Jan Kaus. Elu kui tasakaaluharjutus

Selleks, et elu mõtestada, on vaja kõigepealt elu pakutavaid olukordi omajagu läbi elada. Foto: Shutterstock

Ma pole küll kristlane, ent evangeeliumi kuulus lause “armasta oma ligimest nagu iseennast” inspireerib mind sügavalt. Olen enda jaoks tõlkinud lauses sisalduva kandva idee umbes nii: püüa võtta teist inimest sama tõsiselt nagu iseennast. Sellist tõlgendust võimaldabki evangeelse lause olemuslik avatus – suunatus teise inimese poole.

Samas tundub, et ses lauses pole piisavalt jõudu, lahendamaks kristluse sisemisi dilemmasid, eelkõige avatuse ja eksklusiivsuse vastuolu. Sageli kaasneb misjoniga ehk inimeste metoodilisele kõnetamisele toetuva kristliku meelelaadiga jäikus, mis on konteksti arvestades loomulik, kuna kristlust kannab usu ja ebausu eristus. Kõik, mis pole usk, on ebausk; siit pole kaugel võimalus mõelda, et kes pole kristlane, pole ka (õige) ligimene. Sellisel juhul saab ligimesearmastusest hoopis usuarmastus, milles usklikkuse aste määrab ära armastuse toimivuse. Aga kui usklikkus on kord juba armastuse mõõdupuu, on selleks ühtlasi ka too, kes armastust kannab – usklik ise; selline usklik, kes eeldab, et ligimest saab armastada ainult usu kaudu ja seetõttu uskliku enda tingimustel. Ebausklik inimene ei vääri seetõttu tõelist, tingimatut armastust – enne kui ta pole oma ebausust taganenud. Selline mõttekonstruktsioon on tekitanud tundlikes kristlikes mõtlejates ohtralt kahtlusi ja kõhklusi: kas näiteks need õilsad vaimud, kes eksisteerisid enne Kristuse ilmumist, see tähendab, kel polnud mingit võimalust kristliku lunastusega kokku puutuda, väärivad paradiisi õndsust? Kas või kuidas on see nende jaoks võimalik? Dante imetles Vergiliust ning kasutas tema juhatust, et liikuda läbi Põrgu ja Purgatooriumi, ent Paradiisi polnud Vergiliusel enam asja (vt “Purgatooriumi” XXVII laulu).

Jan Kaus

Jan Kaus on esseist ja kirjanik ning varasem Eesti Kirjanike Liidu juht (2004-2007). Loe artikleid (19)