Hannes Kuhlbach: maandumisest

Foto: Pixabay

Maandumine on kokkupõrge maapinnaga. Lennureisi ohtlikumad hetked on nii õhkutõus – maast eemaldumine – kui maandumine. Maa peal tagasi olla on kindel ja turvalisem kui lennata. Lendavatel olenditel on see mõistagi teistpidi. Mida aga võiks tähendada maandumine sisemise protsessina, vaimse teena?

Inimene vajab elus nii turvatunnet kui ka autonoomiat, ehk isetegutsemise ja enda avastamise vabadust. Loomulikuks motivatsiooniliseks jõuks peetakse saavutusvajadust ehk mingite kriteerumite järgi “kuhugi jõudmist”. Kui väikelaps arvab, et maailm on tema jaoks loodud, tema vajaduste rahuldamise pärlikarp, siis esimene “maandumine” ehk reaalsusele kohandumine algab juba üsna varakult. Hiljemalt koolikatsetel, mida kõrget lendu lubavates koolides ikka tavaks korraldada, saab selgeks, et reaalsus võib olla halastamatu. Allakirjutanu näiteks ei saanud muusikaklassi, sest viisipidamisega oli kehvasti. Hoop egole on siiani valusalt meeles.

Tagantjärele hea lohutusena võib muidugi mõelda, et loomuliku ande puudumisel oleks muusikakooli jõuga läbimine olnud tõsine tahteavaldus ning mõnusast õppimisest väga kaugel. Nii et vahel on varajane maandumine isegi hea. Traumasid väikesele egole tuleb lapse elus ikka ette ning nende heaks pooleks on, et jalad püsivad kenasti maapeal. Seepärast ongi hea väikelapse enesekriitikavaba algatusmeelt kiita ja imetleda, kuid ühel hetkel väikesele Narcissosele ka reaalsust doseerida. Küsimus on tasakaalus, mitte valikus ühe või teise vahel.

Traumad on elu kaasaanne, mis õpetab endast ja oma piiridest paljugi

Viide nartsissismile ei olnud juhuslik. Meie kõigi sees on olemas mitu kihti seda omadust, mis aitab rõõmustada ja nautida oma olemasolu, tunda rõõmu saavutuste ja suhete üle. Inimese meel, mis otsib tegelikult kogu elu suhteid teiste inimestega, nende hinnanguid ja enesekuva valideerimist, on otsides paindlik. Kui saadav (varajane) peegeldus emalt ja lähedastelt on kas üleilustatud või puudub sootuks, saab arenev meel osalt  kõvera pildi sellest, milline on MINA ning lähedussuhete kompenseerimiseks pöördub too endasse.

Üle piiri kisub lugu siis, kui eneseimetlus täidab praktiliselt kogu inimese sisemaailma, kui ei olegi kedagi teist, kes MINUga võrdne oleks. Sellest saab alguse patoloogiline nartsissism, mis vajab teisi inimesi peamiselt enda imetlevaks peegeldamiseks, kiitmiseks, ümmardamiseks. Algab õhulend, mis viib eneseimetleja vahel päris kosmilistesse kõrgustesse. Pea ei hakka ringi käima, sest all tundub kogu inimkond vaatavat MIND, stabiilset geeniust!

Nartsissti elu on orienteeritud lennule, mida peab imetletama, muidu on pingutus mõttetu.

Mõistagi paistab Kuu peale kippuv kuningas paljudele alasti, algusest peale. Tavaliselt ei tehta sellest välja, kuni tegemist on lapse mänguga, noorukiea iseärasusega või lihtsalt ennastimetleva tuttava või sõbraga. Mõnede lend aga kestab, trajektoor on väljamõõdetud Parnassosele, milleks Eesti soost lenduritele on ikka olnud Peterburi, Moskva või Brüssel, või ka mõni muu tuntud ja kiidetud metropol. Paljud ei varjagi, et nende koht on piltlikult pooljumalate seas, et järgmistel rahva esindajate valimistel neid Maarjamaa mudased mured ei huvita, sest suuri asju tehakse mujal. Ivar Vigla surematute sõnadega “rahvas raibe, söögu heina”. Maandumine kodukamarale on paljudele sellistele häbi ja läbikukkumine.

