Autorirubriigis “Eluilmast omailma” mõtestab Rein Veidemann oma elu- ja lugemiskogemuse taustal eesti inimolu ilminguid ja seoseid. Seekordne essee on kantud alanud hingedeajast. “See hing, mida või keda me hingedepäeval meenutame, kelle mälestuseks küünlagi süütame, on üksnes siluett, inimese varipilt. Aga ülimalt tähtis kujutis, võib-olla koguni määrav, sest hingel on isiksuslik mõõde. Inimene liigubki oma hinge poole.”
Nüüd on see päral: kõikjale ulatuv lagu. Aastaringi eleegilisim aeg. Maa on tühi ja paljas kui enne loomist. Rõskusest rasked tinahallist pilved rippumas raagus puude ladvus. Langenud ja pruuniks küpsenud lehtede vaip ootamas esimest lund. Väsinud sügistormid uinumas udus. Päev ärkab läbi hämaruse vaeva ja hämarusse see ka vajub. Meeli rõhuv kaamos on siinmail veel sume. Aga põhja poole minnes kalgistub ja tardub õige pea mitmeks kuuks jää- ning lumevangi.
