Hedvig Hanson: hääl on hinge peegel

Hedvig Hanson. I Foto: Maris Ojasuu

Olen oma häälega tegelenud terve elu. See on mu peamine eneseväljendusvahend ja läbi laulu olen saanud väljendada end kõige nüansirikkamalt, peenemalt. Mulle meeldib uskuda, et ma sündisin lauljaks, et see on mu anne.

Ma kuulsin laulu juba emaüsas olles, kuna mu ema on laulja. Ja mis kõige tähtsam – looduse poolt antud andega, mitte õppinud laulja. Looduslikul andel on oma müstiline mõõde. Üks tähenduslik “lauljaks saamise lugu” ongi seotud mu emaema unistusega, kui ta oma tütart ootas. Täiesti muusikakauge inimesena kuulis ta kord üht lauljannat, kelle nimi oli Novella, tema hääl liigutas vanaema hinge ning ta soovis, et kui sünnib tütar, oskaks ta samuti nii kenasti laulda ning ta nimeks saaks…Novella! See soov täituski…ja kandus veel ühe põlve edasi. Loomuliku ande eest peame olema taevale tänulikud ning teenima oma kingitust, seda hoidma.

Mis seal salata, paljudele meeldib laulda, paljud tahaksid laulda, aga ei julge, paljud tahavad aga suisa saada kuulsateks lauljateks.

Laulmine ongi loomulik ja imeline viis meil iseendid toetada ning õnnistatud juhul anda seda tuge ka teistele kuulajatele. Aga algab ikkagi kõik iseendast. Oma hääle ja hingehääle leidmine on pikk teekond, ning nende tasakaalustamine kõige muutumises kestab eluaeg, sest kõik meie õpitu, kogetu salvestub ka häälde.

Oma hääle leidmisest

Olen siiamaani keeldunud laulmise õpetamisest, mul endal pole olnud lauluõpetajat, olen olnud iseõppija, otsija. Olen tundnud, et kellegi õpetamine on suur vastutus. Et mitte suruda peale oma, vaid suunata inimest leidma oma unikaalne väljendusviis, oma naturaalne hääl. Mind pole iial huvitanud hääletehniline kool, kuigi taolisi õpikuid, meetodeid, tehnikaid on hulganisti.

Mäletan, kui lapsena leidsin pööningult raamatu “Laulja häälekool”, kuna laulmine mind huvitas, tegin selle lahti ja just sellelt leheküljelt, kus oli joonisel kõri ehitus, häälepaelad, juures nummerdatud lihased, organid, mis hääletekitamisega on seotud. See pilt tekitas kõhedust, lõin raamatu kinni ja pole taolisi õpikuid enam avanud ega hääle tehnilise tekitamise suhtes huvi tundnud.

Olen küll metoodiliste lauljate ja lauluõpetajate käest kuulnud selliseid väljendeid nagu “rinnahääl”, “peahääl”, ülipopulaarne tehnika kõva ja kõrge hääle tekitamiseks on “belting”, ent kelleltki neist pole veel kuulnud väljendit nagu “hinge hääl”…

Mina õppisin muusikast enesest. Oma lemmiklauljaid kuulates, oma hingehäält kuulates.

Loomulikult oli teismelisena ka minu soov saada lavalauljaks, kuis muidu! Selles eas oma iidolite matkimine on kahtlemata üks õppimisviise, millest ometi tuleks ühel hetkel välja kasvada, avarduda, et minna ja leida see oma unikaalne väljendusviis. Popmuusikas ülistatakse laulja hääle võimsust ning kõrgeid noote, just oma hääle venitamisega sain ma läbi nende kõvade ja kõrgete nootide oma ihaldatud tähelepanu. Läksin kaasa popmuusika trendidega ning edvistasin oma tugevaks treenitud häälega. Pikad, kõrged, võimsad noodid, mis vahel võetud lausa pooleldi silla asendis! ning mis said lauluväljakute, kontserdisaalide, klubide publiku ovatsioonide osaliseks, tundusid olevat pingutamist väärt! Siis, kui sa oled veel väga oma arengu alguses.

Ülekoormus ja ebaloomulik hääle forsseerimine ning öised “efektsed lõugamised” aga andsid end tunda, mu hääl andis mulle kähinal teada, et ma pean midagi muutma. Üldiselt pole mul häälega iial olnud suuri probleeme, nagu paljudel lauljatel on, aga hääl on väga selgelt seotud nii füüsiliste kui psüühiliste faktoritega, nii et väsimus, ülepingutus, aga ka enesega vastuollu minek annavad kindlasti hääle kaudu märku, et midagi tuleb teha teisti.

