Ameerika päritolu viljandlane Justin Petrone kirjeldab, kuidas on võimalik saada eestlastega tuttavaks, ja isegi sõbraks, jäädes samal ajal ikkagi mingil määral võõraks.

Mulle meeldib jalutada Viljandist Karula järve äärde. Sinna ja tagasi on umbes kaheksa kilomeetrit. Teekond on kena. Kõikjal laiuvad erkkollaselt õitsvad rapsipõllud. Põldudel askeldavad töölised. Ent Eesti maakohtadel on juures ka teatav masenduse, majanduskriisi maik. Mahajäetud, lagunevad majad on oma aja ära elanud ja grafitit täis. Talu põllul vedeleb üksik viskipudel, mis on sinna külmal talvel meeleheitehoos visatud ja hiljem lume alt välja sulanud nagu mõne eelajaloolise olendi jäänused.

Vahel kujutan ette, kuidas kohalikud eluheidikud neis hüljatud hoonetes Eesti väikelinnadest eemal elavad. Võib-olla mängivad nad õhtuti lõkke ääres suupilli nagu bluusimehed kunagi? Milliseid jubedusi on need seinad pidanud nägema? Indias nägin kord tee ääres üht meest tekiräbalal kerra tõmbunult magamas. Kujutan ette, et midagi sarnast võib kohata siingi. Maal on enamasti vaikne, aga alati on kuulda linnulaulu. Eesti linnud on suhtlemisaltid ja jutukad. Inimesed üldse mitte. Ma olen sama teed jalutanud korduvalt, ikka järve äärde, baltisakslaste surnuaiast mööda, ja siis maanteele tagasi.