Tiina Saar-Veelmaa: ajapuudusest - kuidas ise endale punutud pingevõrgust vabaneda?

Kümnest organisatsioonist üheksas, keda praegusel ajal koolitan, kurdavad inimesed ajapuuduse üle.

Tere. Kuidas sul läheb? – Kiirelt. – Siis on hästi. Tegemist jagub? – Mhm. – Sama siin. Jube kiire on kogu aeg.

Rahustav vestlus, kas pole? Kui on kiire, järelikult oleme vajalikud, järelikult kontrollime elu ja masinavärk toimib. Ühel hetkel ei pane me aga tähele, kuidas see sama masinavärk meie elu üle võtab. Inimestel pole aega, et üks tegevus rahulikult lõpetada, enne kui teine juba kukil; pole mahti ühele koosolekule joont alla tõmmata, enne kui teine juba algab. Sageli pole isegi aega, et rahulikult lõunatada ilma tööjuttu ajamata. Kontoritööl on parim osa meie ärkveloleku ajast teiste inimeste käsutuses ja nad võivad me kalendritest endale ajatükke haugata. Kuni lõpuks pole aega hinge tõmmata, puhata, järele mõelda, süveneda. Nähtamatu piits, et peame asju tegema üha efektiivsemalt, arenema, tõstma käivet või saavutama eesmärke, tantsib ka kõige tasakaalukamate inimeste turjal. Mitmiktegevused ja rööprähklemine on uus norm. Olen ka ise märganud, et tunnen sügiseti-talviti juba hommikul ärgates end võlgu olevat. Nimekiri eesmärkidest vajab täitmist, ootused juhtimist, uued sihid seadmist. Pidevad katkestused ja ülekoormus aga kurnavad. Rabelemisest saab nõiaring, kus isegi tööpäeva lõpus ei tunne me end mitte kangelasena, vaid tühjaks pigistatud sidrunina.