See ei pidanud olema eksperiment. Ometi kujuneb sellest üks harjumatult väljakutsuv mõtteharjutus. Jaanuari esimestel päevadel liitusin populaarse kohtinguäpiga Tinder, et uuendada oma teadmisi deitimiskultuurist.
Esimene match tuleb norrakaga. Fotode järgi on ta tsiviliseeritud viiking, maailmas reisinud, armastab oma koera ja mingil põhjusel leiab end Eestist. Erlend 32 on sümpaatse jutuga – me räägime poliitikast ja diplomaatiast, viin teda kurssi meie parlamendis toimuvaga. Vahepeal koguni reaalajas, kui riigikogu puhveti ees järgmist intervjueeritavat ootan.
Minu kolme foto all seisab lakooniline tutvustav tekst journalist & filmmaker. Mõtlesin esiti, kas lisada feminist, aga loobusin, sest jumal hoia, et peaksin kellelegi selgitama, mida see tähendab. Saan üsna ruttu aru, et kui mingis eelmises maailmas võisid meestele seatud kriteeriumid olla pikkus ja silmavärv või midagi muud banaalset, siis tänapäeval tuleb esmajoones välja selgitada, ega tegemist pole lamemaalase või natsiga. Õnneks pole norrakas kumbagi.
