Raigo Uukkivi: me ei saa teha olulisi ja pikka perspektiivi mõjutavaid otsuseid õunte pealt

Raigo Uukkivi

Emotsiooni tuleb teadmisega tasakaalustada ja teadmist emotsiooniga vürtsitada, leiab Rahandusministeeriumi asekantsler Raigo Uukkivi vastuseks küsimusele, kuidas muuta poliitikat teadmistepõhisemaks. Vahetame mõtteid poliitikast ja tehnoloogiast superministeeriumi 10. korrusel, kus ta tegeleb igapäevaselt Eesti halduspoliitika juhtimisega.

Kurdetakse, et poliitikas ei keskenduta piisavalt pikale perspektiivile. Miks on see nii?

Eks igasuguse jaotuse tegemine erinevate kulutuste või investeeringute vahel on meie enda valikute küsimus tänase ja tuleviku vahel.  Otsus investeerida tähendab tarbimise edasilükkamist. 

Eelarvelised prioriteedid ei kujune mitte teadustöö tulemusena, vaid ühiskondlike eelistustena. Demokraatia on üks suur ressursse ümberjagav hääletusmasin. Ei saa tingimata öelda, et on targem või rumalam jaotus. On jaotused, millel on erinevad tagajärjed ja milliseid eelistavad vastavalt rohkem ühed või teised ühiskonnagrupid.

Kui palju ressursse vabaneks, kui me tegeleks ainult noorte ja tulevikuga?! Kuid on mõistetav, et inimestel on tarvis elada ka nüüd ja praegu. Üldiselt on nii, et mida kaugemale tulevikku ja abstraktsemaks lubadused lähevad, seda vähem tunnetavad inimesed vahetult selle lubaduse kasulikkust. Pikas perspektiivis maksab liigne lühinägelikkus muidugi kätte.

Kas lühinägelikkus ja populism on demokraatia paratamatud osad?

Demokraatia võlu ja valu on, et tulemus pole tingimata alati mõistlik, aga on üldiselt õiglane, sest seda eelistab kõige suurem osa ühiskonnast. Alati on neid, kes pettuvad.

Demokraatia haigus on mõjus populism – oskus edukalt külvata hirmu, umbusku, ängi, et mõjutada tendetsliku info pealt hoiakuid ja edendada oma agendat. Populismi võimendab massimeedia ja pinnapealsus, aga teisalt on tänu info kättesaadavusele võimalik väidete tõepärasust ka tõhusamalt kontrollida. Nii on võimalik ebatõesed populistlikud väited faktide ja teadmise abil auklikuks lasta.

Võtame ühe näite lühinägelikkusest. Teadus- ja arendustegevus, mida on nimetatud ka riikide tuleviku edu võtmeteguriks, lonkab Eestis kahte jalga. Puudulik on nii era- kui ka avaliku sektori panus, ent ükski erakond ei ole välja tulnud lubadusega viia Eesti teadus- ja arendustegevuse maastikul tippu, järgides näiteks Iisraeli või Lõuna-Korea eeskuju.

Ei ole ühest õiget vastust, kas ühiskonnas peaks teadus- ja arendustegevust rahastama 1, 4, 10 või mingi muu % SKT-st, aga kahtlemata on see üks mõjutaja, milline on Eesti majandus ja inimeste elu tulevikus. Kui konkreetseid numbreid vaadata, siis Eestis on teadus- ja arendustegevuse rahastamise tase praegu veidi alla 1,5% SKT-st, selle näitajaga oleme Euroopa riikide pingereas täpselt keskel.

Erinevates strateegiadokumentides räägitakse rahastamise mahu olulisest kasvatamisest, aga olulisem küsimus on, kuhu see raha läheb ja milliseid tulemusi annab. Eesti kontekstis on huvitav fenomen, et erasektor panustab meil teadus- ja arendustegevusse arenenud maailma võrdluses märkimisväärselt vähe. Samuti on panustamine koondunud vähestesse majandussektoritesse, nagu näiteks õlitööstus. Ettevõtete tellimisel teostatavate uurimistööde maht on väike.

Kuna majanduses toovad uusi tooteid-teenuseid turule ja loovad väärtust ikka ettevõtted mitte riik, siis miks ei taha Eesti ettevõtja teadusmahukasse ettevõtlusesse panustada? Kui eraettevõtted ei näe mingil põhjusel selles olulist lisandväärtust, siis kuidas saab riik neid otsuseid teha erasektori eest ja paremini? Seetõttu arvan, et teadus- ja arendustegevuse rahastamismudeli puhul on eelkõige oluline küsimus, kuidas riik ja erasektor saavad paremini koostööd teha ja vahendid suunata sinna, kus mõju on kõige suurem.

Millised on Eesti halduspoliitika valusaimad probleemkohad?

