Hannes Kuhlbach: hingedepäeva tähendusest ja vajalikkusest

Hingedepäeva eelõhtul helises uksekell. Ukse taga seisis salk lapsi, kõigil seljas mingid kummalised kostüümid, mis meenutasid odava eelarvega õudusfilme. Teate küll, kus rebenenud zombirõivastuse vahelt paistab dressipüks, millel tuntud kaubamärgi logo. Vaikus. Mitte sõnakestki. Ootasin. Ikka mitte sõnakestki. Läksin selleks õhtuks kehvasti valmistunult kapist maiustusi otsima ja kui mõne minuti pärast naasesin, polnud seal enam kedagi. Ei kommi, ei pommi. 

Hingedepäeva tähendus ei ole meie kultuuriruumis ju kunagi olnud elavate surnute kombel rõivastudes karnevali etendada, vaid hoopis teiselaadne. Miks on see oluline? Miks peaks sellest muistsest tähtpäevast üldse eriti välja tegema?

Üheks võimaluseks on seda võtta tähelepanu juhtimisena maise elu ajalikkusele ning teisalt enda sees, vaikselt ja mõtlikult, taaskohtuda eelkõndinutega. Sümbolina läidetakse küünal, asetatakse see kas aknale, kalmule või tähendusliku inimese pildi juurde. Küünal, mis valgustab elu, kuid mille leegi võib kerge tuul samas summutada, nii nagu see paratamatult meist igaühega kord juhtub. 

Öeldakse, et ükski inimene ei sure siis, kui ta maine eksistents lõpule jõuab, vaid kui teda keegi elusolijatest enam ei mäleta. Meil on kergem mäletada neid inimesi, kellega elus tegelikult, füüsiliselt, emotsionaalselt kokku oleme puutunud. Niikaugele ulatub meist endist kiirgav mälu valgus, nii tahapoole kui ettepoole. Mul ei ole õnnestunud kohtuda oma vaarvanematega, kuid ometi on minu sees omalaadne sild nende aega, eludesse, olemisse. Ju siis vanavanemad selle minuni ehitasid. Nii saan ka mina seda edasi rajada oma järgnevatele. Nõnda ongi seda põlvest põlve tehtud, sellel põhineb (rahva)kultuur, sidusus, rahvuslus, isegi riik kui selline.

Erinevad religioonid käsitlevad hinge ja selle surematust erinevalt, kuid ühisosaks on hinge kestvuse tähendus, mis ületab keha kaduvuse.

Olgu see taevasse minek, ümbersünd uude kehasse, rändamine astraalses ruumis või mis iganes. Hinge kui kord elanud ja olnud inimese metafüüsiline substants on selles kontekstis ajaülene. Ja kui teha väikene kõrvalepõige relatiivsusteooriasse ning kvantfüüsikasse, siis on aeg kõigest üks mõõde, mitte ühesuunaline liikumine. Aeg võib olla nii ülikiirelt liikuv kui ka sootuks peatunud, kui sellele mõelda. Meie subjektiivne aeg kulgeb paralleelselt ühiselt kokkulepitud ajaga, parasjagu oleme vööndi- ehk talveajas, seegi on kokkulepe! Tegelikult tuleneb aeg kosmiliste kehade omavahelisest liikumisest, olles seega samuti suhteline. Seega saame enda isiklikku aega ikkagi valitseda, mitte ajaga ja moega lihtsalt kaasa tiksuda.

Hingedepäeval on hea ennast mõelda kokku kõigi nendega, kellega enam füüsiliselt kohtuda ei saa. Ometi on need hinged ikka meiega.

Psühholoogina ütleksin, et kõik meile olulised inimesed (ja mitte ainult, siia nimekirja sobivad kindlasti ka koduloomad) saavad meie sisemaailma “taevakehadeks”, evides erinevaid omadusi ja väärtusi, täpselt nii nagu Marss erineb Veenusest või Saturn Pluutost. Millisel orbiidil mingi selline objekt liigub, sõltub vaatepunktist. Eks teate ju isegi, et mingil ajal on vahva ühte tüüpi inimestega, teisel perioodil taas teistega. Ja see suhe muutub, mis on loomulik. Meie emotsionaalne mälu on rikkalik varasalv. Kui võtta abiks pildid, videomaterjal või inimesest jäänud esemed, tuleb üllatavalt palju ühiselt veedetud ja kogetud ajast meelde. Ka saadud ja antud õpetussõnad, suhtumised, kooskogetud juhtumid, kõik hakkab vaikselt lahti kerima, kui sellele võimalus anda. Samas võib meelde tulla ka lahkumise valu ja igatsus, pettumus ja üksijäämise tunne, mis samuti elu juurde kuulub, sest elus on alati koos nii kohtumised kui lahkumised, nii tulemised kui minemised. 

Hingedeaeg on sügisel, mis on suve lahkumise ja mälestamise aeg. Sügise tulek toob hinge omamoodi kurbuse, mil varjundeid samapalju kui sügispuudel värve. See pole tingimata väljakannatamatu, vaid elus korduvalt kogetud ja talletatud tsüklilisus. Loodus läheb puhkama, et kevadel uuesti ärgata. See on muuseas üks Eesti asendigeograafilisi rikkusi, arvan. Sünd ja surm, ärkamine ja uinumine on meie geenides ja hingamises ning selle loomulikkuse tajumine ja leppimine on ehk teine viis, kuidas hingedepäeval olla ja meenutada.

Inimene oma elukevadel, lapsena, noorena, ei taju ega mõtle, et ka tema suikub kord ja jääb puhkama. See ongi hea, sest liiga vara ei ole hingedepäeva tähendusest ja vajalikkusest võimalik aru saada. Sestap ka surma üle naermine ja seeläbi enda surelikkuse eitamine, misläbi Halloweeni kultus koos noorusekultusega ongi ehk meile imporditud. Ja selle tehislikkus ning pealiskaudsus nagu alulmainitud dressipüksid hõlsti vahelt välja paistmas.

Ma arvan, et hämarduv aeg, vihmasabin, viimaste partide prääksuv hüvastijätt ning mõistlik kogus nukrust enda hinges on hea “ettevalmistuskombinatsioon”, võtmaks ühendust oma lahkunud lähedastega. Hingedepäev kalendris annab märku ja kutsub seda tegema. Toome enda meeles ja mälestustes need inimesed korraks tagasi, elame nendega koostehtut sisemiselt uuesti läbi, mäletame ja kinnitame endile, kes me oleme. Me oleme siia juurdunud ja juured lähevad sügavale, kui ainult tunnetada. Ja kui kurb hakkab, siis sellest pole ka hullu, sest õige peatselt kostab taas uksekell: “Laske sisse mardisandid…”.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (27)