Kirjanik Justin Petrone “Dolce far Niente” – magus jõudehetk

Justin Petrone. Foto: Kerttu Kruusla

Kohtusin Justin Petronega esimest korda kolm aastat tagasi, kui tutvustasime koos Petrone Prindi kirjastuse sarja “Kirju”. Tema oma “Kirju Eestist”, mina “Kirju mandrilt”.

Rääkisime raadios, raamatukogudes, raamatupoodides, esitasime esitledes isegi koos paar laulu, kuna kirjanik Petrone on ka muusikahuviline. Tema omaloominguline svingiv laul kandis pealkirja “Rohelise maja kohvik”. See on mahemeelsete kohvik Viljandis. Ja see laul iseloomustas suurepäraselt Justini loomelaadi – argistest asjadest saab kirjutada peatüki… või laulu. Viljandi seob meid elupaigana, samuti meie laste ühine väikekool. On veel asju, mis meid liidavad, aga ka lahutavad, niisiis me vahel kirjutame, vahel jalutame looduses ja mõtiskleme elu üle. Vahel mõistame teineteist, vahel vähem. Nagu ikka elus ja suhetes.

Itaalia juurtega ameeriklane Justin Petrone on nüüdseks Eestis elanud 12 aastat ja 20. novembril täitub tema 40. eluaasta. Vestleme kirjanikuga. Justin vastab eesti keeles ja ülearu pole ma ta vastuseid “õigeks” toimetanud, et säiliks itaallase eesti keele omapära. Seda enam, et teatud korrapäratus, stiihilisus, paistab olevat Justini üks vahemereverelikke jooni…

Justin, üks Sinu raamatutest kannab pealkirja “Mis juhtus?”. Võiksingi kohe alustuseks küsida Sinult samamoodi. Sa sündisid Long Islandil itaalia peresse, said ajakirjandushariduse USA-s, reisisid aastaid maailmas ringi, abiellusid… said kolme tütre isaks, lahutasid… ja nüüd elad Viljandis, kasvatad üksi tütart. Kui Sa kerid oma elu ajas tagasi nagu filmilinti, kuidas Sa kirjeldaksid – mis siis juhtus? Kuidas jõudsid siia? Kas näed neid asju juhusena või tundub kõik loogiline?

See kõik on seotud minuga. Mäletan, kui Mehhikos käisin, märtsis 2000, mul oli tunne, et tahaks sinna jääda. Ja siis kui olin ühe aasta hiljem Islandil, tekkis jälle tunne, et tahaks kolida Reykjavikki. Ma väga ei saa aru, miks ma ei tahtnud jääda sinna, kus ma tol ajal elasin, Washingtonis, kus ülikoolis käisin. Siis otsisin õppeprogrammi Islandil, aga ei leidnud mitte midagi. Leidsin hoopiski programmi Kopenhaagenis ja läksin sinna. Alguses oli Taanis raske olla. Mul oli sügav masendus. Kõik need imeilusad blondiinid sõitsid ringi jalgrattaga… Tundsin, et ma olen päris tulnukas seal. Ja siis hakkasin jooma! Ausalt, hakkasingi jooma, aga mitte ainult.

See oli väga hull sügis, sest meil olid 11. septembri sündmused New Yorgis. Mida see tähendas mulle? Mu vend käis Lõuna-Manhattanil tööl, aga tol hetkel ma ei teadnud, kas mu vend on elus või mitte. Õnneks ta ei viibunud kontoris sel päeval, aga uudise hetkel oli väga vastik tunne. Mäletan, kuidas istusime koos kambaga seal Taanis, vaatasime telekat ja üks sakslane ütles mulle: See on kättemaks Vietnami pärast!” Viisakad taanlased ohkasid, aga see oli neile lihtsalt halb uudis. Vaheta kanalit!” ütlesid nad. Meie, ameeriklased, istusime köögis ja seal oli ajakiri fotodega sellest, kuidas inimesed hüppasid akendest alla… Üks mees lihtsalt viskas selle ajakirja ära ja ütles: Ma ei suuda seda isegi vaadata.”

Aga mina kuidagi sain aru, et see elu, see ei kesta igavesti. Parim on teha, mis on su südames. Pikk elu ei ole antud kõikidele. Need inimesed, kes hüppasid, võib-olla mõtlesid järgmisest reisimisest või neil olid plaanid abielluda, aga nad ei teinud seda, sest et nad mõtlesid, et elu kestab igavesti. Kui läksin Soome järgmisel suvel, 2002, kohtusin eesti ränduriga, otsustasin, et ma lähen temaga kaasa, ja seiklused ootasid…

Kui õige maaliksid meile pildi oma lapsepõlvest Long Islandil – mis sulle meenub? Milline oli ümbrus, Su kasvukeskkond, millega noor Justin tegeles, millised olid teie peretraditsioonid?

