Marko Mihkelson: kes kaotas Ameerika?

Foto: Unsplash

Washington Posti legendaarne ajakirjanik Bob Woodward, kes kangutas omal ajal koos Carl Bernsteiniga ametist president Nixoni, avaldas äsja raamatu Valge maja telgitagustest. “Hirm” tekitab president Trumpi lähikonnas tõelist hirmu ja segadust ning sunnib taaskord kaitsesse. Lõpptulemuseks on Ameerika Ühendriikide ühe olulisima institutsiooni – presidendiameti usaldusväärsuse nihestumine avalikkuse silmis.

Küsimus ei ole muidugi ajakirjanike kiusus või rahahimus, kuigi Trumpi puhul kipub paratamatult mängu tulema ka tema najal kuulsuse võitmise fenomen. Michael Wolf raputas aasta alguses oma “Tule ja raevuga” korralikult poliitikahuvilist lugejaskonda, haarates miljonite tähelepanu Valges majas väidetavalt toimuva korralageduse ja peamise tõdemusega, et president pole presidendivastutuseks lihtsalt valmis.

Vahetult enne Woodwardi raamatut, mis samuti ei jäta Trumpi administratsiooni kirjeldades kivi kivi peale, ilmus New York Times’is pretsedenditu anonüümne arvamuslugu. Selle autoriks oli väidetavalt Valge maja vanemametnik, kes värvikult maalis kõigi ette kujutluse huupi sahmivast presidendist ja riigi au kaitsvatest ametnikest.

“He’s coming. Everbody look loyal.” I Karikatuur: The New Yorker

Trump ise mõistagi naeruvääristab neid tema meelest “ulmejuttusid” ega hoia kokku Twitteri ruumi vaba ajakirjanduse sildistamiseks rahvavaenlasteks või valeuudiste vabrikuteks. Ei saa välistada, et vaatamata kõigile rünnakutele Trump isegi naudib olukorda. Ennast “stabiilseks geeniuseks” nimetades usub Trump oma tõde ning oma toetajaid. Pole välistatud, et rünnakud USA presidendi vastu üksnes tugevdavad lojaalset osa tema valijaskonnast.

Kuigi viimased avaliku arvamuse küsitlused vihjavad sellele, et enam kui pool küsitletutest kahtleb Trumpi võimekuses olla president, näeb siiski enam kui kolmandik temas hakkamasaavat ja toetamist väärt presidenti. Analüütikud ei välista praegu, et kui majanduses säilib positiivne konjunktuur, siis on Trumpil head võimalused 2020. aastal saada tagasivalituks.

Kõige selle juures on siiski üks suur aga, mis on ka meile siin Eestis oluline tähele panna. Kui palju kordi on läänemaailma poliitikaanalüüsides küsitud küsimust: kes kaotas Venemaa? Miks juhtus nii, et Venemaa kurss jäi läänevastaseks ning kas mitte Lääs ei teinud viga Venemaaga suheldes?

Nendele küsimustele vastates on sageli Lääs ise endale tuhka pähe raputanud ja arvanud, et 1990ndate aastate alguses ei toetatud ise piisavalt Vene demokraatide püüdlusi. Pole harv isegi see arvamus, kui üheks suurimaks veaks peetakse Balti riikide liitmist NATOga. Tegelikult ei kaotanud Venemaad keegi. Venemaa pole kuhugi kaduma läinud, sest Venemaa pole muutunud. Venemaa on jätkuvalt impeerium, mis toetub sügavale läänevastasele ja enda unikaalsust rõhutavale narratiivile.

Kuid jätame Venemaa. Hoopis tõsisem küsimus on hetkel meie jaoks USA positsioonide ja usaldusväärsuse kõikuma löömine oma lähimate liitlaste ja sõprade seas.

Asjakohaseks on tõusmas küsimus: kas me oleme kaotamas Ameerikat?

Trumpi pullitsev diplomaatiline stiil oma lähimate liitlaste suunal on pannud nõrgemanärvilisi Euroopas juba rääkima transatlantiliste suhete lagunemisest. Prantsusmaalt ja Saksamaalt on kõlanud arvamusi, et Euroopa peaks oma julgeoleku kindlustamise võtma oma kätesse, kuna USAle ei saavat enam täiel määral loota. Iseenesest pole sellises hoiakus midagi hirmsat, sest Euroopa ongi jäänud liiga pikaks ajaks mugavustsooni ja lootnud üksnes USA kaitsele. Ilmselgelt poleks NATO jätkusuutlik, kui üks riik kannab kolm neljandiku 29-liikmelise alliansi kaitsekuludest. Euroopa ise hakkamasaamise esmaseks aluseks on aga madalate kaitseinvesteeringute tõstmine ja kaasaegsete võimekuste loomine. Eriti aktuaalne on see küsimus suurriikidest Saksamaal, Itaalias ja Hispaanias.

Hoopis tõsisem on küsimus siis, kui Trumpi persooni vastustavad analüütikud või poliitikud seavad kahtluse alla liidusuhted Ameerika Ühendriikidega. Siit ja sealt on kostunud esmastest emotsioonidest kantud arvamusi, et transatlantilised suhted on lagunemas ja Euroopa suured peaksid ehitama uue geopoliitilise reaalsuse.

Nii näiteks tulistas Prantsusmaa endine peaminister Jean-Pierre Raffarin juunis välja seisukoha, et kuna atlandiülesed suhted on kõigi silme ees lagunemas, siis peaks Pariis töötama koos Saksamaa, Venemaa ja Hiinaga nelikliidu G4 moodustamise nimel. Ka Saksamaalt on kuulda olnud, et USA tegevus suruvat Berliini rohkem vaatama Venemaa suunal.

Iraagi invasiooni algusaegadel 2003. aastal juba nägime, kuhu ajutine Moskva, Berliini ja Pariisi lähenemine viis. Mitte kuhugi. Vägisi kompromissi või uue strateegilise julgeolekuarhitektuuri otsimine Venemaaga ei ole mingiks vastuseks Trumpi põikpäisusele. Euroopal pole alternatiivi, kui mõista, et üksnes püsivalt tugevad transatlantilised suhted tagavad meie julgeoleku erinevate väljakutsete ees. Ka Venemaa kui eksistentsiaalse ohu ees.

Senaator John McCaini matused tuletasid paljudele meelde, et Trump ei ole veel Ameerika. McCaini tütre Meghanist on raskem paremini öelda: “John McCaini Ameerika on lahke, tervitav ja julge. Ta on leidlik, enesekindel ja turvaline. Ta täidab oma kohustusi ja räägib vaikselt, sest ta on tugev. Ameerika ei uhkusta, sest tal pole vaja seda teha. John McCaini Ameerikat pole vaja suureks teha, ta on alati suur olnud!”

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kaks korda kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (24)