanud balanssi üha kergema, vähem alkohoolsema, heledama ja mullilisema neste poole. Nii ka Eestis ja just eriti viimase paari-kolme aasta jooksul.

Aga kuna meie kultuuriruumis pole veinitarbimine eales olnud elustiili orgaaniline osa ja kuna meie maa asetseb ka hoopis teistsuguses kliimavööndis kui enamik vanu veinimaid, siis ilmneb meil siiski teatud erisusi nendest üldistest trendidest. Siinkohal mängib olulist rolli just sesoonsus.

Kui päikeselises Provence’is ollakse harjunud aasta ringi hõrkude mereandide kõrvale, aga ka niisama meelelahutuseks tarbima ohtralt kohalikku värsket rosé’d või siis Alpi kuurortides libiseb nii talvisel suusahooajal kui ka kuumal suvisel matkasesoonil värske Savoie Roussette, siis meil ollakse roosat veini harjunud nautima ikka nendel üksikutel soojadel suvepäevadel kusagil mõnusal terrassil, aga talvel hubase kaminaleegi valgel valatakse pokaali ikka mõni tummine ja soojaandev punavein. Samas on ka mul põnev kuulata lugusid, kuidas osa eestimaalasi ütleb, et nemad punast veini juua ei saa, sest see paneb pea valutama, või hoopistükkis et valge vein on liiga hapu ja hakkab mao peale. Ilmselt on prantslased mind tõsiselt ära rikkunud ja jagan suhtumist, et igat liiki veinide kõrvale on olemas õiged road, mis sobivad hästi ühe või teise toiduga või eri olukordadega. Sõltumata aastaajast.

Seekord vaatame punaste veinide maailma ja just nende kergemate ja ümaramate variantide poole, mis on nende ägedate mullide, rosé’de, valgete veinide ja teiselt poolt tummiste ja jõuliste punaste veinide vahel justkui kippunud ära ununema.

Kust need paremad kergemad punaveinid siis pärit on?

On väga loogiline, et vähema parkainesisaldusega ja õhukesema kehaga veinid peaksid tulema pisut jahedama ja mõõdukama kliimaga paikadest, kus viljeldakse õhema kestaga (vähem tanniine ja värvaineid) ja värskemat hapet ning marjasust andvaid viinamarjasorte. Samuti ei luba jahedamad ilmaolud marjadel küpseda nii magusaks, et pärm nendest ülimalt kõrget alkohoolsust välja kääritaks. Lisaks on oluline, et veinimeister antud juhul tammevaadilaagerdusega üle pole pingutanud, kuna viimane muudab veinid jõulisemaks, karedamaks ja täidlasemaks. Seetõttu teen põgusa ülevaate jahedamatest Vana Maailma ehk siis Euroopa regioonidest, kus teinekord tõesti täiesti mõistlikke ja kenasid kergemaid punaseid nesteid teha mõistetakse.

Prantsusmaa

Alustan südamelähedaselt Prantsusmaalt, kus valmib küll suurel hulgal võimsaid ja suuri tanniinipomme ja pika arengupotentsiaaliga veine, kuid leidub ka omajagu just meid huvitavasse klassi kuuluvaid isendeid, mis ei ole ulmeliselt kallid ja kõlbavad kenasti ka noorest peast nautimiseks.
Loire’i oru piirkond on piisavalt jahe, et mujal regioonides üsna tummiseid ja vürtsikaid veine andev Cabernet Franc on tooraineks pehmetele ja siidise tekstuuriga punaveinidele. Veinid Chinon’, Anjou ja Saumuri külade aladelt on just sellised marjased ja velvetised, et liigituda kergete veinide kildkonda. Seejuures sobivad need väga kenasti meile nii omaste toitudega nagu grillitud heledad lihad, linnuliha ja loomulikult jõululauda ehtiv verivorst. Veelgi lihtsamalt nauditavad on ümarad ja marjased Cabernet Francid maakondliku IGP tähisega Val de Loire.