Mu koduks oli saar, mis tähendas, et nägin merd oma lapsepõlvekodu aknast ja mängisin iga päev liivas. Mina ja meri oleme hästi sügavalt seotud, ma mõistan, et elu on kui vesi, sest et isegi kui väga noor olin ja hakkasin ujuma, sain aru, kuidas meri tuleb sisse ja läheb välja iga päev, kuidas Kuu mõjutab vett. Ookeanis on väga tugev ja ohtlik hoovus, pead õppima, kuidas minna sellega koos või kuidas välja saada. Mina mõtlen veel, et elu on täpselt samasugune kogemus. Kõige armsam on see, kui sa oled olnud vees terve päeva ja lähed magama, siis veel tunned lainetust su vere sees.

Meil oli väga äge elamiskoht, seal on natukene mägine, täitsa võimatu näiteks jalgrattaga sõita. Mäed lähevad ülesse-alla. Kui ma olin viiene, oli meil orkaan. Väga äge kogemus. Tulime välja, murdunud puud olid igal pool. Elektrit polnud kaks nädalat.

Mu ema õde elas teises tänavas ja tal olid väiksed lapsed. Mäletan, alati tuli ta käruga, ja ma mängisin oma tädilastega liivakastis. Ema pere oli põhimõtteliselt meie pere. Tal on kolm venda, üks õde. Meil olid suured peod, eriti jõulud olid tähtsad. Vanaema oli matriarh, vanaisa oli ammu surnud. Pean tunnistama ka, et katoliku kirik oli mu elus olulisel kohal. Vanaema on väga usklik inimene ja tema vend, mu vanaonu, oli katoliku preester. Vahepeal pidin nende juures ööbima ja ma kartsin neid Jeesuse kujukesi ristil, ausalt! Samal ajal võtsin usku südamesse. Veel vist usun natukene. Ma isegi alustasin õppimist katoliku koolis, kus oli nunnad. Õpetaja oli õde Karin”. Aga mu emal oli teistsugune usk. Tal oli väga suur huvi psüühikat puudutavate asjade ja ka nõiduste suhtes. New Age ja nii edasi. Selgeltnägemine. Telekinees. Mängisime emaga mängu, et tema alustas lauset ja mina lõpetasin. Emale oli see suur šokk, sest tihti ma juba teadsin, mis ta tahtis ütelda. Veider oli lapsepõlv siis, täis selliseid esoteerilisi asju.

Kui olin kuueaastane, siis kolisime sealt ära. Mul olid uued naabrid ja olin väga vaba. Mängisime hästi palju metsas koos poistega. Vahepeal läksime kaugemale, aga ei rääkinud emadele, need olid meie seiklused. Mäletan, et olin väga noor, umbes kuue või seitsme aastane, kui juba teadsin seksist ja narkost ka ja isegi teadsin, et mingi sõbra vanem vend joob või suitsetab kanepit. Üsna imelik tunne, et olime lapsed, aga elasime täiskasvanute maailmas samal ajal. Ränk natukene.

Mäletan, et kui kolisime sisse, siis vanad sõbrad vanast linnast tulid külla ühel suvepäeval ja uued sõbrad sellest naabruskonnast korraldasid meie vastu kambaka! See ei olnud mingi mäng. Inimesed päriselt kaklesid omavahel. Oli üks hästi paha poiss, paar aastat vanem, kes andis teisele poisile pika nööri ja ütles talle: Mine ja tapa Justin ära!” Ja ta tuligi! Uskumatu. See juhtus päriselt. Ja mäletan, et peitsin ennast kuskil põõsa sees metsas, ja teised poisid hakkasid minu poole kive viskama. Veel mäletan, kuidas vaatasin ülesse ja kivi tuli mulle vastu pead. Suur kivi oli! Valutas väga, aga jäin ellu. Äkki see ongi see, mis minuga juhtus?

Üks teine asi. Armastasin muusikat. Leidsin isa vanad biitlite ja Rolling Stonesi vinüülid. Kuulasin neid kogu aeg. Isegi kell kolm hommikul kuulasin. Ainult biitlitest rääkisingi koolis – John, Paul, George ja Ringo. Joonistasin pildid nendest. Nad olid mu jumalad ja eeskujud. Teised mõtlesid, et rääkisin putukatest.

Sul on ilmunud 13 raamatut – 8 eesti keeles, 5 inglise keelde tõlgituna. Olen lugenud paari neist. Sinu Eesti elu kirjeldused panevad muidugi muigama! Kas ühel sadamalinna-igatsusega itaalia verd inimesel on iial võimalik päriselt selle kultuuriga siin ära harjuda?

