Riina Varts: riigi praegune juhtimise süsteem ei toeta häid praktikaid. Riigiuuendus

Riina Varts

Riigireformi Sihtasutusega seotud inimesed annavad riigiuuenduse teemalises artiklisarjas aru, miks ja kuidas. 24 aastat juhtide arendajana töötanud Riina Varts tahab riigi juhtimises näha rohkem strateegilist mõtestatust.

Kui sa mõtled riigist kui organisatsioonist täna, siis kuidas sa kirjeldaksid seda?

Viljatu sebimine. On head tahet. Kindlasti on tänases riigis pühendunud riigiametnikke, kes tahaks tänases riigis midagi olulist ära teha. Olen selliste inimestega palju kokku puutunud, kes kurdavadki, et ei saagi midagi teha. Kas nende juht ei lase või süsteem takistab.

Kui sa vaatad seda, kuidas juhtimismõtted ja äriorganisatsioonid on arenenud peaaegu põlvkonnapikkuse perioodi jooksul (27 aastat), siis mis on sinu arvates need põhilised asjad, mida võiks riigijuhtimisse üle võtta?

Erasektori firmad on kaasa läinud muu maailma arengutega, võtnud aegamisi üle maailma parimad praktikad. Ma arvan, et see on juhtunud tänu rahvusvaheliste organisatsioonide esindustele siin, ka tänu ühinemiste-liitmiste kaudu tekkinud suurtele rahvusvahelistele organisatsioonidele.

Kui ma vaatan riiki kui tööandjat tervikuna, siis… ühes või teises allorganisatsioonis on kindlasti häid praktikaid. Seal on ka mitmeid pühendunud tublisid juhte, aga süsteem tervikuna ei toeta seda tegevust. Ühelt poolt hakkab see peale visiooni ja strateegia puudumisest. Kuhu me selle riigi viime? Kui visiooni pole, siis ammugi pole strateegiat. Pole ka vastust küsimusele, kuidas me seda riiki juhime.

Kui me nüüd võtame ette meie põhiseaduse, siis seal on preambulis öeldud, et Eesti riigi kõige suurem vastutus on keele ja rahvuse säilitamine. Kas see ei ole piisav strateegia?

Hea muidugi, aga see on ju visioon, unistus. Aga kuidas me selle ellu viime? Mis on meie valikud? Mida me teeme ja mida me ei tee, et säiliks Eesti rahvas? Strateegia on puudu. Ja puudu on ka juhtimise strateegia. Kuidas selles riigis inimesi juhitakse? Kuidas otsuseid tehakse? Millised on värbamise ja valiku põhimõtted? Kuidas eesmärke seatakse? Kuidas tulemuslikkust hinnatakse ja inimeste tööle tagasisidet antakse? Neid asju pole riigis kokku lepitud.

Räägime efektiivsusest. Toon lihtsalt paar näidet. Asetäitja roll riigis – mis see on? See on „aseme täitmine“. Erasektori organisatsioonides on ühe juhi asetäitjaks ükskõik milline tema allüksuse töötaja, kes võtab üle, kui juhil on vaja olla mujal. Riigis on igal juhil asetäitjad. Mida teevad asetäitjad siis kui juht on „kodus“?

Räägime juhtide arendamisest. Avaliku sektori juhtide arengusse on investeeritud väga palju eurorahasid. Paljud projektid on tehtud, aga tulemust ei ole. Miks? Sest puudub strateegia. Ka strateegia mis ütleb, mida on juhtimises vaja arendada. Lisaks ei toimu riigis aktiivselt ka nii-öelda „nõrkade“ väljavahetamist.

Ühe ideena on Riigireformi SA lähtevisioonis sees riigikantselei juurde peaministrit toetava riigi strateegiakeskuse loomine. Mida sõna “strateegiakeskus” sinu jaoks tähendab?

Mulle tundub, et võtmeküsimus on riigisekretäri institutsioonis tervikuna – mis roll see on ja kuidas see riigi pidamise süsteemi tervikuna asetub. Mul endal on ettekujutus, et riigisekretär võiks olla nagu kantsler ministeeriumis. Riigisekretär võiks olla siis ju juhtiv kantsler, kes mitte ei dubleeri peaministri rolli, vaid tal võiks olla organisatsiooni juhtimise roll ja vastutus. Sellest positsioonist peaks saama kõiki neid asju teha, millest eelnevalt juttu on olnud.

Kui sa mõtled tänase olukorra peale, siis mida sa riigipidamises uuendaks? Mis on need kindlad kolm-viis asja, mis sa usud, et on vajalikud ära teha? Ütleme kaheksa aasta perspektiivis.

Kõigepealt visioonis kokku leppimine. Mida me ehitame? Kas viime oma riigi viie rikkama riigi hulka või on oluline hoopis Eesti kestma jäämine? Sellest lähtuvalt tuleb meil teha strateegilised valikud ning otsustada mida me teeme ja mida mitte.

