Andrus Kivirähk: molutamise kiituseks

Foto: rawpixel, Pixabay, CC

Inimene pole masin ja töö ei ole jänes. Või on? Kui ühestki tööst ei taha või ei raatsi või süda ei luba loobuda, kujuneb elu täiuslikuks tellismüüriks, kus ühesugused tellised on kõik küll ilusti reas, aga midagi jääb puudu ja see miski on oluline.

 

Korralikult laotud kivimüür koosneb üksteise kõrvale asetatud tellistest, mis ideaalis paiknevad nii lähestikku, et žiletiteragi nende vahele ei mahu. Selleks et müüri ladumine oleks lihtsam, on kõik tellised sarnased, nad on kandilised ning sobituvad üksteisega ideaalselt. Nad ongi müüri ladumiseks loodud. Mingid pilud ning õhuaugud pole säärases kiviseinas lubatud, üks tellis läheb sujuvalt üle teiseks.

Ja siis on olemas üksikud kivid – kivimürakad metsas, rannas. Rändrahnud, kaljud. Nende ümber teisi kive pole, on vaid mets, meri, aga ennekõike ikkagi tühjus, õhk. Nad on vaadeldavad igast suunast. Kõik nad on erinevad, kahte ühesugust rahnu leida pole võimalik, neil on muhud, õnarused, sakid. Ja nad pole kunagi üksnes ning ainult kivid, nende külge kinnitub sammal, adru, mis iganes.

Minnes nüüd kujundlikuks, võime väita, et kivimüür sarnaneb säärase inimese tööpäevaga, kes ei võimalda endale molutamist. Tal pole selleks ju aega! Molutamine on aga hädavajalik nagu õhk. Tihedalt täis topitud maailmas võib ära lämbuda. Selleks et nautida oma tööd, peab sul vahepeal igav olema. Molutamine on enese laadimise aeg.

Intensiivselt töötav inimene ei suuda mõelda, või kui, siis ainult parasjagu käsil oleva töö peale. Aga pikemaid plaane teha pole ringi tormates võimalik. Olulised mõtted sünnivad ikka jõudeolekus.

Rahulik keskkond ei teki iseenesest.
Aita luua kvaliteetset sisu ja hakka Edasi püsitellijaks (5€ kuus)!

Häid lugemiselamusi!

 

Andrus Kivirähk

Andrus Kivirähk

Andrus Kivirähk on kirjanik, näitekirjanik, följetonist, prosaist ja lastekirjanik. Loe artikleid (1)