Hannes Kuhlbach: pingul (tunde)keeled

US Open 2018 naiste finaal I Foto: Tim Clayton, Getty Images

Suurvõistluste ülesehitus ja finaal on äärmiselt dramaatiline, nii väljalangejatele kui võitjatele. Spordimuinasjutte on erinevaid, kuid igal spordialal on omad arhetüüpsed kujud: olgu need printsessid, kurjad ja külmad jääkuningannad või kompromissitult lõpuni võitlevad amatsoonid. Üks selline lugu rullus hiljuti lahti US Open naiste finaalis.

Vahel on mäng suurem kui elu. Õigupoolest ongi mäng elu representatsioon, ülekanne. Meie sees on ühtlasi nii täitmatu laps, kes tahab kõike, kohe ja endale kui ka täiskasvanu, kes mõistab ja suudab edasi lükata ja loobuda, kaotada. Üks neist suudab oma tundeid reguleerida, teine aga mitte. Laps meie sees on seega sümbol, olukord, kus me kaotame võime oma tunnetega toime tulla. Kui väikelaps ei saa, mida tahab – kommi, sülle, võitu – siis ei tule ta sellega toime ja järgneb jonnipuhang. Laste mängus juhtub sageli nii.

Miks Serena Williams kontrolli kaotas?

Ühelt poolt on igas mängus objektiivne reaalsus. Finaal, väljakupiirid, kohtunik ja vastane, kes ihkab samuti võitu. Teisalt on mängija oma subjektiivses reaalsuses ehk selles tunnetuses, mis ainuomane talle, mis pidevalt tõlgib ja tõlgendab reaalsuses toimuvat.

Igaüks näeb mängu oma nurga alt. Kui kohtuniku või temale abiks oleva kaamera pilt peaks olema võimalikult realistlik, siis mängus sees olijate jaoks on tunnetuslik tegelikkus määravam. Moonutused, tõlgendamisvead, omistamisvead on tavaelus märkamatud, ohutud, kuid pingeolukorras saatuslikud. Kui tegelikkus nendega ei haaku, siis on surve ennast tõestada, maksma panna ja tõde välja tuua eriti jõuline.

Karikatuur jonniv Serena Williams I Foto: Herald Sun, Mark Knight, Twitter

Serena kaotas ühel hetkel võime näha mängu teisest vaatenurgast kui kõik-on-minu-vastu. Seejärel vallandus nii tunnete kui mälestuste laviin, mis mattis enda alla täiskasvanu, platsile jäi otsekui jonniv laps. Laps, kes ei ole endas kindel ja rahulik, vaid tegelikult hirmul ja ärev. Igaüks, kes on mingilgi hetkel oma elus, olgu lapsena või täiskasvanuna, osalenud spordiüritusel, kus võit on olnud kinnisidee või muus elulises olukorras, kus kaalul on väga palju, tunneb tundekujul ilmselt ära, mis finaalmatšil juhtus.

Äärmuslikus olukorras määrab see, kuidas sportlane suudab oma tunnetega toime tulla ja neid reguleerida rohkem kui füüsiline meisterlikkus. Häälestus on tippspordis oluline. Kui füüsiline vorm on peenhäälestatud optimumile, siis määrab võitja pigem psüühiline vorm. Sumomaadluse kogu mõte lihtsustatult on vastase tasakaalutusemoment ära tabada. Tennisefinaalis mängitakse punkt-punkti ja geim-geimi haaval juuspeen ülekaal mänguvõiduks, kusjuures tihti on ühe punkti kaotus mängija sisemaailmas tähtsam-kaalukam, kui kogu senine mäng. Võiks öelda, et Serena Williamsi tasakaal vääratas, kui kohtunik tema treeneri keelatud käesümboli peale hoiatuse andis. Objektiivne reaalsus ja subjektiivne tunne kärisesid omavahel lahti ja õige pea seejärel kogu tenniselegendi mäng. 

Ülejäänu ei kuulu enam tennisemaailma, vaid aegade ühe edukama naissportlase sisemaailma. Võitlejavaim ja mitte-iial-alistumine kolis tenniseväljakult williamslikule siseareenile, kus võidelda tuli erinevate deemonitega alates kodupubliku kõrgetest ootusest kuni kõikide naiste õiguste eest võitlemiseni välja.