Halduspoliitika taandub väikeses ühiskonnas paljuski mõjususe ja efektiivsuse kriteeriumile – teha ainult neid asju, mida tarvis, vähem bürokraatiat ja reegleid ning rohkem tulemust. Mure on alati ülemäärane regulatsioon, millel on kombeks paisuda.

Kui regulatsioon ei anna olulist lisandväärtust, on mõistlikum riigil mitte sekkuda ja lasta tarbijal ise valikuid teha ja mõistlikke riske võtta.

Eestis on bürokraatiat suhteliselt vähe. Näiteks eluaseme üürimine, maksumaksmine ja pangakonto avamine on Eestis praktiliselt lihtsam kui kusagil mujal maailmas. Samas on inimesed vähese bürokraatiaga harjunud ja peavadki pidevalt nõudma paremat. Ebamõistlike nõuete ja reeglite vähendamine on pidev töö, mida teeme koos ettevõtjatega.

Kuidas vähem reguleerida?

Vähem saab reguleerida, kui osapooltel on piisavalt infot teadlike valikute tegemiseks ning rohkem vastutust iseenda käitumise osas. Riik ei pea sekkuma ja igasugust tarbimis- või teenuskogemust jooksvalt kõrvalt valvama või osalistele garanteerima.

Kui asjaosalised ei ole rahul, siis võib alati “hääletada jalgadega” või lahendada erimeelsusi mitte läbi riigi menetluste vaid erasfääris oleva formaadi (komisjonid, arbitraažid vms). Tänapäeva maailmas levib info hästi ja kiiresti ning ebaadekvaatsed tegijad kukuvad konkurentsi tõttu kiiresti turult välja.

Üldjuhul on reguleerimise argument suurem valdkondades, kus inimeste tegevuse tõttu on oht elule või tervisele või väga ebavõrdne info jagunemine turuosaliste vahel (finantsteenused, meditsiin jms). Siiski ka sellistel juhtudel tahab reguleerimise ja regulatsioonide ulatus pidevat tähelepanu, sest elu muutub. On tõsi, et isegi kui regulatsiooni osas on tehnoloogia arengu või mingi muu põhjuse läbi selle vajadus kadunud, siis reguleerimiseks loodud masinavärk tavaliselt püsib edasi.

Kas riik on liiga paks?

Kui tänaval küsida, teavad kõik vastata, et loomulikult, riik on liiga paks. Kui ütled, et vähendame nii või naa palju ametnikke, siis oled kohe asjatundja. See, kes kõige rohkem ütleb, on kõige suurem asjatundja. Ent liiga paks mille jaoks?

Kui võrrelda arenenud maailma teiste riikidega, siis Eesti riik pole paks. Kindlasti peab riik olema teenuste pakkumisel efektiivne. Efektiivsust saab ning tuleb pidevalt kasvatada, kuid ainuüksi see, palju SKT-st osutatakse riigi valitsuse kaudu, ei määra, kas teenust osutatakse hästi või halvasti ning kas riik on edukas või mitte. Lisaks tuleb arvestada, et valitsussektori kaudu kulutatust läheb suur osa erasektorisse tagasi riigihangete kaudu.

Iirimaal ja Šveitsis on riigi osakaal majandusest väiksem kui meil. Põhjamaades ja Soomes aga suurem kui meil. Need riigid on väga edukad ja suurepärase elukvaliteediga.

Erinevus riigi rolli osas tuleb eelkõige sellest, kas teenuseid, nagu näiteks kultuur, haridus, tervishoid, osutatakse avalikus sektoris või sellest väljaspool. Mina arvan, et riik peaks üldjuhul osutama teenuseid ainult siis, kui riigil on selleks selge eelis. Riigil on mõistlik ise pakkuda neid teenuseid, mida erasektor ei paku üldse või ootab nende kapitalimahukuse, pika tasuvusaja, riskantsuse vms põhjuste tõttu oluliselt suuremat kasumlikkust. Näiteks kui on tegemist turutõrkega või on oluline avalik huvi infrastruktuuri või teenuse varustuskindluse osas vms. Riik ei peaks sööklaid pidama ega pakkuma teenuseid, mida saab vabalt osta turult. Riik ei peaks koristama, ehitama, hooldama.

Riigi pakutavate teenuste ulatus ja rahastamismudel on ka ühiskonna maailmavaate ja väärtushinnangute küsimus. Näiteks kas tervishoid on solidaarne (sotsiaalne riik) või igaüks muretsegu ise (liberaalne). Solidaarse süsteemi puhul on paratamatult suurem maksukoormus, rohkem tuleb panustada, aga samas on ligipääs teenustele võrdsem.

Milline on riigihalduse tulevik?

