Annika Laats: hingede maraton

Hinged ei lähe meie juurest kunagi päriselt ära – vähemalt mitte need, kes on Jumala juures. Nad on pilvena meie ümber. Foto: Shutterstock.com

Meie seas on vähe neid, kes saavad elada samas paigas, sama katuse all, kus elasid tema esivanemad. Meie peres jäi sõjakeerisest puutumata vaid üks vana peegel. Sellesse pilku heites võin mõelda, et sestsamast, vaevaga alles hoitud peeglist vaatas omal ajal vastu mu pearätikut siduv vanaema.

On hingedeaeg. Sel pimedal, sombusel ajal, kui palgid naksusid ning vihm vastu katust krabises, arvati koju naasvat lahkunute hingi. Mõnel pool kaeti neile tuppa või toapealsele laud, mille äärde kutsuti hingi nimepidi toitu maitsma. Mine tea, kas nad mõistavad naasta ka meie praegustesse elupaikadesse, kümnete või sadade kilomeetrite kaugusele paigust, mis neile omased olid. Et nende teekonda kergendada, on – väidetavalt alles alates 1990ndatest – hakatud koduakendel küünlaid süütama.

Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi Berta kohaselt paluti surnute hingedelt kaitset karjale ja põlluviljale. Teisisõnu tähendab see, et neilt paluti endale ja oma perele toitu ehk elu – võimalust veel mitte hingusele minna. Nõnda on lood rahvausundis. Kuidas on lood ristiusuga? Piibel on surmajärgsest elust kõneledes üllatavalt kidakeelne. Hingedepäevast ja -ajast pole seal samuti juttu. Tõenäoliselt on neid esivanemate uskumusi sajandite jooksul kirik nii mõnigi kord pahaks pannud ning neid ebausuks pidanud. Ent Piibli imelistest kujunditest ja sümbolitest tiine tekst ei jäta meid siingi pidepunktideta ning annab aimu sellest, et nii ristiusu kui ka rahvapärasema religioossuse taga on seesama tegelikkus.

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (47)