Hannes Kuhlbach: vägivald ei armasta vabadust

Kuum suvi pani lisaks metsadele leekima inimeste südamed ja meeled. Avalikku debatti kostub üha enam lugusid vägivallast meie ümber. Vägivald räägib oma keelt: toorest, primitiivset, hirmunud ja hirmutavat, lõhkuvat ja isegi surmavat. Miks on siis inimeste sees lisaks headusele ja soojusele nii ehmatavalt palju purustavat?

Esiteks – kõige algelisemal tasemel tõlgendame me maailma kui hea ja halva vastaspooluseid. Vastsündinud inimese jaoks jagunevad kõik tajud kas seotuks heale või siis halvale tundele, see on meie esmane indikatsioon oma olemise välisest ja kaasasündinud tunderegulatsioonimehhanism. Eks ikka tahaks head rohkem kui halba, head enda sisse ja halba endast välja. Sellel põhineb palju n-ö kognitiivseid tajulõkse, kus endale omistatakse head omadused ja oskused, teistele ikka närusemad. Või kui midagi ei õnnestu, siis on süüdi asjaolud või struktuuride kallutatus, mitte ise. Naabrimehe ehk teise indiviidi äpardumise põhjuseks on aga loomulikult temale igiomane käpardlikkus, mitte enam juhus või vastutuul. Lühidalt, hea ja halva eristamine üksteisest võimalikult kaugele on iidne-igiomane maailma tõlgendamise viis.

Teiseks – kogu halba ei õnnestu endast eemale peletada. Ikka selgub, et midagi on enda külge kleepunud, ei lase sealt enam lahti ja tähistab minu olemist maailma silmis negatiivsena. Roolijoodik, naisepeksja, uimastisõltlane jne on ühed valjematest ja raskeimatest siltidest, millega ühiskond – need teised inimesed – oma kaaskondlasi tähistavad. Keegi ei pälvi silti päris niisama. Just selle sildi saamise võimalus ja sellega kaasnev avalik häbi, pooljuriidilises keeles (ühiskondlik) süüdimõistev otsus on paljude pahategude ja vägivallajuhtumite preventsioon.

Võimalus kellelegi silma ja avalikku häbisse jääda töötab terve moraaliga ühiskondades enamiku kodanike jaoks ennetavalt. Kuna tänapäeval on enamikule tegudele ka nägijad käepärast võtta, kasvõi tänu sotsiaalmeediale, ei jää potentsiaalselt ükski äraspidine tegu märkamata ja hindamata. Pole vahet, kas mees lööb naist või naine meest. Lüüa ei tohiks ühelgi juhul.

Tegelikult ei olegi vägivald ju alati füüsiline. Vaimne vägivald on tihti peenemgi, salalikum ja salvavam, kui sinikas või marraskil huul. Aastatepikkune kiusamine ajab inimese enesetappu sooritama – vägivalda nagu poleks, kui sellest avalikkuses ei teata, eks ta ise valis oma saatuse… võiks öelda.

Hingemõrv on raskem ja tagajärgedega kaugelt enamate inimeste kui mõrvatu jaoks. Inimese allasurumine, kiusamine, orjastamine, rahvakeeli vaimne terror moonutab püsivalt arusaamise endast ja teistest inimestest, kuigi kehaliselt ei pruugi midagi märgata olla. Hing, kristlikus kontekstis ainus ja hävimatu, puruneb ja saab hukka. Tihtipeale piinleb maine keha kogu eluaja mõrvatud meele kandjana. Tühjana, nagu dementorid Harry Potteri juttudes. See annab endast märku väga erinevate haigustena, millest paljusid seostab tänapäevane meditsiin juba otseselt vaimse piinaga. Sarnase tühja, häbist ja vihast ja alandusest kantud tundega on sunnitud elama vägistatud, alandatud ja sandistatud inimesed, keda toodab iga sõda. Või siis need,  kelle lapsepõlve osaks on olnud vägivald selle erinevais vormides. See sisestub neisse salalikul ja purustust jätkaval moel. Kui hinge võrrelda õrna vaasiga, siis on võimalik tükid taas kokku kleepida, anum isegi üle värvida, kuid kõige all on fragmentaarsusele viitavad praod alatiseks säilinud. Meil ei ole enam tegemist terve vaasiga. Kui inimese, saati siis lapse, kodumaja leekidesse lahvatab, siis ei unune see ilmselt kunagi, kuigi unustada ju tahaks.

