Miks mul oli vaja nii ägedalt käituda olukorras, mis tegelikult polnud üldse nii hull?
Lõin mõni päev tagasi lahtise käega vastu ühe takso kapotikaant. “Miks tee niimoodi käitute? Milleks see vajalik oli? Häbi peaks teil olema! Häbi! Häbi!” Taksojuhi sajatusena teele paisatud sõnade saatel kõndisin mööda talvist tänavat edasi. Umbes kakskümmend meetrit suutsin pea püsti ning rinna eneseõigustuseks kummis hoida. Siis tuli suure, kõike enda alla matva lainena taipamine. Ja sellega koos veel miskit. Tunne, mida polnud ammu tundnud. Tunne, mis tabas mind ootamatult ja uputas kõik enda alla. Häbi.
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (42)
