Hannes Kuhlbach: miks on andestamine tähtis & kuidas andestust paluda

Hannes Kuhlbach

Palun vabandust on sõnapaar, mis iga inimeseks kasvatatava lapse sõnapruuki sisestatakse üsna varakult. Vanemlik eeskuju ja surve, et halva teo eest tuleb andeks paluda, oma vääritiolemist tunnistada ja süüd kanda võtta on oluline – lausa ühiskonna alustala. Kristlikus traditsioonis on patu tunnistamine ja selle andeks saamine üks osa sakramendist, millega inimene pääseb maisest rähklemisest kõrgemale, Jumalale ja jumalikkusele lähemale. Eks neil päevil, mil taas valguse võitu pimeduse üle tähistame, manitsetakse eri sõnastuses ikka andestama.

Kui nüüd vaataks süülist presumptsiooni natuke teisest otsast. Nimelt, kui inimene andeks palub, kas peab ka andeks antama? Kas andeks palumise viisist, sõnastusest, toonist ja ennekõike siirusest ka midagi oleneb? Kas ma peaksin kohe teise inimese soovile mitte kestvat süüd tunda vastu tulema ja andeks andma?

Miks on andestamine meile isiklikult parem variant?

Võtame argielulise olukorra igikestvast Eesti sügisest, mil iga teelohk on koduks mahukale poriloigule. Jalakäija seisukohast on teekond sügisvihmastel tänavatel riskantne, sest mööduv sõiduk võib hõlpsasti lombi jäleda sisu tema mantlile pritsida. Esimene emotsioon on  (allakirjutanul) pahameel ja viha, et kas ta k….t ei oleks võinud loigust mööda või vähemalt aeglasemalt sõita. Samas ise tihti sõidukit roolides tean, et alati pole võimalik kiirelt põigata või kõrvalrajale pöörata, sest nii võib kahju olla suurem, kui sahmakas porivett. Ilmselt on oma osa veel tähelepanelikkusel, roolis mobiiliga rääkimisel, augu märgatavusel ja veel tuhandel teguril. Kui aga sündmus on juhtunud …. Kas ma suudan andestada, ise veest tilkudes? Kas vastus muutub, kui märkan, et roolis on mu sõber? Või siis mulle ebameeldiv avaliku elu tegelane – poliitik, meelelahutaja, õppejõud jne? Mida ma tahan öelda, on see, et kõik need tegurid ja poripritsimise stseeni osalejad mõjutavad meie tõlgendust toimunust ja teevad võimalikuks või siis võimatuks juhtunu andestamise. Väike ststeen, aga suur tähendus, kui vimm vinduma jääb.

Meie argielu on väikesi ja suuremaid poripritsmeid täis.

Kehvasti ütlemisi, ülekohtust väljaelamist, võimuga mängimist ja inimlikku väiklust kohtame igal päeval, nädalal ja kuul. Paljud meie, või ükskõik millise kohalolija, suunas tulistatud salvavad sõnad lähevad mööda, mõned ka pihta. Tabavad nad ikka hella kohta meie kaitserüüs, need sõnad oma mürgisuses me lihtsalt tunneme ära. Nad tekitavad halva tunde, palett on lai.

Üks kolleeg ei saa teise ühiskalendri sissekannetest aru ja järeldab, et too ei pinguta tööl piisavalt. Samal ajal aga elab too “laisk” läbi isikliku elu raskeimat perioodi ning ta lihtsalt ei jõua punktuaalselt kõiki nõudeid täita.  Kolmas kolleeg hilineb iganädalasele koosolekule kord 5, kord 10 minutit, tuues vabanduseks ebamäärased liiklusolud või libeduse. See, millest ta ei taha rääkida, on tema vananeva isa süvenev ja paratamatult surmaga lõppev haigus; et vanainimene ei julge hommikul üksi jääda ning palub nuttes, et keegi temaga istuks.

Meil kõigil on oma rohkem või vähem valusad kohad hinge tagakambrites, millest rääkida ei tihka ega suuda, sest häbi, mittehakkamasaamine või viha väljapääsmatuse ees on niivõrd suur. Kui jätkuks kannatlikkust ja mõistlikkust mitte isiklikult võtta, oleks eksimise ja meeleparandamise ruumi juba rohkem.

Kas me ikka vaatame läbi sõrmede erapooletult? Juba 60ndatel leidsid Jones ja Davis, et inimene teeb põhjuste omistamisel tüüpilise vea, selgitades omaenda eksimusi kokkusattumuste ja väliste asjaoludega, teise inimese puhul aga on põhjuseks tema isik ja selle omadused, näiteks laiskus, hoolimatus või mingi muu halb joon. Atributsioonikalle on meisse n-ö sisse ehitatud. Me oleme oma meeles sündmuste, põhjuste ja tagajärgede seostamisel kallutatud ning sinna ei ole midagi parata.

