Hingedepäeva eelõhtul helises uksekell. Ukse taga seisis salk lapsi, kõigil seljas mingid kummalised kostüümid, mis meenutasid odava eelarvega õudusfilme. Teate küll, kus rebenenud zombirõivastuse vahelt paistab dressipüks, millel tuntud kaubamärgi logo. Vaikus. Mitte sõnakestki. Ootasin. Ikka mitte sõnakestki. Läksin selleks õhtuks kehvasti valmistunult kapist maiustusi otsima ja kui mõne minuti pärast naasesin, polnud seal enam kedagi. Ei kommi, ei pommi.
Hingedepäeva tähendus ei ole meie kultuuriruumis ju kunagi olnud elavate surnute kombel rõivastudes karnevali etendada, vaid hoopis teiselaadne. Miks on see oluline? Miks peaks sellest muistsest tähtpäevast üldse eriti välja tegema?
Üheks võimaluseks on seda võtta tähelepanu juhtimisena maise elu ajalikkusele ning teisalt enda sees, vaikselt ja mõtlikult, taaskohtuda eelkõndinutega. Sümbolina läidetakse küünal, asetatakse see kas aknale, kalmule või tähendusliku inimese pildi juurde. Küünal, mis valgustab elu, kuid mille leegi võib kerge tuul samas summutada, nii nagu see paratamatult meist igaühega kord juhtub.