Meile kõigile on omane võime ette kujutada kujutletamatuid asju. Kui me saaksime oma kujutluse algtõuke ainult oma tegelikest kogemustest või ümbritseva tajumise sisemisest peegeldusest, siis ei oleks inimene kunagi leiutanud kõike seda, mis millalgi tundus võimatu. Muuseas on ulme- ja fantaasiakirjandus üks vahva viis tulevikku ette ennustada.
Fantaasia annab tiivad
Fantaasia (vanakreeka keeles phantasia: ‘kujutlus’) on teadlikult ebareaalne ettekujutus või inimliku ettekujutamise võime (Wikipedia). Inimese fantaasiate oluliseks osaks on tema enda osalemine muinasloos või siis täpsemini – võime ennast ette kujutada, projitseerida loosse, selle osaliseks-kangelaseks. Seepärast on tähtis, et inimese jalg puudutas Kuu pinda – see oli väike samm astronaudi, aga fantastiliselt pikk samm inimkonna jaoks.
Umbes samasugune tunne on lapsel unenäos, kui ta lendab. Ma suudan, täitsa päriselt! Unistused annavad tiivad. Fantaasia on inimese saatjaks varasest lapsepõlvest. Fantaasia on otsekui jutustus, narratiiv sellest, mis toimub, kes on selles osalised, millised on nendevahelised seosed ja millised tunded on esindatud. Vastupidiselt endise peaministri väitele vajame pidevalt nii suurt kui ka väiksemaid narratiive. Fantaasia annab siinkohal võimaluse tunda ennast suure ja tähtsana, olulise ja võimukana, keskse tegijana suures mängus ning luua oma isikupärane narratiiv. Oma elulugu jutustades või ka kirja pannes fikseerime selle narratiivi. Ja teiste inimeste elulugusid on põnev uurida.