Kuum suvi pani lisaks metsadele leekima inimeste südamed ja meeled. Avalikku debatti kostub üha enam lugusid vägivallast meie ümber. Vägivald räägib oma keelt: toorest, primitiivset, hirmunud ja hirmutavat, lõhkuvat ja isegi surmavat. Miks on siis inimeste sees lisaks headusele ja soojusele nii ehmatavalt palju purustavat?
Esiteks – kõige algelisemal tasemel tõlgendame me maailma kui hea ja halva vastaspooluseid. Vastsündinud inimese jaoks jagunevad kõik tajud kas seotuks heale või siis halvale tundele, see on meie esmane indikatsioon oma olemise välisest ja kaasasündinud tunderegulatsioonimehhanism. Eks ikka tahaks head rohkem kui halba, head enda sisse ja halba endast välja. Sellel põhineb palju n-ö kognitiivseid tajulõkse, kus endale omistatakse head omadused ja oskused, teistele ikka närusemad. Või kui midagi ei õnnestu, siis on süüdi asjaolud või struktuuride kallutatus, mitte ise. Naabrimehe ehk teise indiviidi äpardumise põhjuseks on aga loomulikult temale igiomane käpardlikkus, mitte enam juhus või vastutuul. Lühidalt, hea ja halva eristamine üksteisest võimalikult kaugele on iidne-igiomane maailma tõlgendamise viis.
Teiseks – kogu halba ei õnnestu endast eemale peletada. Ikka selgub, et midagi on enda külge kleepunud, ei lase sealt enam lahti ja tähistab minu olemist maailma silmis negatiivsena. Roolijoodik, naisepeksja, uimastisõltlane jne on ühed valjematest ja raskeimatest siltidest, millega ühiskond – need teised inimesed – oma kaaskondlasi tähistavad. Keegi ei pälvi silti päris niisama. Just selle sildi saamise võimalus ja sellega kaasnev avalik häbi, pooljuriidilises keeles (ühiskondlik) süüdimõistev otsus on paljude pahategude ja vägivallajuhtumite preventsioon.