See side on kõige rohkem laste kaudu. Need on minu lapsed, aga nad on ka eestlased. Ja sellepärast ei saa Eesti mitte kunagi olla mulle võõras. Nii imelik on. Vaatasin just Fellini filmi “La Dolce Vita” (1960) ja seal oli näitleja, kes nägi välja just nagu mu tütar Anna. Mõtlesin, oeh, oleme ikka itaallased. Aga tema on ka ta ema moodi, ja eriti ta vanaema moodi, Epu (Epp Petrone – toim.) ema, kelle perekonnanimi oli Tulev. Mõtlesin: Mis meie oleme teinud? Oleme seganud Petroned ja Tulevid kokku?! Ja see tuli välja?” Kui ma olin trammis Helsingis, see juhtus ka, et ma olin ära eksinud ja siis tuli üks tubli soomlanna mu juurde ja aitas mul õige peatuse leida. Ja ta nägi välja nagu mu tütar! Samad soomeugri silmad, sama juuksevärv, samad näoilmed. Oli veider. Tema oli ka kuidagi mu sugulane. Selles mõttes, eestlased on mu sugulased ja ilmselt mõned soomlased ka.

Kultuuriga mul olid rasked hetked. Ma arvan, et iga välismaalane siin jõuab sinna. Vihkab eestlast. Nad on kuradi agressiivsed autojuhid! Olen sõitnud Itaalias, New Yorgis, isegi Hiinas (taksoga).

Aga eestlased võidavad selle ralli kindlasti! See ülbus, see kannatamatus, see egotsentrism on väsitav. Eest ära! 

Isegi tütar ütleb mulle köögis, kui tal on vaja piima või mis iganes: “Eest ära, mul vaja piima!” Juhtub tihti, et välismaalane põgeneb siis ära, enam ei saa hakkama nendega. Aga ma olen harjunud seda üle elama. Suudan juba selle üle naerda: “Okei, eestlanna, tulen eest ära. Mine ja võta oma piim.”

Saan aru, et kunagi kaugminevikus eestlased magasid, ei tea, kas põtrade seltsis kuskil metsas… ja oli väga lumine, isegi ehk elasid telkides, istusid lõkke ääres, sõid põdraliha, võid ja karaskit, laulsid regilaule ja oli väga raske elu talvel küll. Eestlastel on see tugev ürgne instinkt ellu jääda. Ja sellepärast nad on meeleheitel vahepeal, kui nad juhivad autot näiteks või tahavad midagi juua. Neil mingi hirm alateadvuses, et äkki ei jõua sinna sihtpunkti. Äkki põdrapiim juba otsas…

Sa oled humoorikas! Mulle meenub eredalt üks Su peatükk, mis kõlas kui bluus. See oli argine lumine õhtu, kus Sa kõnnid Pärnu linnas ja selles on ausat üksildust. Sarnane meeleolu oli teises peatükis, kus Sa kaotasid Narva-Jõesuu rannas oma tütre ning mis tunded Sind valdasid, kui ta oli kadunud ning kui ta jälle leidsid. See oli sügav. Andis tunnistust Su ülitundlikkusest. Nende peatükkide kirjutamise ajal oli Su elus vist raskeim periood…

Ma ei mäleta, kus ma kirjutasin Narva-Jõesuu peatüki, aga selle pealkiri oli “Maailma lõpp”. Mulle see periood tõesti tundus nagu maailmalõpp. Ma ei teadnud, mida teha inimesena. See, et olin abielus, et olin pereinimene, oli väga suur osa mu identiteedist. See oli, kes ma olin. Aga siis hakkas kõik muutuma mu elus. Ma ei teadnud, kes ma oleks, kui ma näiteks ei ela enam koos naisega või kõikide lastega. Sel ajal hakkasin vaatama filmi “The Grand Budapest Hotel” hästi palju, ma ei tea miks. Hakkasin tundma, et ma olengi see kirjanik, kes lihtsalt on seal mingis vanas hotellis kuskil, üksi.

Ma ei tea miks, aga mul oli nii suur arusaamine, et nii see on, see on nüüd see, kes ma olen. Kirjanik. Mitte et ma oleksin väga tahtnud olla, pigem mõistsin, et mul polnud enam teisi valikuid. Lugesin Scott Fitzgeraldi raamatuid ka sel ajal palju. Kuidas ta elab mingis hotellis, samal ajal kui abikaasa Zelda on psühhiaatriahaiglas, ja katsub kirjutada, joob palju, laps elab sugulastega. Ma mõistsin teda sügavalt. Aga mida teha? Võtad kirjutusmasina välja, hakkad kirjutama…

Aga räägime sellest “maailmalõpu” kogemusest. Tänapäeval võetakse lahutust kuidagi kergekäeliselt. Sulle oli see ränk. Itaalia pere, terve suguvõsa teeb kõik, et pere püsiks. Öeldakse ju isegi, et kui abiellud itaallasega, abiellud kogu tema suguvõsaga. Meil siin Eestis on kõik kuidagi üksi, valdav on arvamus: “Saage ise hakkama!” Tundsin seda teravalt, kui minu pere lagunes. Sa oled öelnud, et Itaalias läheb mitu aastat, et abielu lahutataks. Siin paar kuud…

Justin Petrone. Foto: Kerttu Kruusla

Jah, ma olen öelnud, et tegelikult abielu siin on “odav”, sest ainult maksad natukene raha, paned allkirjad kaks korda, ja lõpp. Eestlased kiidavad seda, sest neile on ülitähtis individuaalsus, ja kõik on üksi, aga pean siin küsima – kui abielud ja lahutused on nii kiired, kerged sündmused, siis miks inimesed üldsegi abielluvad tänapäeval? Et tähistada natukene, süüa koos kringlit ja hapukapsaid, tantsida ja teha hästi palju pilte? See on tõde, et Itaalias võtab rohkem aega ja New Yorgis ka, aga samas abielu pidi ju kestma terve elu! See oli see mõte. Inimesed kirikus lubavad nii jumala ees, ausõna. See tekitab segadust minus ja ma siis ei saa aru, mis abielu mõte või põhjus üldsegi on enam. 

