Mart Kase: reeglite märts

Foto: Teele Kase.

Homme on 2021. aasta rahvusvaheline naistepäev ja koroonakevad tuleb sel aastal Eestis rängem kui eelmisel. Ma ei jälgi pandeemiauudiseid igapäevaselt, aga kui eile Peipsilt kalalt tagasi sõitsin, siis raadios uudistes räägiti, kuidas Tallinnas on iga 20 minuti tagant kiirabil tõsine koroona väljakutse ja peale igat sellist sõitu tuleb kiirabiautot korralikult desotada; kõige hullemad on õhtud ja ööd, neli brigaadi on lisaks tööle pandud. Mõtlesin seda kuulates, et tublid arstid ja mul on hea meel, et ma linnas ei ela.

Aga ma ei taha rääkida täna pikalt koroonast, nagunii jõuame paari nädala pärast selleni, et kogu riik keeratakse lukku, aga heatahtlik on see, et siiani on suudetud lasteaiad, algklassid ning mingil määral huvitegevus lastele lahti hoida. Koroonakriisi kõige suuremad kannatajad on lapsed ning Läti on sellest aru saanud – igat oma last toetab Läti riik 500 euroga. Aga Eestis saadavad erinevate valdkondade asutused aina ühispöördumisi oma ebaõiglasest olukorrast kõikidesse meediakanalitesse ja kui mõni arst või psühholoog räägibki laste (vaimse) tervise uskumatust halvast seisust riigis, siis see mattub täiskasvanud inimeste hädalaviini alla. Kõik poliitikud, keerake oma tüür hetkel nii, et mõtlete laste peale, et kõigil oleks kõht täis ja uudishimu säiliks. See on kõige tähtsam üldse.

Eks inimene näeb (sotsiaal)meedias seda, mis teda kõige rohkem häirib. Mind segab see, et kui koroona kõrvale jätta, siis on hakatud mulle väga palju reegleid ja reglemente peale suruma. Võtan neist kolm, mis viimasel ajal on jäänud silma.

Lindude gripp

Eestisse on jõudnud lindude gripp ja kui ma õigesti aru saan, siis leitakse seda praegu eelkõige luikedel, aga ka üks väike linnutalu Lääne-Virumaal sai sellest löögi. Ma ei sea kahtluse alla seda, et kodulinnud peaks nüüd mõneks ajaks kinni panema, küll aga mulle absoluutselt ei meeldi, kuidas Linnukasvatajate Seltsi eestvedamisel ja lobitöö tulemusel seda avalikkusele kommunikeeritakse. Justkui väiketaludes kanade ja teiste väikelindude pidajad on need kõige suuremad vaenlased, ühes pressiteates öeldi kohe välja, et eelmine kevad võtsid paljud inimesed koroona tõttu endale kanad ja et see nüüd küll kena tegevus ei ole. Mida kuradit?

Inimesed, palun võtke endale see kevad ka kanad või broilerid või pardid ehk kasvatage ise endale toitu. Kodulinnud ei ole ainult iluasjad, eelkõige on nad hea värske toidu allikas ning kui vaadata seda, kuidas kahtlase väärtusega toidu hind poes kallineb, siis ise toidu kasvatamine on ainuõige tee. Kommunikatsioon ametkondadelt peab sisaldama alati lauset à la, et on äärmiselt ilus, et suur osa inimesi tahab toota oma toidu ise. Riik peab läbivalt toetama ja julgustama seda suunda.

Küttesüsteemide portaal ja elektriliinid 

Kuulsin uudistest, et 1. märtsist tuleb seadusemuudatuse tõttu Päästeametile ja riigile kirja panna oma küttesüsteemid. Kui hetke süvenesin, siis Päästeameti lehelt lugedes tuleb välja, et selle portaali peavad oma tööd kirja panema ikka korstnapühkijad ja pottsepad, mitte ahjuomanikud. Seega jõudsin vihastada ennem asja peale, mis polnud mulle mõeldud. Uudisenupust jäi mulje, et iga omanik peab nüüd kohe iga oma köögi pliidi ja garaaži pursuika üles andma. Saan aru, et tuleohutus on väga oluline, aga riigi soov inimesi ja nende elu jälgida, mitte usaldada, on muutunud meeletuks.

Paar päeva tagasi tulin lõunale tuppa ja järsku kostis koputus uksele. Koerad hakkasid esikus haukuma ja teadsin, et ükskõik, kes ukse taga on, varjub ta koerte pärast nurga taha – iiri setteri haukumine on pöördvõrdelises seoses nende sõbralikkusega. Ukse taga oli tunkedes viisakas mees, kes ütles, et ta vaatab nüüd meie elektrikappi ning lennutab meie maja kohal drooni, et kontrollida elektriliinide korrashoidu. Esimese hooga mõtlesin vastata, et ma ausõna ei tegele elektri varastamisega, aga las inimene teeb oma tööd. Kindlasti läksin oma elektriliiniga jälle kuhugi portaali hiljem kirja.

Jää olukord

Eestis olid veebruari lõpp ja märtsi algus sellised, et tundus, et kevad on käes. Aga piisas ühest pilgust ilmamudelitele saamaks aru, et seekord inimeste kevadetunne eksib. Üsna selgelt oli näha, et talv tuleb tagasi. Küll aga olid inimesed Facebookis koheselt teadjad, et üldse mitte kuhugi jääle ei tohi enam kalale minna.

Saan aru, et turvalisus ennekõike, aga päris hulluks ei saa ka kodus arvuti taga istudes teiste inimeste õpetamisega minna.

Eesti on piisavalt suur ja lai ja jää on erinevates otstes väga erinev. Samuti erineb järvejää tunduvalt vooluveekogude jääst. Jää ei ole üks sõna. Kui Pärnu jõele pole täiesti arusaadavalt kalameestel enam asja või Pärnu lahe jää hakkab liikuma, siis see ei tähenda automaatselt, et Peipsi enam ei kanna. Õnneks on Politseil koostöös Piirivalvega olemas võime panna peale jäälemineku keelde piirkondlikult ning seda kommunikeerida oma veebilehel. Ainult ametlik kommunikatsioon on Eestis jääolude kohta oluline, kõiki Facebooki tarku ei tasu kuulata.

Aga muidu on nii, et kitsed hakkavad poegima aprilli alguses ning siis läheb elu talus täistuuridel käima. Praegu on nad karvapallid ja lähevad mõnusalt paksemaks. Lapsed ja loomad sobivad kokku. Lapsed on üldse kuldsed, vähemalt kuldsuud.

Viisin neljapäeval 4-aastast tütart Annat lasteaeda, juhtisin siis autot Lüllemäe poole, muusikat me ei kuulanud, vaikus.

“Issi, mul on ka võluvõimed!”

“Päriselt?” küsisin üllatunult.

“Jaa, mul on… armastusvõime.”

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (118)