Vägivalla seos hirmuga

Vägivald on sekundaarne hirmule. Kõik teame, et hirmunud loom ründab varmalt, eriti surmahirmul olev. Ka inimese üks baasemotsioonidest, sarnaselt kõigi imetajatega, on hirm. See võib olla elementaarne surmahirm, füüsilise eksistentsi hävimise hirm. Veelgi raskemini on talutav aga psüühilise hävingu hirm, täielik koost lagunemine, annihilatsioon. Selle vältimiseks on inimese sisse ehitatud hulk psüühilisi kaitseid, mis lasevad meil oma ajalikku elu elada, armastada, saavutada ja kurvastada ilma, et pidevalt surmale mõelda. Ometi „on meie kõigi aeg siin laenuks“ (Éric-Emmanuel Schmitt „Oscar ja Roosamamma“), selline on Universumi seadus.

Psüühiline, sisemine hirm on palju raskemini talutav ja tasakaalustatav kui väline. Kui välise eest saab ennast nagu kaitsta – oi, kui palju asju müüakse meile hirmu tekitades – siis sisemise eest on palju raskem. See hirm võib olla seotud üksindusega, vananemise kartusega, oma eluunistuste hääbumisega, rahuldamatusega, kadedusega jne, mida enamasti ei analüüsita ega sõnastata. Aga hirm jääb? Mida siis teha? Mõtlemise ja äratundmise lihtsaltkasutatav ja levinud vastand on tegutsemine. Tegutsemine on siis abistav, kui viib millenigi, mis annab inimesele endale hea tunde – näiteks tervisesport, või siis õnnestub midagi ära teha, näiteks kartul üles võtta või kodu ära koristada. Alati ei ole sellised sublimatsioonid harjumuslikud ja käepärased, siis tekib viha, vahel kohe n-ö pime viha.

Viha otsib objekti, inimene ei saa lihtsalt olla vihane, ikka tuleb olla kellegi peale.

Urve on vihane Indreku peale, Indrek ütleb, et viha pole mõlemapoolne. Naaber on vihane naabri peale, sest too ongi selline nõme, ei niida muru. Või kui niidab, siis pühapäeva hommikul, kui normaalsed inimesed magavad. Küllap süüdlase leiab, kellele oma viha laadida. Ja põhjuse, millele ratsionaalselt (?) meelepaha laadida. Mõistusel aitab hästi kaduda alkohol, samas annab see näiliselt julgust juurde. Ja kui tagajärgedele, sh ühiskonna moraalsele hukkamõistule ja inimeste hulgast väljatõrjumisele, mõistus mõtlema enam ei küüni, siis on pahatihti tikud ja bensiin käepärast. Ärgem unustagem, et teistmoodi inimesi põletati veel mõned sajandid tagasi Euroopas nõidade pähe, mis mühiseb.

Miks vägivallale vabadus ei meeldi?

Vabadus on eelkõige inimese sisemine omadus, minugipoolest olemise viis. Vabadus võimaldab valikuid. Kui olla vihane, siis saab valida erinevaid lahendeid: eemalduda, puid lõhkuda, sporti teha, vihatunne sõnadesse panna, teisi hoiatada jne. Käitumine agressiooni väljendusena on kõigest üks valikutest, ei pea kohe kellelegi või millelegi kallale minema, purustama. Kui aga inimese sees valikuid ei ole, või on ta aastaid lihvinud ainult ühte valikut, siis juhib see pingeolukordades lahendust automaatselt, teadvustamatult.

Löömine on mõtlemise vastand. Valikuvabadust siis ei ole. Süütamine on süü suunamine väljapoole, oma halva tunde purustusse kanaliseerimine. See ei lahenda tegelikult midagi, loob halba juurde, ja see halb tuleb tegija juurde tagasi. Vägivald on suletud lahendus, mis kipub ennast kordama ja paljundama. Paljud vägivallatsejad on „isaarmastust“ tunda saanud ainult kehalise karistuse kaudu, „emahoolt“ läbi alandamise ja rahulolematuse õhkkonna. Seepärast peaksime kõik mõtlema, millist eeskuju me ise anname oma vägivaldse poolega, tumeda varjuga toimetulekul.

Me ei saa kunagi viha peremeesteks, kui ei hakka mõtlema, miks oleme pahased, nördinud ja impulsiivsed, mis on meie osa. Kedagi ei saa vihaseks ajada, kui sellel puudub kandepind enese sees. Me ise võtame endalt vabaduse olles pidevalt vihased, maandades seda läbi füüsilise või verbaalse vägivalla ja tõrjudes süü eemale, põhjendades juhtunut vägivalla ohvri omaduste või käitumisega. Saagem ometi pimedast vihast vabaks.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (32)