Aastal 1913 abiellus minu vanavanaisa Salvatore Petrone 19-aastasena mu vanaema Rosariaga, kes oli siis 21. Sellest abielust sündis kaheksa last, üks neist mu vanaisa. Nad jäid kokku vanavanaisa surmani, nelikümmend aastat. Vanasti, Lõuna-Itaalias, oli pere ainuke sotsiaalne asi, mis oli tähtis. Kirik, riik? Nad oli mõlemad korrumpeerunud ja nõrgad. Aga peresüsteem oli ülitähtis. Mis oli tähtis neile? Et neil oleks natukene raha, kodu ja töö. Aga tänapäeval tahab igaüks elada nagu Ingmar Bergman või Marcello Mastroianni. (Mastroianni kusjuures oli abielus surmani, aga ta sai lapse näitleja Catherine Deneuve’iga). Tahame rohkem. See on üsna dekadentne, aga nii on. See on nüüd mu põhjamaa elu edaspidi. Katsun elada bergmanlikku elu!

Kasvatad üksi tütart, 12-aastast Annat. Kuidas isa ja tütre kooselu toimib? Kes mis töid teeb? Mida Sa talle õpetad, tema Sulle?

Annal on hästi palju küsimusi, ja vahepeal on lihtsalt raske vastata, sest et mina ei tea õiget vastust või seda on liiga keeruline seletada. Üks küsimus on näiteks “Aga miks Donald Trump on halb president?”. Noh, kust alustada? Või “Miks Eesti polnud vanasti vaba?”. Huvitav on mulle, mehena, et tema kodu on väga tähtis talle. Mulle need on diivanid, lauad, riiulid, polegi väga tähtsad asjad – aga tema tahab, et tal oleks ilus ja hubane tuba, et meil oleks mugav, korralik kodu. Sorteerib asju, organiseerib oma tuba, paneb pilte seinale. Tal on nüüd jõulutuled seal ka. Ta otsib ja loob kodust tunnet.

Meid ei ole palju, isasid, kes elavad koos tütardega, aga me oleme olemas.

See, et pidin kuidagi uuesti alustama, ei olnud kerge talle. Sest et mul oli kriis ka ja ma ei teadnud, kuidas sellest lahti saada. “Ainult teeb tööd või?” võis ta mõelda. Ma ei tea, kuidas meie lapsed meid näevad. Aga meie proovime ikka. Teistega ma olen proovinud jagada infot. Vanim laps, Marta, tihti küsib, aga mis tõesti juhtus, ja seletan talle ausalt, miks keegi tegi midagi, kuidas teised manipuleerivad, ja ma arvan, et ta on hästi targaks saanud. Mariaga jagan asju lapsepõlvest. Mäletan, kui me New Yorgis olime, vahepeal käisin üksi rannas koos temaga, ja lihtsalt istusime seal liivas. Siis ta hakkas tundma seda ajatut tunnet, mis on seal Atlandi ookeani kõrval.

Hiljuti vaatasime üht Briti programmi, mida mina vaatasin, kui ma väga noor olin. Tuli välja aastal 1983 (nii äge oli, ei mõistnud sel ajal kindlasti, aga nüüd kuulen, et New Order ja Human League on raadios selles programmis. Lapsepõlve hääled!) See kõik oli nõidusest Inglismaal, ja kuidagi tundsin, et ta sai rohkem sellest värgist aru või jagasin temaga kogemust. Nüüd oleme mõlemad seda vaadanud. Loen talle mu vanu lapsepõlveraamatuid ka. Ja õpetasin isegi natukene itaalia keelt. Ma ei tea miks. Mäletan, kui väga noor olin, olime emaga köögis, ta võttis piima välja ja ütles mulle: “See on päriselt “latte” (piim – it. k). Ja see on “pane” (leib – it. k).” Tegin samamoodi Mariaga. Vähemalt see keel ei tundu talle täitsa võõras ja ta saab aru, et see on kuidagi meie keel ka. Kordasin neid kogemusi.

Koos tütar Mariaga.  Foto: Justin Petrone, erakogu

Su tütred kasvavad kõik eraldi: vanim tütar, Marta, Su vanematega USA-s; noorim, Maria, emaga Setumaal; ja Sina sõidad nende vahet… See on kindlasti keeruline peresüsteem! Aga midagi positiivset on selles kõiges ju ka! Usun, et Su tütardest kasvavad väga hakkamasaajad naised. Eriti, kui nad on emasse.