Maandumine ei ole tingimata läbikukkumine. Maa kannab.

Maandumisel on muidugi mitu võimalikku tähendust. Valusas mõttes jalgu või isiksust murdev on see siis, kui inimene-lendur arvab, et ta oma tiibade jõul pilvedeni jõudis, olles lausa kurgedele teenäitajaks. Inimene ei suuda maast omal jõul üle meetri-paari kõrgusele tõusta, füüsika ei luba enamat. Vaimujõu toel saab loov isiksus küll tõusta taevasse ning Eestis on aegade jooksul olnud küllalt loojaid, kes just sel moel meie rahva ajalukku ja mälusse on kirjutet. Ma ei suuda aga meenutada kuigi paljusid, kes teiste abil või juhuse toel oleksid taevasse püsima jäänud. Kukkumine võib olla purustav, seega on langejale vaja korraldada nn pehme maandumine. See tähendab enamasti vastutuse vähendamist koos privileegide säilitamisega, n-ö sooja koha loomist.

Maandumine on küpsemine ja juurte juurde naasmine 

Teiseks maandumise tähenduseks võib olla küpsemine ja põhiväärtuste juurde tagasi liikumine. Inimese väline elu ei ole tema päriselu, see on pigem sisemise elu teenistuses. Me oleme inimestena oma vajadustelt sarnasemad, kui oskame arvata, see käib kõikide rahvuste ja rasside kohta. Vajaduste rahuldamise viisid ja kombed on aga väga erinevad. Ka nartsissistlike vajaduste lõikes. Mõnele piisab oma partneri imetlusest, mõne jaoks ei piisa kogu maailma inimestest. Jäädes kinnitust otsima väljast, on pettumus ja maandumine valusad kogemused. Enesega tõeline sisemine rahulolu sisaldab alati ka rahulolematust ning alandlikkust oma päritolu suhtes.

Iga inimese jaoks on elus aeg, mille jooksul ta parima endast suudab välja tuua ja sellega oma elule tähenduse anda. Võtkem Gerd Kanter, kelle lahkumisetendus oli spordist suurem vaatemäng. Usun, et maandumine tuleb tasakaalukas ning tippsportlase karjäärile järgneb maalähedasem Osa 2.

Võimetus sobival hetkel loobuda ja maanduda võib teha karuteene kogu inimese senisele lennule. 

Kui armastatud saatejuht hakkab propageerima pseudoteaduslikku soodajoomist, siis tahaks küll mõistust appi paluda. Meie elu lend on trajektoor, mille pidevat tõusmist oodata ja loota on lapsik. Maandumine elus põhilise juurde on lohutav ja inimlik.

Selle eelduseks on muidugi, et oleks, kuhu maanduda. Lihtsates asjades on palju enam peidus, kui esmapilgul tundub. Maanduda võib tagasi maale, vanavanemate kodukülla, metsa või põldu harima. Aus ja raske töö, kuigi mitte enam selline lõpmatu sookuivendus nagu Tammsaare-aegadel. Tagasi kooli on veel üks hea viis juurte juurde tulla, meie tulevik on ju tegelikult meie laste peades ja harituses ehk üks põhiväärtusi.

Üks minu kunagine kolleeg äriaegadest teeb õlut, mida teatakse ja kiidetakse Eestist kaugemalgi. Ajakirjandustki võib teha soojal, hoolival ja mõtlikul moel, mitte reklaamiandjale või klikkide arvule orinteerituna. Valikuid on, kui vaadata ümberringi ja enda sisse. Peab ainult julgema jalad kõvasti maha toetada ning endasse uskuda. Usk rahasse, kuulsusesse ja tutvustesse hääbub üllatavalt kergesti, kui sellest omale elumõte teha. Ja lõpuks on elus võimalik mitu korda lennata, uuele tiirule minna, uutmoodi proovida. Selleks on paratamatu vahepeal seisatuda, hinnata ja mõtiskleda, kuhu on jõutud. Maandumine ei ole läbikukkumine, ebaõnnestumine, vaid hädavajalik kontakt reaalsusega. Aeg-ajalt ikka jalad maha, sõbrad!

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (26)