Hannes Kuhlbach: eesti mees ei kaeble. Miks?

Foto: hillman54, Flickr, Creative Commons

Puutun oma kutsetöös igapäevaselt kokku paljude meestega. Naistega mõistagi ka. Mehed ja naised on erinevad, mitte küll päris sedavõrd, et ühed Marsilt ja teised Veenuselt, aga üksjagu küll. Ja mehedki pole sugugi ühtemoodi, nii et loo pealkiri on pigem üldistus, koondportree.

Mees saab hakkama. Mees ei nuta. Mees teeb ära. Mees pingutab, niiet veri ninast väljas. Mees teeb, tühja juttu ei räägi. Sajad stereotüübid on tihtipeale meie sees ilma, et neid teadvustada võtaksime ja nende jäikuses kahelda suudaksime. Nii lihtsalt on. Kas nad on sisestunud isa, vanaisa või kõikide meeseeskujude sisemise peegeldusena, polegi nii tähtis. Oluline on see, mida mees võib endale lubada. Lubada võib muredest üle olla, neist mitte rääkida ja  südamevalu viinas, spordis, saunas lahustada. Parajas koguses igaüht on ju täitsa tore, kuid sellest alati ei piisa.

Kui naised otsivad mures sugulashinge, sõbrannat, siis mehed lähevad teevad koos midagi. Hakkabki kergem, kuid hingepiina algpõhjus jääb lahti ja selgeks rääkimata. Just rääkima hakkamine, rääkima õppimine on tihti esimene samm, mida tuleb teha, et ennast avama ja avastama hakata.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (57)