Riigihalduse võtmesõnad on paindlikkus ja efektiivsus. Keskvalitsuse asutused paratamatult konsolideeruvad. Riigiaparaadi asukoht ei ole enam nii tähtis. Teenused ning nende osutamise kanalid muutuvad ajas vastavalt inimeste eelistustele. Nähtavas tulevikus jääb riigiasutustele küll füüsiline asukoht, kuid inimene saab riigiga asju ajada siis, kui tahab ja seal, kus tahab. Riigi üksused paiknevad koos, kasvavad ja kahanevad, kujunevad ümber või kaovad vastavalt sellele, kuidas ühiskonna vajadused arenevad. See, et asutus ehitab endale uue ainult talle mõeldud kontori, on minevik. Võimalik ja loomulik on paiknemine ka teistes linnades peale Tallinna ja Tartu.

Kõik eelnev on seotud tehnoloogia arenguga, mis on riigihaldust väga palju mõjutanud ja mõjutab ka edaspidi. Suurem on läbipaistvus, menetlusajad on lühemad ja asjaajamine on mugavam. Tänu tehnoloogiale levib info paremini. Inimesed saavad eelistusi riigiasjade kohta väljendada kiiremini ja häälekamalt. Ilmekas näide on mõni aeg tagasi puidurafineerimistehase ümber toimunu.

Milliseid järeldusi EstFor puidurafineerimistehase juhtumist võib teha?

Teadmistepõhisus, mille trummi me Eestis lööme, ei käi kokku pendliga. Minu isiklik arvamus on, et see oli kahetsusväärne lugu, sest ei võetud vastu põhjalikult läbimõeldud otsust. Trumbati üksteist üle meediakära ja lobitööga. Meetod, mis võitis, ei ole paraku jätkusuutlik, sest me ei saa teha olulisi ja pikka perspektiivi mõjutavaid otsuseid õunte pealt. Juhtum annab edaspidiseks kütet sellele, et populistlikul häälel on kerge lärmi lüüa ja tappa ideid juba eos.

Suured projektid mõjutavad alati paljusid huvigruppe, mõnda positiivselt ja mõnda negatiivselt. Selleks ongi rahulik analüütiline meetod, et teha kindlaks plussid ja miinuseid ning uurida, kas miinuseid on võimalik plusside arvelt kompenseerida. Praegusel juhul otsustati, et pole vaja isegi analüüse.

Aga oli Tartu Ülikooli teadlasi, kes ütlesid, et olemasolevate andmete põhjal ei saagi tehase analüüsid positiivsed tulla ning analüüsidel pole seetõttu mõtet?

Oli ka Tartu Ülikooli teadlasi ja teisi tarku inimesi, kes ütlesid vastupidi. Lisaks ei räägitud üleüldse sellest, et otsida saastatuse praegused põhjused üles ning neid leevendada või nõuda tehaselt oluliselt rohkem investeeringuid keskkonnakaitsesse. Probleem oli ju selles, et jõevesi on juba saastatud ilma igasuguse tehaseta?! Teisest küljest võib öelda, et see oli avatud valitsemise pidupäev – kohalikud ja mittekohalikud said öelda, mida nad arvasid ja neid võeti kuulda. Siiski loodan, et reegliks ei saa pikaajalise mõjuga põhimõtteliste küsimuste otsustamine emotsioonide pinnalt.

Jevgeni Ossinovski ütles, et emotsioon on poliitikat juhtiv printsiip. Kuidas teha poliitikat teadmistepõhiselt, kui emotsioonidel on nii suur mõju?

Emotsioon pole mitte ainult poliitikat juhtiv printsiip, vaid elu juhtiv printsiip. Pereelus, poliitikas jne juhivad emotsioonid meid rohkem kui tahaksime tunnistada. Emotsioonil on alati vähem või rohkem rolli olenevalt otsuse tegijast, otsuse kaalust ja kontekstist.

Me ilmselt ka ei soovi emotsioonituid poliitikuid, kes teeksid otsuseid vaid Exceli tabelite põhjal. Inimlikkus ja emotsionaalne kontakt on meile loomu poolest oluline. Inimeste aju ei toimi vaid numbrite peal. Emotsiooni tuleb teadmisega tasakaalustada ja teadmist emotsiooniga vürtsitada.

Halduspoliitika asekantsler Raigo Uukkivi vastutusvaldkonda kuuluvad riigihalduse ja avaliku teenistuse osakond, riigihangete ja riigiabi osakond, riigikassa osakond ja riigivara osakond. Halduspoliitika asekantsler koordineerib ka Statistikaameti ja Riigi Tugiteenuste Keskuse tegevust. Raido Uukkivi on Tallinna Sadama, Eesti Raudtee ja Eesti Maleliidu nõukogu liige.

Kea Kruuse

Kea Kruuse

Kea Kruuse on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistrant ja töötab advokaadibüroos Sorainen. Varasemalt on ta juhtinud Tallinna noortevolikogu, Tallinna Üliõpilaskondade Ümarlauda ja Tallinna Tudengimaja. Ta on töötanud Põhja-Tallinna Valitsuses ja Rahandusministeeriumis riigihalduse ministri nõunikuna. Loe artikleid (3)