Üha enam on hakanud populaarsust võitma Gamay marjasordist tehtavad marjased ja pehmed Beaujolais’ ja Beaujolais-Villagesi tähisega punaveinid, mille renomee on olnud senini üsnagi madal, kuna inimeste teadlikkus on piirdunud pelgalt noorte ja tooreste ja seega suhteliselt joodamatute Beaujolais Nouveau veinidega. Lisaks on väga kenad kaaslased suvisele grillipeole, punases kastmes pastaroogade, suupistevaagnate kõrvaseks või 13–14o-ni jahutatuna lihtsalt niisama limpsimiseks ka selle piirkonna külaveinid – Fleurie, Juliénas, Chiroubles, Saint Amour – ja vahest pisut võimsamad, kuid pikemalt laagerdununa vägagi elegantselt õhukeseks arenenud Morgoni, Brouilly ja Moulin-à-Venti külade nektarid.

Kui rääkida elegantsetest ja vahest pisut hinnalisematest kergematest veinidest, siis loomulikult ei saa me eirata viinamarjade kuningannast – Pinot Noir’ist – tehtud veine. Burgundia on tuntud eelkõige oma suurepäraste ja kallite küla- või ühe aia veinide poolest, kuid tegelikult valmistatakse seal kandis ka hoopis lihtsamaid Pinot Noir’e AOP Bourgogne apellatsioonitähisega. Ja just sellised veinid on head, marjased, värske happega ja üsna kerge kehaga, et liigituda meile sobivasse kategooriasse. Külaveinidest on lihtsamalt nauditavad Marsannay, Fixin, Santenay, Rully ja Givry. Kõik need eeltoodud on suurepärased kaaslased õrnadele punase liha roogadele, linnuliha ja ka erinevate juustude kõrvale. Kergeid ja hõrke Pinot Noir’i veine võib leida ka muudest piirkondadest – Alsace’i, Sancerre’i või siis Irancy nimetustega. Kõik need nimed leiab pudelisiltidelt.

Itaalia

Itaalia on viimastel aastatel olnud maailma suurim veinitootja ja on eelkõige kuulus oma vahuveinide, kergete valgete veinide, aga ka lausa ikooniliste võimsate punaveinide mahtude poolest. Tegelikkuses leiab sealt aga ka omajagu õhemaid ja marjaseid punaseid veine.

Põhja-Itaalia Veneto piirkond on tuntud ülivõimsate, alkohoolsete ja täidlaste Amarone della Valpolicella veinide poolest, kuid võib tunduda üllatusena, et samas valmistatakse täpselt samadest marjasortidest – Corvina, Molinara ja Rondinella – hoopis lihtsamat, marjast ja kergelt joodavat Valpolicellat ja Valpolicella Classicot. Need veinid on suurepärased kohalike lihtsate toitude, nagu pasta, pitsa, vorstide-juustude jms kõrvaseks. Kindlasti sobivad sellist tüüpi veinid kenasti ka suvisele grillipeole või piknikule.

Piemonte aladelt leiame võimsate Nebbiolo sordist tehtud veinide kõrvalt üles ka Barbera sordi veinid, millest lihtsamad ja vähema tammelaagerdusega variandid on ülimalt marjased ja üsna pehmed ning suhteliselt madala alkohoolsusega. Sellised veinid sobivad kenasti õrnade punaste lihadega, aga miks mitte ka grillipeole.

Toscana ikooniliste veinide tooraineks on kuulus Sangiovese, millest teinekord tehakse ka üsna lihtsaid ja marjaseid veine. Kõige lihtsamad ja soodsama hinnaklassi Chiantid on sageli üsna õhukesed ja marjased, samuti kuulsa Brunello kahvatuma kuulsusega vend – Rosso di Montalcino, mille puhul kasutatakse sageli nooremate viinapuude marju ja kus tammevaadilaagerdus on minimaalne. Sellised veinid on heleda tooniga ja üsna õhukese kehaga, mistõttu on nad üsnagi universaalsed kaaslased lihtsatele liharoogadele, pitsale ja samuti külmadele suupistetele.
Üllataval kombel leiame keskmise kehaga ja vägagi pehme struktuuriga veinid üles ka Lõuna-Itaalia kuuma päikese alt – Puglia regioonist. Primitivo (tuntud ka kui Zinfandel) ja Negroamaro on marjasordid, mis toodavad väga pehmeid tanniine ja samas võimsat marjasust. Need veinid on üsnagi universaalsed ja nauditavad lausa niisama puhtalt limpsimiseks, erinevate lihahautiste ja grilliroogade kõrvale.