Juhtunu on inimlik, kuigi tihtipeale piinlik. Aga sedalaadi pinge on meie kõigi sees olemas.

Me kõik oleme oma elus vähemalt ühe “reketi lõhkunud”.

Ka Serena on inimene, lõppude lõpuks. Me omistame talle atleetjumalanna omadusi ning ka see on meie projektsioon, mitte midagi muud. Sest me tunneme kuulsusi vaid läbi ühe tahu, mida nad kujundavad ise (või siis PR-meeskond), kuid mida veelgi rohkem kujundab inimkonna vajadus luua endale eeskujusid. Natuke rohmakalt parafraseerides, kuid Jumalat on tarvis inimestele, mitte vastupidi, seega loomemüüt on natuke ümber pööratud. Jah, kaotada oskamine on midagi, mida eluaeg saab ja tulebki õppida. Ainult muinasjuttudes jääb kangelane igavesti heaks, üllaks ja võitmatuks. Reaalses elus võib 24. Suure Slämmi võit jääda tulemata. Ja see võib subjektiivselt võttes olla väga valus.

Kuidas pingeolukorras väärikaks jääda?

Mis aitaks? Esmalt vana hea kümneni lugemine. Millegipärast tundub meile, et pingelistes olukordades tuleb reageerida ülikiirelt. Eks meie evolutsioon survestas kiirelt otsustama, kas võidelda või põgeneda, kuid tänapäeval on elukriitilisi otsuseid tarvis teha ikka kordades vähem. Seega – kui meile tundub, et midagi peab kohe ja kiirelt otsustama, siis võtkem hetk ja otsustagem kõigepealt, kas ikka peab kiirelt. Nii võidate endale paremaks otsustamiseks aega.

Teiseks on otsustes enamasti mitu tasandit. Selle asemel, et tingimata vaielda ja tõestada, kes on varas (ebaaus, petis jne), tasuks võimalusel vaadata laiemat pilti. Geimpalli üle vaieldes võime kaotada perspektiivi, mis maksab meile kogu matši.

Kaotus ei olegi alati kaotus, kui natuke kaugemalt silmitseda. Ausas võitluses kaotamine võib olla isegi parem, kui sohiga pooleks võita. Tunne on erinev, vaadakem enda sisse. Või mõelgem Vene sportlaste saatusele, kus massiivne sohitegemine veel aastaid iga hinna eest võita soovinuid häbi ja põlgusena saadab. Iga või(s)tlust ei saagi võita. Vahel peabki kaotama, see arendab ja õpetab, aitab endal lapsemeelsusest üle ning jonnist suuremaks kasvada.

Endaga veelgi paremaks tuttavaks saamiseks sobib nt psühhoteraapia, kuid laiemalt võttes igasugused mõtlema, tunnetama ja seda kõike samas kõrvalt hindama aitavad praktikad, ühena näiteks teadvelolek, mindfulness.

Raskeks teeb emotsionaalselt laetud olukorras “kainelt” toimimise just inimese sees vallanduva kaskaadi kiirus ja võimsus, mis paneb ütlema ja käituma. Hea, kui toimunut on võimalik kasvõi tagantjärgi analüüsida, tunda ära esmased markerid (nt südame löögisageduse tõus) ning teinekord sellel hetkel sundida ennast mitte käituma. Teiseks võimaluseks on paluda ja usaldada sõbra või töökaaslase märguannet “aeg maha”, et suuremat jama vältida ja pisut rahuneda. Emotsioonidest vallatud mõistus ei ole ratsionaalsusega ohjatav.

Nii nagu tenniseväljakul suurturniiri finaalis, siis ka elu tuhandeis situatsioonides määravad võitja rohkem tunded. Täpsustades – kontakt oma tunnetega, võime neid valitseda, leida teine tasand olukorra mõistmiseks ning käituda täiskasvanuna. Just see on kriitiliste olukordade hea lahenduse võti meie sees.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (25)