Ükski lahendus pole kunagi totaalselt sobiv. Sada aastat tagasi oli esimene maailmasõda. Suuremad impeeriumid langesid. Maailmakaardi peale tulid igasugused uued riigid – Eesti üks neist. Kus vanasti oli Ottomani, Austria-Ungari ja Vene impeeriumid, on nüüd erinevad huvitavad riigid, ja keegi ei tea, kus see “õige piir” on. Isegi praegu kurdid ja türklased sõdivad seal Lähis-Idas. Need on vanad konfliktid, mis pole veel lahendatud, sest et keegi pole rahul selle tulemusega. Vahepeal riigid lihtsalt väsivad ära ja status quo on uus reaalsus.

Ahvenamaa kuulub ametlikult Soomele, aga seal elavad rootslased, aga sõda seal pole. Elu läheb edasi ja ilmselt saare rahvas Mariehamnis on õnnelik. Põhja-Iirimaa on ka vist selline näide. Keegi pole totaalselt õnnelik, aga nad leppisid kuidagi kokku, sest et inimesed olid väsinud sellest jamast. Tahavad tööl käia, elu elada. Pole oluline, kus see piir täpselt on.

Elu ei ole ainult sõda! Peresüsteem käib samamoodi.

Olin Mariaga maal hiljuti ja vaatasin, et tegelikult talle meeldib see maaelu. Iga päev näeb, mis loomad teevad. Loomad on nagu inimesed talle, tegelased. Kõige raskem on kindlasti, et vanim tütar on nii kaugel. See on nii veider mulle ja ma pole harjunud. Aga olen igavesti ta isa ja see ei muutu mitte kunagi.

Loomulikult neist saavad jõulised, vägevad naised. Aga loodan, et neil oleks ka tarkust, et teada, millal kasutada seda jõudu ja millal mitte. 

Hetkel kirjutad Sa “Minu Viljandi” raamatut, mis ilmub järgmisel suvel. Ja oled alustanud ka uue žanriga – romaaniga. Millest Su romaan räägib?

“Minu Viljandi” tuleb välja juulis 2020, Viljandi folgi ajal. On alati olnud plaanis, et uus raamat tuleb välja folgi ajal. Selle raamatuga olen tegelenud kolm aastat ja rohkem. Mul on nii palju materjali, ma ei teagi mitusada lehekülge. Tegelikult head raamatud Viljandist on juba olemas. Heikki Raudla on kirjutanud väga hästi Viljandist näiteks. Soovitan hea meelega. See raamat on midagi muud kindlasti, aga ma loodan, et need tegelased hakkavad elama inimeste südametes edaspidi ja oleks tulevikus osa Viljandi pärimusest.

Inimesed mõtlevad, et Viljandi on maailma naba või lõpp, aga see on linn, mis hingab kunsti.

Ma arvan, et iga inimene elab kuidagi romaanis siin. Vahepeal lausa otseselt, sest et “Romaan” on üks mu lemmikbaar Koidu tänaval. Kui Reykjavikis olin eelmisel suvel, siis ostsin Sjoni raamatud “The Whispering Muse” ja “Moonstone”. Mõtlesin, et ma väga tahaks proovida kirjutada selliseid romaane. Mõlemad on imeilusad, aga mitte väga pikad. Mul pole aega kirjutada väga pikka teost, aga sellised oleks huvitavad. Mul on erinevaid ideid. Üks toimub kuuekümnendatel Eestis, teine toimub kuivseaduse ajal. Elame, näeme, mis välja tuleb.

Lisaks oma raamatutele tegeled Sa ka tõlkimisega ning kirjutad maailma väljaannetele geneetika-alaseid artikleid. Kust pärineb Su geneetikahuvi?

Nagu ma kirjutasin “Montreali deemonite” raamatus – geneetika on meie uus jumal. Geneetika seletab kõike. Nüüd öeldakse, et vanad traumad elavad edasi meie geenides. Kõik lihtsalt geneetikast. Mina jõudsin geneetikamaailma juba aastal 2003, kui Tallinnas elasin. Ajaleht The Baltic Times saatis mind Tartusse, kus oli geeniteadlaste konverents. Hakkasin sellest kirjutama ja see maailm tõmbas mind endasse. Ajakirjanikuna see sobis väga. Olin väsinud poliitikast juba. Kirjutada poliitikast on ohtlik väljakutse. Poliitikud valetavad – see on nende töö. Neil ei ole vaid kaks nägu. Neil on, ei tea, 50 või rohkem. Poliitik ütleb sulle hommikul midagi, aga õhtul lugu muutub ja ta ütleb, et sa oled halvasti tööd teinud ja sa oled valetaja või toetad muud parteid. Aga teadlased on ägedad tüübid.