Saksamaa

Saksamaa veinitööstus on meie jaoks tuntud eelkõige oma kuivade, poolkuivade ja magusate Rieslingi veinide poolest, aga samuti vahuveinide – Sekt – tõttu. Tegelikkuses valmistatakse sealses jahedapoolses kliimas üha rohkem ka kergeid ja marjaseid punaveine.

Kohalike hulgas on ülipopulaarsed soodsad ja lihtsalt joodavad Rheinesseni ja Pfalzi regioonide Dornfelderi sordist tehtud veinid. Need on tõesti lihtsad ja kompromissitud igapäevarüüped, mis sobivad lihtsate toitude kõrvale tarbimiseks.

Üha enam on hakanud Saksamaa viinaaedade pinda vallutama aga vana hea Pinot Noir ehk saksa keeli Spätburgunder, millest eriti just Pfalzi, Badeni, Ahri piirkondades ja üha enam ka Rheingau tippregioonis valmistatakse pehmeid ja marjaseid, sageli ülimalt elegantseid punaveine. Parimad palad võistlevad lausa oma Burgundia suguvendadega, aga üldjuhul on tegemist lihtsamate, mõnusalt libisevate ümarate jookidega, mis sobivad suurepäraselt hõrkude punaste lihadega, aga miks mitte ka küpsetatud sea- ja linnuliha ning pehmete juustude kõrvaseks.

Austria

Naaberriik Austria on samuti tuntud pigem oma valgete veinide poolest, kuid ometi tehakse sealgi üsna vahvaid punaveine, millest kohalike hulgas kõige popim on kerge ja marjane, õhukese keha ja heleda värvipaletiga Zweigelti sordist pruulitud vein. Nagu ka põhjanaabrite Dornfelderi puhul, ei ole Zweigeltist oodata suuri ja pika arengupotentsiaaliga “püsse”, vaid just värskelt joodavat universaalset igapäevaveini, mis paljudele joojatele rõõmu pakub ja suurepäraselt grillipeol või piknikul hakkama saab. Lisaks võib Austriast leida ka kergemaid ja marjasemaid variante Sankt Laurenti või Pinot Noir’i marjasortidest tehtud veinidest.

Loomulikult ei ole kõik eeltoodu ainumas ja absoluutne tõde. Ilmselt võime leida kergemaid ja marjasemaid veine ka muudest juba nimetatud veinimaade piirkondadest ja muidugi ka teistest riikidest üle kogu maakera, kuid arvan, et kui lähtuda meie turul valitsevast situatsioonist ja valikust, siis sai peamine kenasti välja toodud.

Foto: Scanpix

Veinisoovitus toidu kõrvale

Teinekord võib lihtsa ja klassikalise toidu ja lihtsama veini sobitamine anda väga vahvaid tulemusi, mis muudab toidukorra veelgi nauditavamaks.

  • Pitsa

Kui tellid endale klassikalise pepperoni-pitsa, siis küsi teenindajalt juurde klaasike tavalist Chiantit. Veinis olev lopsakas marjasus ja mahlasus aitab kenasti taandada pepperoni vürtsikaid noote ja mängib toredasti kokku tomatise kastmega, samal ajal värske hape loob kena sümbioosi vorsti ja ka juustu rasvasusega, aga samuti soolakusega.

  • Veiselihapada

Kui otsustad hoopis Burgundia paja (veiselihapada) kasuks, siis nõua selle kõrvale pokaalike lihtsat Burgundia Pinot Noir’i. Kuna Burgundia pada hautatakse lihaleemes, kuhu on lisatud punaveini, siis tekib selle ja veini marjaste maitsekomponentide vahel väga kena kooslus ja toidu maitse muutub suus hoopis elavamaks, samas kui veinis olevad pehmed tanniinid haakuvad hästi pehme liha tekstuuriga ja veini värske hape lõikab mõnusalt läbi toidu rammususe.

Igor Sööt

Igor Sööt

Igor Sööt on VinsDeFrance peasommeljee ja lektor Eesti Sommeljeede Erakoolis. Loe artikleid (32)