Hannes Kuhlbach: elu piiri peal. Anthony Bourdain’i sõnum

Foto: anthonybourdain.net

Piirid on ühed kummalised asjad. Kui vaatame eluta loodust, siis on piir enamasti konkreetne, näiteks igal füüsilisel esemel on välispiir. Natuke keerulisem on piiridega looduse lõpmatus dünaamikas. Kus on täpselt rannajoon ehk piir vee ja kalda vahel? Öö ja päeva vahel? Valguse ja pimeduse vahel? Elusa looduse osas on asi veelgi suhtelisem. Nimelt on elusorganismid pidevas muutumises, arengus, millegi kaasneb nii uue sünd, moodustumine, kui vana kadumine, surm. Rakutasandil toimub see kõige elava mõttes pidevalt, hoides ometi kummalist ja kohati nii habrast tasakaalu. Mihhail Bakhtin, vene filosoof ja kirjanik on duaalsusest rääkides osundanud, et millestki olemuslikust rääkides on mentaalsel tasandil alati kaasatud ka selle vastand, mõiste ja tasakaalustajana. Rääkides elust, on alati kaasatud ka selle vastand – surm.

Juuni alguses astus üle piiri Anthony Bourdain, chef ja arvamusliider. See piir on lõplik, sest surmast ellu ei suuda keegi naasta. Tema paat on sõudnud üle Acheroni ja naasnud tühjana. Tühi koht jäi paljude tema fännide, õpilaste ja jälgijate hinge. Arusaamatus, ehmatus, kurbus, viha olid esimesed emotsioonid, mida kommentaariumitest järelkajana kostus. Kontrast tema elu ja lahkumise vahel joonistas otsekui selge piiri, sundis mõtlema, endassegi vaatama.

Depressioon on tänapäeval tõusmas haiguseks nr 1. Selle negatiivne mõju elule, tootlikkusele, loovusele jne ületab juba seniste juhtivate surmapõhjustajate – südamehaiguste ja vähi – summaarset mõju ning on kasvavas trendis. Me elame sajandis, kus elustiili ja vaimse tervisega seotud küsimused määravad olulise osa sellest, kui elusa ja rõõmsana inimene ennast tegelikult tunneb.

Kui ühiskondlik norm on olla ettevõtlik, õnnelik, edukas, siis selle mündi teiseks pooleks võib olla rõõmutus, mõttetus ja loobumine. Piir on aga tihtipeale udune, kuigi depressiooni sümptomid on juba paista kilomeetrite kaugusele.

Millal siis kaob lootus ja tekib tunne, et sellel kõigel pole enam mingit mõtet?

Tõsises depressioonis inimene kaotab oma senise mina(pildi). Peeglist – piir tegeliku ja kujuteldava vahel ju seegi – vaatab vastu moonutatud koopia, milles puudub lootuse värv. Jäänuna oma negatiivsete mõtete peeglitagusesse lõksu, ei saa inimene enam kontakti sellega, mis seni on elu elamisväärseks teinud.

Suhe lähedastesse, sõpradesse, lemmiklooma, isegi toitumisse hakkab järjest enam kandma kohustuse pitserit, olemisest kaob kergus ja lapsemeelsus. Homne ei ole mitte uus võimalus, vaid igikestva allakäiguspiraali järgmine keerd.

Teiseks tendentsiks, mida inimesed enesele teadvustamata ilmutavad, on äärmine enesekriitilisus ja standardite tõus ehk nõudmised enda suhtes kasvavad otsekui pöördvõrdeliselt sellega, millega usutakse end toime tulevat. Käärid tajutava võimalikkuse ja enda vähese võimekuse vahel on teravad ja lõikavad hinge, nii et kuulajalgi nöörivalt valus hakkab. Inimese tõlgendusvõime nii välise maailma kui sisemaailma signaalide suhtes on üldse võimas tööriist, ning depressioonis hakkab see töötama enda vastu. Elu värvipaletile jäävad tumedad toonid, iga lagi on musta värvi, kui klassikutelt laenata.