Hea meelega kohtuks Andres Metspaluga või Lili Milaniga. Joome kohvi. Räägime geneetikast. Ma ise teadlane ei ole, aga nende seltskond mulle sobib. See on ülivärvikas maailm ka. Need on inimesed, kes tahavad päriselt muuta kõike. Poliitika lubadus on, et pension tõuseb X protsenti või anname teile edaspidi Tallinnas tasuta transpordi. Aga geneetik on inimene, nagu Kari Stefansson Islandil, kes ütleb, et tegelikult teame küll, kellel on suurim võimalus rinnavähki saada, ja kui riik lubab, anname neile seda infot ja päästame nende elud. Selles mõttes nad tahavadki jumalat mängida. Loovad iga päev meile uue maailma. Minu artiklid ilmuvad GenomeWeb-is kõige rohkem. See on populaarne publikatsioon New Yorgis. Olen teinud nendega koostööd aastast 2005. Mu esimene toimetaja seal oli Peterburist. Talle oli Eesti naaberriik ja tal oli suur huvi Eesti vastu. Nii et – tänu Eestile sain tööd.

Foto: Maria Petrone

Niisamuti tunned Sa huvi ajaloo vastu. Usun, et Sa tead Eesti ajaloost rohkem kui enamik eestlasi. Kas ajaloo tundmine aitab ka olevikus paremini orienteeruda?

Huvitav küsimus. Hiljuti lugesin Viljandi ajaloost ja sain aru, miks inimesed kardavad Venemaad, sest et iga 100 või 150 aasta tagant tulevad venelased siia, panevad kõik põlema, siis lähevad tagasi koju. Ivan IV tegi, Peeter Suur tegi. Siis on kergem aru saada sellest sügavast traumast, mis on eestlaste sees. Mul on ka see trauma nüüd. Kui mingi mootorratas plahvatab Viljandis või on ilutulestik, vaatan ringi ja mõtlen, et kas venelased tulid tagasi. Huvitav, et sakslaste suhtes nii ei tunta, kuigi nemad tegid ju niisamuti.

Mul on ka huvitav lugeda vanu eestikeelseid tekste, paar sajandit vanu, ja mõista, et asjad pole palju muutunud. Neil on sama elu põhimõte. Hiljuti lugesin Jaan Tõnissonist, kui tubli ja töökas ta oli seal oma peretalus; ja siis oli pilt, kus tal oli korporatsioonimüts peas, ja mõtlesin, vaata, mitte midagi ei muutu. Ainult kordub. Mõned eestlased surevad ära, teised tulevad nende asemele. Aeg ei ole kronoloogiline tegelikult. Aeg kordub ja kordub. See on spiraal.

Usun, et meie pere ja suguvõsa ajaloo tundmine aitab meil paremini ka iseend mõista…

Absoluutselt. Alles hiljuti sain teada, et mu vanavanaisa oli anarhist Itaalias, ja ta vend ka. Ja siis teisel pool, isa pool, oli sama lugu. Mul on üks sugulane, Attanasio Dramis Calabriast, kes oli väga mõjukas anarhist 19. sajandil seal Itaalias. Me ei ole kunagi austanud autoritaarsust! Või siis pigem see idee, et rules are meant to be broken (reeglid on selleks, et neid rikkuda! – toim.). Kuiva seaduse ajal olid nad seotud alkoholimüügiäriga. Sest et seadus on ainult mingi reegel!

Emapoolsed sugulased, Abbatecolad, on hästi kirglikud inimesed. Isegi Facebookis nad kaklevad hullult palju poliitika teemadel. “Sina mine metsa!” “Ei, SINA mine metsa!” See on vahepeal liiga intensiivne, isegi mulle! Petroned on natukene melanhoolsemad, naistemehed minu arust. Nemad on just sellised, kes armastavad veini, naisi ja laule, aga naisi kõige rohkem. Aga täitsa tore on mõelda, et jah, olen kuidagi üksi, aga mul on olnud onud, kes olid samasugused. Võib-olla oleme natukene tobedad, aga meie oleme ju sellised.

Kuidas Sa end siin Eestis ikkagi tunned? Kõrvaltvaatajana tundub, et Sind on väga omaks võetud – Sa räägid eesti keeles, tunned seda kultuuri ja ajalugu… aga kas tunnetad Eestit kui oma kodumaad?

Mõnes mõttes on hästi mugav koht, jah. Käisin New Yorgis suvel ja seal oli ka palav ja äge. Täiega nauditav kogemus. Aga siis tulin tagasi, karge tuul puhus, käisin turul Tallinnas, inimesed nii ilusad ja Postimees ootas minult kolumni.

Võtsin arvuti välja ja kirjutasin – see oli see fantaasia, et Eestis on koonduslaager välismaalastele. See oli satiir, aga siis lugesin kommentaare ja Lauri Vahtre ütles, et ma sülitasin eesti rahva näkku. Kas tõesti? Nii, satiir on vist keelatud. Aga hingevellekesele Jaan Kaplinskile meeldis. See ka loeb! Mõtlen tihti sellest, kuidas oleme erinevad. 

