Imestan endamisi, et eesti kultuuri “loodimistes”, ühest või teisest kultuuriilmingust kirjutades pole ma veel puudutanud põhilist, kultuuri hinge. Milles see väljendub, kus see asub? Või peaks “selle” asemel ütlema hoopis “tema”, sest elu ja hing on sünonüümid. Muidugi, kui oleme animistid ja eeldame hinge asumist kõikjal eluslooduses ning usume hinge jäävusesse, taassündi ja rändamisse, millega ju lohutatakse meid kõiki, kes me ühel hetkel surmaga silmitsi oleme määratud seisma.
November tähistab hingedeaega ja et on kuu lõpp ning kohe algamas jõulu- ehk taassünniootus, siis on sobiv aeg just nüüd hinge üle mõtisklusega esile astuda. On põhjus aga selleski, et juba kaks aastat pärgviirusest tingitud katk haavab või koguni hävitab inimelu kõige põhilisemat ja seetõttu ka enesestmõistetavamat keset – hingamist. Sellele, et hingamist võib metatasandil käsitleda eksistentsiaalina, olemasolu vältimatu esindatusena, leiame kinnitust Asta Õimu koostatud “Fraseoloogia sõnaraamatust”, milles märksõnaga “hing” seotud kinnisväljendeid eesti keeles koguneb neli ja pool lehekülge!
Niisiis, november. Soomekeelne “marraskuu” viitab otseselt mardusele, surnud keha maha jätnud hingele, kelle ilmumine looma, linnu või inimese kujul võis endaga kaasa tuua häda. “Marduse” (tunneme selle ära putuka sünonüümis “mardikas”, kuhu samuti arvati hinged pärast surma asuvat) sõna päritolu seostub indo-iraani tüvega marta, mis tähendab surelikku. Teisalt, eestikeelne “hing” ise on soome-ugri tüvi. Kadunukeste hinged võivad naasta elavate keskele surmahaldjate või kodukäijatena. Seetõttu on ka suhtumine mardusesse ambivalentne. Hirm astraalkehade ees korvatakse lepitusohvritega, milleks on näiteks hingedepäeval söögi jätmine lauale, sauna kütmine, aga ka küünalde süütamine kalmudel, valgustamaks hingedele tagasiteed. Mälestamine on kohtumine varjudega. Surnutest saavad hingedeajal sillad siin- ja sealpoolsuse vahel.