Mõeldes eeskujude peale, nagu Bourdain paljude jaoks oli, ei ole nende saatus just kerge koorem kandmiseks. Ühest küljest täiuslikkusetaotlus, teisest küljest reaalsed piirangud (ka tema ööpäevas on kõigest 24 tundi ja aastas 365 päeva), kolmandaks pidev tähelepanu – see pole just lihtsusest ja vabadusest koosnev kombinatsioon. On vägagi võimalik, et meedias edukas olemiseks tuleb midagi oma tõelisest, sügavast minast kinni katta, ära petta, isegi nõusse sundida, ning see tekitab varem-hiljem tõsise sisemise konflikti. Elu pöörleb 24 tundi ning pole olemas teist nii julma äri kui showbiz, ning see võib ühel hetkel jõuda piirini, mida inimlikult taluda pole enam võimalik.

Enesetapp on tihtipeale just ultimatiivne vabanemine sellest, mida ei suudeta enam kanda, jäädvustades vahel ka sõnumi mahajääjatele. Harva on siit reaalsusest lahkumine spontaanne, äkiline, lõplik samm.

Enamjaolt annab tasahilju kasvav kavatsus endast märku fantaasiatena ja alles seejärel koht-võimalus-vahend ühendusena, mis peaks märkajate jaoks olema valjult helisev häirekell. Kui on märkajaid…

Tavalise inimese sees on piir elu ja surma vahel niivõrd kindlalt paigas, et isetahtsi surmamineku mõtegi on tõrjutud, võimatu, mittevõimalik. Seepärast on teises taolisele piirile jõudmise märkamine tihtilugu juhuslik või halvas mõttes üllatav. Selgemalt tunneb piiri “lõhna” ära inimene, kes oma lähedaste-sõprade seas on enne suitsiidiga kokku puutunud. Teema on mõnegi veebisaidi või jututoa jaoks samuti äraspidiseks lemmikuks kujunenud, ehk viidates Bakhtinile on (elus)olemise teiseks pooleks alati mitteolemine.

Eks piiri katsumine ja selle pidamise proovimine ole noorte inimeste lemmikteema ühel või teisel viisil. Laguneva korstna otsas selfie tegemine võib olla julgustükk, mida laigivad tuhanded. Samas on see mingis tähenduses ka surma trotsimine. Tegin pildi – järelikult jäin ellu, võitsin surma.

Vahel on ainus viis surmahirmu võita sellega otsesekontakti astuda. Küpsem viis tuleb vanuse kasvades, eks mingis mõttes ole mamil’ite (middle aged men in lycra) rünnak rahvaspordivõistlustele samuti surmahirmu sublimatsioon, kui enesekohane olla.

Surma ja elu piiri tunnetamine ja kujutamine on ajast-aega olnud kõikide kultuuride ja rahvaste üks põhiteemasid. Lood teispoolsusest, fantaasiad surematusest, elluärkamisest ja mitmetest eludest on kõigest mõned arhetüüpsed teemad, mis nii muinas- kui tänapäevakultuuri rikastavad. Seeläbi kõneleb igavene müüt nii inimkonnast üldiselt kui ka iga inimese sisemisest piirist, millel tasakaalu leides ja säilitades saame elada loodetavasti pika ja sisuka elu.

(“Maybe that’s enlightenment enough: to know that there is no final resting place of the mind; no moment of smug clarity. Perhaps wisdom…is realizing how small I am, and unwise, and how far I have yet to go”.)

Bourdain’i sõnutsi: “ Võimalik, et see ongi valgustumiseks piisav: teada, et meelel ei ole lõplikku puhkepaika ega ennastimetlevat kirkust. Võib-olla seisneb tarkus mõistmises, kui väike, taipamatu ma siiski olen ja kui kaugele on mul veel tarvis minna.” Head teed teispoolsuse radadel, monsieur Bourdain.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (35)