“Sa oled mugavustsoonis.” Nüüd on see välja öeldud. Mida sa tundsid? Rahulolu? Uhkust? Kui sa oled osake suurest üleilmsest arengu ja muutuse haibist, siis pigem tundsid ebamugavust. Sest mugavustsoon on koht, kus pole justkui viisakas viibida, seal on ainult gerondid või laisad või inimesed, kel pole eesmärke.
Ja ometi võiksime kõik veidi rohkem mugavustsoonis aega viita. Veel enam, ilma mugavustsoonis viibimata oleks meie elu üks hektiline, ärev, stressirohke tõmblemine. Egas asjata pole evolutsioon pannud inimese püsi-, et mitte öelda meelisseisundiks status quo ehk “las jääda nii kuis oli”, mitte aga pideva arengu ja muutuse. Ettevaatlikult julgeksingi väita, et kuidagi kipume nii kõnepruugis kui elus muutust ja arengut ülehindama ning stabiilsust, mugavustsooni alahindama. Seega, rohkem mugavustsooni! Ma olen uhke, et olen praegu mugavustsoonis! Miks?