Kohtusin Justin Petronega esimest korda kolm aastat tagasi, kui tutvustasime koos Petrone Prindi kirjastuse sarja “Kirju”. Tema oma “Kirju Eestist”, mina “Kirju mandrilt”.
Rääkisime raadios, raamatukogudes, raamatupoodides, esitasime esitledes isegi koos paar laulu, kuna kirjanik Petrone on ka muusikahuviline. Tema omaloominguline svingiv laul kandis pealkirja “Rohelise maja kohvik”. See on mahemeelsete kohvik Viljandis. Ja see laul iseloomustas suurepäraselt Justini loomelaadi – argistest asjadest saab kirjutada peatüki… või laulu. Viljandi seob meid elupaigana, samuti meie laste ühine väikekool. On veel asju, mis meid liidavad, aga ka lahutavad, niisiis me vahel kirjutame, vahel jalutame looduses ja mõtiskleme elu üle. Vahel mõistame teineteist, vahel vähem. Nagu ikka elus ja suhetes.
Itaalia juurtega ameeriklane Justin Petrone on nüüdseks Eestis elanud 12 aastat ja 20. novembril täitub tema 40. eluaasta. Vestleme kirjanikuga. Justin vastab eesti keeles ja ülearu pole ma ta vastuseid “õigeks” toimetanud, et säiliks itaallase eesti keele omapära. Seda enam, et teatud korrapäratus, stiihilisus, paistab olevat Justini üks vahemereverelikke jooni…