Põhjusi, miks EKRE ei pääse riiki juhtima on mitu, neist peamine, et hinnati totaalselt valesti eesti rahva tegelikke muresid ja rõõme. EKRE katse enda grupihuve ja kalduvusi üldrahvalikeks rääkida ei saanudki õnnestuda. Eesti lihtsalt ei ole selline, nagu erakonna juhid endale ette kujutavad.
Terve viimase aasta jooksul oli ettekujutus, et Eesti poliitika kõrgemas liigas on Reformierakond ja EKRE. Valimised muutsid seda arusaama põhjalikult. Nüüd on kõrgemas liigas Reformierakond üksi; EKRE, Keskerakond ja Eesti 200 on järgmine grupp, siis tulevad ülejäänud. Langemine suurest mängust välja annabki võimaluse rääkida EKRE ebaõnnestumisest, kuigi erakonnal on riigikogus väärikad 17 kohta.
Kaotuse tunnet süvendas erakonna juhtide käitumine pärast valimistulemuste teatamist. Nad olid väga pettunud ja intervjuudest saime teada, et EKRE vähestes häältes on süüdi kõik teised. Martin Helme lubas e-hääletuse tulemused kohtusse kaevata, Mart Helme rääkis valimiste varastamisest, Prigožini skandaalist ja pahandas meedia peale. Henn Põlluaas rääkis infooperatsioonidest erakonna vastu. Varro Vooglaid oli „Objektiivis“ äärmiselt pettunud. Ta süüdistas paljusid, ka kirikujuhte, et need ei teinud avalikke avaldusi liberaalsete erakondade vastu. Mitte keegi erakonna juhtfiguuridest ei näinud enda tegevuses ühtegi viga. See on endale vaimselt julgustav, aga pole kindlasti kogu tõde. Järgnevalt esitan oma versiooni, miks EKRE-l valitsusse asja pole.
