Poliithooaeg algab ametlikult mõne nädala pärast, kui lugeda alguseks Riigikogu tööperioodi. Lähtudes aga peaministri Vene raha skandaalist (mille lõpplahendus pole veel selge) ja mitmest muust augustis lahvatanud juhtumist (presidendi kantselei rahastus, automaks jne), on see tegelikult juba alanud.
Vaatame ettepoole ja püüame markeerida algava poliitikahooaja aimatavaid sirgeid ning kurve. Et arutelu paremini struktureerida, vaatlen seda kolmest dimensioonist: erakondade olukord, situatsioon kinni kiilunud riigikogus ja poliitikahoovuste saatus. Muidugi, üks arvamuslugu on kõigeks selleks vähe, aga proovime.
Erakonnad
Rääkides parteidest, siis vasaksektoris on keskne sündmus juba õige pea toimuv Keskerakonna kongress. Antud üritus markeerib vasaktiivas põhimõttelisi valikuid, mida kaks esimehe kandidaati kehastavad. Mõneti seisab see erakond ristmiku ees, mille mõlemad suunad sisaldavad endas põhimõttelisi riske. Kui erakond valib juhiks Tanel Kiige, riskitakse marginaliseerumisega, sest Keskerakonna tuumvalija on teatavasti suures osas vene taustaga ning kui Jüri Ratas on suutnud vene valijaid arvestatavalt siduda, siis eraldi küsimus on, kuidas reageerib antud valijarühm Tanel Kiigele. See, et Kiige ministriperiood oli suhteliselt edukas, ei tähenda veel, et valija teda poliitika kõrgliigas aktsepteeriks.