Niisamuti olen mõned korrad elus ebaõiglust ja reetlikkust tundnuna kogenud, et mu hääl on justkui kurgus lämbumises kinni ning vastuseks talumatule olukorrale reageerib ta omakorda vaikimisega. Ka sügav solvumisetunne tuhmistab hääle…End peab hoidma. Seda saab teha vaid oma hingehäälest teadlikumaks saamise läbi. Solvajale peab andestama ning kui juhtumisi ise teadmatult oled olnud solvaja, tuleb vabandada. Hääl vastab su tegudele, mõtetele, tunnetele, igatahes. Ja tänab sind mõistmise eest.

Kahekümnendate teises pooleks olin ma valinud vaiksema, sissepoole vaatava muusika ja loobunud välisest efektist. Emaks saamine sügavdas minu tunnetust ja häält veelgi. Vabanesin popi ja ka jazzi maneerlikkusest täiesti ning laulsin loomulikult. Oma laule. Omal viisil.

Laulmise õpetamine on ses suhtes kahe teraga mõõk. Meid kiputakse õpetama mingi koolkonna, stiilivajaduse või moetrendide järgi. Peaaegu igas taolises õpetuses on sees lõksud, mis viivad meid iseenda häälest ja hingehääle väljendusest üsna kaugele.

Koorilaulukoolis on omad reeglid ja hääletekitamise ning hääldamise ebaloomulikkused. Ooperilaul on sootuks maskis laulmine, vastavalt ajastu ettekirjutustele ja ooperilaul on pärit 16. sajandist! Ma austan klassikalist muusikat ja on hääli, mis mulle ooperis meeldivad rohkem kui teised, ent vahel ma mõtlen, et kas ooperilaulja suudab enam oma magama jäävale lapselegi loomuliku häälega unelaulu laulda – nii kõrgkoolitatud on ta…

Popmuusika nõuab meilt omakorda trenditeadlikkust – kui minu teismeliseaastatel oli “kõva sõna” laulda, naiselike Whitney Houstoni, Mariah Carey – laadselt, siis nüüdsed “võimekamad” noored lauljatarid kannavad uue aja maneere – teadmata kõiki uusi tulijaid, kuulen ka eesti “superstaarides” tänapäevasemate, seksuaalsusele rõhuvate häältega – Rihanna, Beyonce, Ariana Grande mõjutusi.

Tihtipeale võtab õpilane liigselt üle õpetaja maneere, olgu siis muusikakanalite või otseselt, õpetaja kaudu. Ning vastuolulisel kombel kanname kellegi teise ideed, etendame miski ajastu või stiili ideaali.

Stiili mõttes on minu meelest kõige lähemal loomulikule laulmisele mitte lääne, kaubanduslikule edule orienteeruv laad, vaid pigem lõunamaade siirale muusikale ja tunnetusele toetuv laulumaneer.

Minu lemmikumad lauljad tänasel päeval tulevad Brasiiliast, Portugalist. Nende muusika on puhas ning hääl kõlab lüüriliselt ja voolab loomulikult. Mitte et ma vahel ei oleks nõus kuulama ka jazzimaailma tipplauljaid või mind ei liigutaks mõni kaunis ooperiaaria. Ent väline efektitsemine, põhjendamatu virtuoossuse eksponeerimine või ilmselge trendimatkimine on tüütu kuulamine.

Valmis “paberiteta” õpetaja

Usun, et nüüdseks olen ma valmis, et aidata inimestel oma laulu leida ning saada ühendus, julgus ja usaldus iseenda vastu…loomulikul viisil. Sügavamal tasandil. Kõik inimesed ei pea saama lavalauljaks ja see on suurepärane mitte-eeldus! Inimene ei pea isegi olema laulmisega tegelenud, ta võib isegi karta, et ta ei oska laulda! Aga ta peaks huvituma oma sisemaailmast, tahtma vaadata sügavale endasse. See oleks ka mulle huvitav.

Olen taolisi otsimisi ja leidmisi juba kogenud ning tahaksin seda kogeda ja jagada veel; taasveenduda, et mu intuitiivne meetod toimib. Ning rõõmustada koos hääleotsijaga, kui ta leiab eneses midagi täiesti uut ning julgeb oma enese häälel lasta kanda, ravitseda, suunata.

Alustasin juhendamisega eelmise aasta suvel ning saadud tagasiside andis mulle innustust – sel suvel juhendasin Joogafestivalil juba ligi kahtsada inimest, kellega koos tegime häälerännakut ning sealtki sain kena südamlikku vastukaja.