Tuli meelde hiljuti, et eestlaste esimene mõte on vist “Mis ma teen?” ja siis peale seda “Mis selle mõte on?”.

Ütlesin ühele eesti naisele kord, et mul on romantilised tunded ta vastu, ja tead, mis ta vastas? “Tore, aga mis selle mõte on?” Ja siis ta ütles mulle veel: “Kui sa tunned midagi, siis on tore, et sa tunned. Aga polegi vaja sellest rääkida ju. Tundmine ja rääkimine on erinevad asjad.” See on eesti naisterahvas. 

Kui eestlane tahab puhata, siis ta teeb midagi. Korjab kartuleid. Läheb metsa seenele. Vaatab filmi. Käib suusatamas. Tegevus. Mul on see kõik kuidagi tagurpidi. Kui inimene puhkab, tähendab, et ta ei tee mitte midagi. Mulle näib, et elu on absurdne. Elu on huvitav kogemus ja see on kõik. Elus ei ole mingit suurt mõtet või põhjust. Ma ei tea, kust see tuli. Vist natukene itaalia dolce far niente (mõnus mittemidagitegemine – it. k), nii magus on mitte midagi teha, aga siin on ka vist see prantsuse eksistentsialistlik perspektiiv. Mitte et ma noormehena oleksin lugenud Jean-Paul Sartre’it, aga ma arvan, et see mõjutas kultuuri palju, kui ma laps olin, ja kuidagi mõjutas ka mind sealtkaudu. See hipi-fenomen oli väga eksistentsialistlik. Nii, tore eesti naine, kus iganes sa oled praegu – jah, need tunded olid küll ägedad ja tähtsad. Mulle meeldis.

Eesti naised. Sa oled neid imetlenud, Su laste ema on eesti naine, aga vahel tundub, et Sa üldse ikkagi ei mõista seda verd. Kas itaalia naised on siis teistsugused? Või on keeruline mehel mõista naise loogikat, hormonaalsust ja käitumist üldiselt, see ei olene rahvusest? Mulle tundub see loogiline – meil pole kogemust teise sugupoole kehas elamisest…

Itaalia naised? Kuule, on küll soe ja hea tunne, kui sa juhuslikult astud poodi, kuskil Puglias, ja kõik need itaalia naised on nii sõbralikud ja naeratavad ja ütlevad sulle: “Ciao, bello, ciao!” Ma väga armastan seda. Mu terve keha muliseb siis nagu kuum šokolaad. Mul on seda soojust vaja, eriti kui meil nii külmad talved on siin. See on nagu soe tuul. See on midagi, mis on minu sees, mida ma vahepeal vajangi, sest ma olen lihtsalt ka selline.

Mu sõbrad teavad, et Justin on üsna rahulik, aga vahepeal tal on see hull vahemere pool – eriti kui joon natuke veini, siis hakkan flirtima ja asjad lähevad käest ära. Ma võiksin olla hästi intensiivne. Kui kurb, siis väga kurb. Kui õnnelik, naeran suure rõõmuga. Kord olin väga vihane ka, viskasin terve piimapaki külmkapi vastu. Siis hetk hiljem vaatasin ja mõtlesin, noh, vaata missugune jobu sa oled, ja siis ma võtsin lapi välja. Issand.

Tavaline eesti naine, kui tal isa on, ei ole kasvanud üles sellise moodsa mehega. Tavaline eesti isa on rahulik, teeb oma tööd, tuleb koju, sööb kartuleid, läheb tagasi tööle, hiljem paneb riiuli ülesse… Keegi ei viska piimapakki külmkapi vastu! Ükskord terve küttepuude hunnik kukkus mulle peale, ja siis hakkasin õudselt ropendama. Aga siis läks tuju ära.

Itaalias on vulkaanid. Vahepeal on vaja mingit maavärinat või plahvatust. Siis läheb paremaks. See on katartiline.

Kusjuures, ma armastan eesti naisi väga, eriti neid metsikuid saami verd moodsaid soomeugri naisi. Ma arvan, et nende südames ka põleb tuli, ja imelikult sobivad vahemere mehed ja soomeugri naised kokku selles mõttes. See ülipragmaatiline saksa moodi linnamentaalsus ei sobi mulle, sest kahjuks või õnneks ma pole loogiline sakslane. Aga need metsikud soomeugri naised on täis sisu. Ma ei ütleks mitte kunagi, et nad on leebed või tagasihoidlikud. Nad on looduse jõud ise – hirmsad, kirglikud, targad ja hullumeelselt seksikad. Kui sulle meeldivad äärmuslikud kogemused, kindlasti soovitan üht neist naisena.

