Ameerika päritolu viljandlane Justin Petrone kirjeldab, kuidas on võimalik saada eestlastega tuttavaks, ja isegi sõbraks, jäädes samal ajal ikkagi mingil määral võõraks.
Mulle meeldib jalutada Viljandist Karula järve äärde. Sinna ja tagasi on umbes kaheksa kilomeetrit. Teekond on kena. Kõikjal laiuvad erkkollaselt õitsvad rapsipõllud. Põldudel askeldavad töölised. Ent Eesti maakohtadel on juures ka teatav masenduse, majanduskriisi maik. Mahajäetud, lagunevad majad on oma aja ära elanud ja grafitit täis. Talu põllul vedeleb üksik viskipudel, mis on sinna külmal talvel meeleheitehoos visatud ja hiljem lume alt välja sulanud nagu mõne eelajaloolise olendi jäänused.
