Olen selle aastal tegelenud üllatavalt palju arendavate vestluste ja arenguvestluste mõtestamise, värskendamise, loomise, elluäratamise ja süsteemsusega. Olen kohanud nii selle fänne, kui ka neid, kelle jaoks (arengu)vestlused on mõttetud ja formaalsed. Kusjuures viimaseid on kaugelt rohkem. Hinnang vestlustele tuleneb ikka sellest, mida igaüks personaalselt on kogenud. Tundub, et vestlusi peetakse olulisteks, samas ei ole neid toimima saadud vaatamata “teaduse ja tehnika revolutsioonile”. Mis “häda” siis on nende arenguvestlustega?
Ülearendatud protsess
Üllatus, üllatus – sageli võib juhtuda, et arenguvestluste protsess on üle arendatud ja üle reguleeritud. Vestlejaid abistavad küsimustikud on 5 meetrit pikad ja infot, mida tuleb jagada on nii palju, et vestluse juht ei taju vestluse loogikat. Ei saa aru, kust ta alustab ja kuhu lõpetab. Vestluse kokkuvõtted tunduvad osapooltele mittevajalikud ja aegaraiskavad. Tehnilised abivahendid lämmatavad juhi sisemise intuitsiooni. Vestlus muutub keeruliseks, lohisevaks ja konstrueerituks.