Kui riigisekretäri institutsiooni juurde tuleb strateegiakeskus, siis sinna on vaja ka keskset strateegilist mõtlemist. Sinna peab tekkima ka personalistrateegiline mõtlemine riigi mõistes.

Keskuses siis luuaksegi kogu terviklik süsteem. Näiteks sõnastatakse ootused inimestele, kes töötavad riigis. Otsustatakse ka vahendite üle, kuidas neid inimesi värvatakse ja valitakse. Kas selleks peab olema mingi keskne värbamiskeskus või on see iga juhi isiklik vastutus, mille võtmiseks luuakse tema jaoks „tööriistad“. Täna on personali värbamine, arendamine ja muu pilla-palla laiali. Tegevust dubleeritakse Riigikantseleist ja Rahandusministeeriumist. Siin peaks kindlasti olema keskne vaade. Keskselt peaks olemas olema vastused küsimustele: milliseid inimesi me riiki tööle vajame? Kust ja kuidas need inimesed leitakse? Kes leiab? Kuidas neid inimesi juhitakse, motiveeritakse ja vajadusel ka „ära saadetakse“? See tuleks ära teha.

Sina pakud siis välja eelkõige ikkagi värske ja strateegilise vaate inimeste juhtimisele?

Mitte eelkõige, aga eeldusel, et on kokku lepitud visioonis ja selle saavutamise teedes. Kui see on olemas, siis tuleb küsimus inimstest, keda selleks vajame. Nii nagu erasektoris, võiks see ju ka riigis olla osa üldisest strateegiast. Personalistrateegia pole vaid personalitöötajate asi. Valitsus, peaminister ja riigisekretär peavad nagu üks mees ütlema, kuhu Eesti riik läheb, mida ta teeb ja ei tee. Nende sõnumite hulgas olgu ka sõnum, mis puudutab inimesi – töötajaid riigis.

Riigireformi SA lähtevisioonis on sees mõte, et tuleb üle vaadata, kui palju on vaja ametikohti. Ja kus võimalik, tõhusamalt tegutseda. Sa oled nõustanud paljusid organisatsioone, kus inimesed oma tööd ümber korraldavad. Mis on need võtmekohad, kus meil on palju inimesi ja vaja teha tööd tõhusamalt? Mida peab kindlasti arvesse võtma, et võtta endale rohkem trimmis organisatsiooni eesmärke?

Ma näen siin mitmeid asju. Esimene on kindlasti rollide dubleerimise vältimine. Riigis tehakse täna paljusid asju mitmes kohas korraga. Ma usun, et siin on võimalus kokku hoida, vaadates üle protsessid. Kokkuhoiukohti on teisigi. Saame tuua mitmeid asju keskseks, luua ministeeriumide ja asutuste üleseid strateegilisi ametikohti. Õhem ametnikkond. Kuid ärme unusta – see pole niisama, et lõikame ja viskame… Pesuveega võib minna ka laps. Meil on kõigepealt ikkagi vaja selgust, mida me tahame saavutada.

Me oleme sinuga mõlemad nii palju selles ilmas elanud, et võiks öelda – pool elu on olnud ja pool elu on alles ees. Millisest riigist unistad sina elu teises pooles?

Mina unistan riigist, kus elavad inimesed, kes hoolivad Eestist ja tahavad seda Eestit ka arendada ning luua. Need inimesed tahavad ise panustada riigi juhtimisse. Need on inimesed, kellel on oma elu ja töö, kes jagavad ühiseid väärtusi ja visiooni Eestist.

Mulle meeldiks elada riigis, kus poliitiliste erakondade vahel on koostöö ja lugupidav läbikäimine. Kui ma vahel “Foorumi” saadet vaatama juhtun, siis tunnen, et tahaksin nutta. See on ikka nii piinlik! Ja seal on inimesed, kes peaksid meile igas mõttes eeskujuks olema!

Soovin, et peetaks intelligentseid arutelusid, et tehtaks otsuseid nii nagu mõnes heas organisatsioonis. Et oleks meeskond, kes ajab ühte asja. Et tuntaks õlatunnet, julgetaks anda tagasisidet ja jääda eriarvamusele ning välja öelda ka probleeme.

Sellisest riigist – õhukesest ja efektiivselt toimivast riigist – unistan. Ilusa ja hoitud loodusega riigist unistan. Unistan riigist, kus liiguvad head ja ilusad inimesed.

Mais sündis kodanikualgatusena Riigireformi SA, selleks, et Eesti oleks hästi juhitud ja selge visiooniga ergas riik, mis teenib oma rahvast. Riigireform on keskvõimu, põhiseaduslike institutsioonide ja kohalike omavalitsuste ülesehituse ning tegevuse kriitiline hindamine ja tõhusamaks ning tuleviku väljakutsetele vastavaks ümberkorraldamine. Sihtasutusega seotud inimesed räägivad riigiuuendusega seotud artiklisarjas, miks ja kuidas.

Kristi Liiva

Kristi Liiva

Kristi Liiva on Riigireformi Sihtasutuse nõukogu liige. Loe artikleid (2)