Olen teraapiates tähele pannud, et kohas, kus naised juba ammu nutaksid, hoiavad mehed tagasi. Sa näed, et nende näonaha värv muutub, hingamine kiireneb, keha läheb pingesse, näolihased võbisevad, aga nad justkui ei saa või tohi lasta valul välja paista. See on mind sügavalt puudutanud. Kasvatan minagi kodus ühte tulevast meest.
Kuna mul on olnud au näha, kes on nende oikuitugevate-kõikonhästi meeste maskide taga, olen hakanud neid rohkem kõrvalt jälgima. Nägema, kui palju vihjeid enda õrnusest ja haavatavusest nad maha pillavad (võib-olla lootuses, et keegi märkaks?). Meeste maskid ja naiste etteheited ning nende all hõõguvad täitmata vajadused hoiavad meid kõiki nõiutud, väljapääsuta metsas.
Mehed ja naised on erinevad. Nad lihtsalt on. Mehed teavad seda ja suhtuvad sellesse kuidagi rahulikult. Paljud naised (ka mina) aga ärrituvad selle peale, sest tahame ja nõuame võrdsust. Aga ükskõik, kui võrdseks me tööd (sh kodused), palgad ja muu ajame, jääme kehaehituselt, kehakeemia poolest erinevaks. Eks patriarhaalne ühiskond on meile verega kaasa andnud uskumuse, et mees on kõrgem, naine madalam, ning see ongi käivitaja. “Erinev” tähendaks justkui, et mees on parem. Kuid äkki, naised, peaksime välja astuma selle uskumuse varjust ning mitte pelgama, vaid avasüli vastu võtma erinevuse õige definitsiooni? On au olla naine, nagu ka mees. Keegi ei ole ülem ega alam, parem või halvem, kui me ise seda ei usu. Me lihtsalt oleme erinevad. Vahel tahame erinevaid asju. Ja lahendame asju erinevalt. Erinevus on ilus ja huvitav, kui seda austada.