Vihastamine ja vihkamine on väga erinevad asjad.

Salman Akhtar ütleb oma raamatus “Kannatuse allikad”, et vihkamine on üks viise ennast kannatama panna ning selle süvenemine imeb inimese tühjaks meeldivatest ja õnnestavatest emotsioonidest. Vihastamine kui emotsionaalne väljapurse võib olla küll raske teise inimese poolt vastu võtta ja välja kannatada, kuid temas puudub selline aeglane, happena toimiv korruptiivsus inimhinge laostajana. Viha on selles mõttes väljutatud emotsioon, vihkamine aga kinni hoitud ja hingepõhjas kasvatatud tunne. Vaikselt kasvades võib sellest saada koletis, mis nõuab kaugelt enam ohvreid, kui seda kujutleda võime.

Vihkamine on vinduv ja söövitav, inimsust ning usaldust roostena näriv suhtes olemine, kusjuures sellesse suhtesse ei sisestu midagi uut, ta on staatiline. Andestamine vabastab vihkamisest, mis on negatiivne, ebavõrdsust ja möödunud ülekohut alal hoidev emotsioon. Andestamine aitab nii psüühilist kui füüsilist tervist hoida.

Andestamine on jõulude üks peamisi mõtteid

Kõik inimesed, ka meie ise (uskumatu küll!), teeme vigu. Need ei ole enamasti tahtlikud, teise inimese allasurumisele või psüühilisele sandistamisele suunatud vead, vaid tuhandest tegurist mõjutatud sündmused ning nende sisemised tõlgendamised. Kui keegi on teinud mulle midagi valesti, mis mind on haavanud või solvanud, on sellest aus ja hoidev teada anda. Võimalikult vähe süüdistavalt, pigem oma tunnet ja raskusi kirjeldavalt. Kui seda mitte teha, vaid vinga pidada nagu kena eesti ütlus kõlab, kordame tammsaarelikke mustreid, selmet üksteist austada. Austuse märgiks on ka ebameeldiva väljaütlemine, küllap teine selle välja kannatab. Vaikiv vihkamine mürgitab kogu suhte, mitte ei tee seda võrdsemaks, ega pane ka teist “süüd tunnistama” ja “andestust paluma” – seda ei saa nõuda või välja pressida.

Küllap tunneb lugeja vahet siiral vabandust palumisel ja moepärast, sunni ajel, vabandussõnade lausumisel. Südamega lausutud sõnad jõuavad kohale.

Andestamine on enda sisemuses vihkamissuhtest lahtilaskmine. Sellega tunnistatakse teise inimese parema poole, positiivse ja kalli omadustekogumi suuremat tähendust, vähendades ja kahandades negatiivse mõju ja kestvust. Ühtlasi vabaneb hulk negatiivsega seotud olnud psüühilist energiat, mida saab palju paremini ja ennasthoidvamalt rakendada enesele ja teistele head tegevate suhete, tegevuste ja ühenduste teenistusse. Me kiirgame välja ja võimendame neid emotsioone, mille kütkeis oleme. Vihkamist täis oleva inimesega ei taheta palju koos olla.

Kolm mõtet, kuidas andestust paluda:

  1. Mõtle, kas vihapidamine on midagi uut ja toredat loov, või siis vana ja ebameeldiva alalhoidmine? Otsusta järgnevad sammud enda sisemise vajaduse ajel.
  2. Sõnu tasub valida enda käitumist ja tundeid kirjeldama; hinnangud teevad sõnumi vastuvõtmise raskemaks.
  3. Mõtle ja vajadusel proovi, kas saad andestussõnu lausuda ikka südamest, mitte lihtsalt asja kaelast ära saamiseks. Kui sõnad ei kõla siiralt, vaata uuesti pt.1. Andestada võib ka siis, kui teise inimesega sidet enam ei ole või too kogunisti siit maailmast ära kutsutud on. Paljud jõuavad psühhoteraapias arusaamisele, et vihkamine, sellega seotud negatiivsus, lausa mõttekramp, kahjustab neid ennast arenemast ja saamast paremaks inimeseks. Sellega nad otsekui hoiavad elus vihatud inimest, tema negatiivset pärandit kannataja sisemaailmas. Kõige selle kandmine on meeletu psüühiline koorem.

Viha tunnistamisele, tunnetamisele ja läbitöötamisele saab järgneda teise tegude mõistmine, mis ei tähenda aktsepteerimist, ning andestamine. Need teod võivad olla väliselt väikesed, kuid sisemiselt suure tähendusega ning nende vari olla aastakümnete pikkune. Andestamine ja lahti laskmine on suure psüühilise võidu tähis ning pimedast ja kestvast vihkamisest vabama eluperioodi algus. Andestagem ja astugem valgusesse. See on inimlik ja suur uue aasta algus.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (19)