Tänaseks päevaks on mul ka individuaaltunni kogemus – esimene julge, kes tuli mu juurde oma laulu otsima oli 40-aastane mees – tema avatus, vastuvõtlikkus ning tulemus juba esimese korraga, olid rõõmustavad. Ta väitis, et pole kunagi elus laulmisega tegelenud, et isegi koori ei võetud teda vastu (mängisin isegi mudilaskoori tundides lolli!), ent kui ta lõpuks oma laulu laulis, oma sisemist üminat, oli see hääl kena ja harmooniline, loomulik. Mees lamas mu elutoa vaibal ning laulis oma sisemisele lapsele ja mina kuulasin ja heldisin. Ta ei kartnud mind! See on eriti mehe puhul imeline! Naised on ses suhtes alati olnud avatumad, julgemad. Mehed uhkemad, kinnisemad, “neil-pole-midagi-viga”- suhtumisega.

Õpetades õpin ka ise, andes saan ka ise. Ma suudan inimese häält ja häälimist kuuldes juba “diagnoosida”, mis on tema avatused ning kinnisused, kus on tõkked, kus suurem potentsiaal. Kuigi, eks tõkked on alati oma võimalustega.

Tunnen, et mu edasine tee ja vastutus ongi anda edasi just taolist “häälekooli”, ilma koolita. Individuaalselt, intuitiivselt lähenedes. Pehmelt toetades, suunates.

“Mis on need tehnikad, mis aitaksid hingehäält leida?”, küsis üks veidi kahtleva olekuga naine minult joogafestivali töötoas. Paljud inimesed usaldavad vaid teaduslikult tõestatud meetodeid, kindlalt toimivaid reegleid, vormeleid, tehnikaid. Nii nagu paljud tahavad näha paberit ja sertifikaati õpetaja pädevusest. Ma tean. Otsitakse “kindlat garantiid”…aga seda ju elus polegi. Eriti kui olla tulemuse ootusel jäik.

Ma väldiksin mõistet “tehnika”, ma kuulaksin, kuulataksin inimest, tema häält, hetke olukorda! Keegi ei keela teil õppida tunnustatud laulupedagoogi metoodika järgi ja justkui saada see “kindel garantii”! Aga oma laulu ei pruugi te ikkagi üles leida. Loomingulistes liikumistes saab ainus “paber” olla vaid looming ise, see on tõeliselt aus ja adekvaatne pilt tegelikkusest. Kui selle pildi sisu vastuvõtjale sobib, siis see võikski olla usalduse põhialus.

Ma ei suru peale oma maneeri, ma ei taha kuulda sarnasusi minu enda laulmisega, ja õigupoolest ei õpeta ma ühtki konkreetset laulu, kuigi võiksin! Mind huvitab hinge erilisus.

Usun, et andekas laulja leiab ka iseõppimise teel oma hääle ja laulu, ent mitte kõik pole lauljaks sündinud taeva kingitusest või müstilisel moel, ema soovist. Ometi, kõik võiksid laulda. Läbi laulu saame me avatumaks, südamlikemateks, teadlikemateks, tänulikemateks. Tervemateks. Terviklikemateks. Läbi oma laulu saame pakkuda lohutust nii endale kui teistele. Loomulikus laulmises on nii lohutus kui lunastus, usun ma. Niisamuti usun, et vahel, kui inimeste vahelistes suhetes sõnadest ei piisa või ei osata neid leida või sootuks kasutatakse valesid sõnu, võiks teineteisele hoopis laulda…sellest võiks vaid kasu tõusta, kindel garantii!

Aga neile, kes ikkagi tahaksid teada, millest siis üks intuitiivne hääletund, häälerännak koosneb, võin vastata. Kombineerin erinevaid, mulle sobivaid praktikaid – häälejooga, hiina energiavõimlemise Qi Gong-elemente, laulame soojenduseks läbi oma keha energikeskused. Igal noodikõrgusel ning häälikul on oma vibratsioon ning toime me kehale, hingele…Niisamuti kasutan vabaliikumist, sügavhingamist ning vastavalt vajadusele rännaku-meetodit, kus lõdvestunud teadvuse olekus võib rännata ajas, kohtuda iseendaga ning lasta oma laulul näidata teed.

Ma usun laulu väesse. Eriti, kui me oleme puhastanud enesest ebavajaliku ning leidnud lõpuni ausa viisi ja hääle enese väljendamiseks.

Seda hingehäält võiksime kõik otsida. Me oma hääl saab aidata seda leida.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (55)