Naistel on kindlasti teistsugune perspektiiv. Mu tütred on juba lastena palju targemad kui mina praegu. Kuidas nad said nii targeks nii ruttu? See on uskumatu, ja mu elu on väga rikas tänu sellele, et mul on nii lähedal need targad noored tüdrukud ja naised, kes saavad seletada mulle, kuidas asjad päriselt on. Vahepeal on raske aru saada, kuidas nad maailma näevad, sest et nende meeltes on kõik asjad seotud. Juhtub, et teen midagi valesti, aga ma ei saa aru, mis oli – neil on pahad tujud, siis läheb torm üle, aga ikka ei saa aru, mida ma valesti tegin! Täiega müsteerium.

Sa oled pärast lahutust jäänud siiski üksi, kuigi ma kujutan ette, et üldises meestepuuduses Eestis on üks pikk küpses eas itaallane, kes veel on nii tundeline, ju lausa eesti naise romantiline unistus!? Kas see on Su teadlik valik või oled Sa liiga keeruline, et kellegi romantilist ettekujutust tegelikkuses täita?

Mul kindlasti on olnud huvisid peale lahutust. Paljud naistest on inspireerivad, intelligentsed, ilusad inimesed. Ma olen ka suhelnud paljude naistega ja neilt õppinud nii palju. Võtan seda pigem nii, et teen uuringuid. See on periood elus, kui ma suhtlen hästi palju inimestega ja mul on erinevad kogemused. Kindlasti mõjutab see kirjutamist ka. On hea, kui on uusi tegelasi. Pean ausalt tunnistama, et olen õppinud palju just noortelt naistelt. Me mõtleme tavaliselt, et noored on rumalad, ei oska mitte midagi, on ebaküpsed, ebausaldusväärsed. Aga tegelikult, naised, kes on minuvanused, käituvad täpselt samamoodi. Mõned asjad lihtsalt ei muutu ja tihti on noored need, kellel on selgem pilt maailmast ja sellest, kuidas asjad vist päriselt on. Neil on see tarkus, meil on ikka veel segadus. Ja ma olen tänulik neile. Selles kontekstis oleks väga keeruline, kui mul oleks “uus naine”, kui ma niikuinii tahaks rännata, rääkida, koguda, kuulda. Mul ei ole enam vaja, et keegi oleks mul kodus. Mina otsin nüüd rohkem inspiratsiooni.

Te saate Epuga kenasti läbi. Lahutus on ikka valulik protsess ja paljud ei jõuagi leppimise ja sõpruseni. Kuidas teil see on õnnestunud? Laste nimel on see väga vajalik. Äkki annad lahkuminejatele nõu…

Minu arust pole ma õige inimene, et nõu anda. Käin psühholoogi juures kord kuus. See on aidanud ja soovitan hea meelega, sest, ütleme ausalt, sõbrad väsivad ruttu ära inimese kurtmisest. Minu arust enamik konflikte on ehitatud mingi haava peale. Midagi, mis läks sassi minevikus. “Sina tegid seda!”

Isegi rahvusvahelised suhted on sellised. Vaata, näiteks Eesti ja Venemaa. Ja isegi Lääne-Euroopas. Mäletan, kui ma olin 14 ja käisin Šveitsis, nad kartsid, et sakslased ostavad liiga palju maad. “Nad tulevad tagasi, aga seekord mitte armeega. Lihtsalt ostavad kõik ära!” See on konflikt, mis on ehitatud mingi jama peale, mis kunagi juhtus. Need haavad ja traumad on vahepeal rasked. Nad on tõsised ja kummitavad. Aga samas elu läheb edasi ja konfliktid on ka väsitavad.

Pead mõtlema, kas tõesti tahad, et kui sa sured ära, jõuad taevasse, ja jumal küsib: “Mis sa tegid oma eluga?” – siis vastad: “Kaklesin eksiga. Aga lõpus võitsingi!”

See on absurdne ja nõme. See naine (või mees) on ka su laste ema (või isa). Ja selles mõttes olete aja lõpuni seotud, sest teist on saanud alguse uus vereliin. Meie lapsed on osa minust ja osa temast. Oleme ikka pere. Kas paber ütleb, et abielus või lahus, see bioloogilises perspektiivis ei tähenda palju, ausalt.

Foto: Justin Petrone, erakogu

Ma austan Sind sellise mõtlemise eest, Justin. Sa tõesti armastad oma lapsi. Sinu loomingulised ideaalid, püüdlused. Mida tahaksid veel teha? Kas rahvusvaheline edu kirjanikuna on Su unistustes?

Ma nii tahaksin bändi teha! Kas on keskeakriis või mitte, mis siis, aga ma nii armastan muusikat mängida ja ilmselt oleksin hea basskitarrist. See on küll üks unistus… Ma proovisin midagi kokku panna siin Viljandis, aga meil on kõikidel tööd ja lapsed. Seda on väga raske teha. Mul on ka palju sõpru, kes mängivad, aga nemad on tõelised muusikud. Ei ole nii, et sa ütled Jalmar Vabarnale, Silver Sepale või Rauno Vaherile, et “Teeme bändi!?”. Sest et Silver on Uzbekimaal ja Jalmar on Shetlandi saartel ja Rauno on ei tea kus, Jamaical vist. Aga palun väga, et see juhtuks.

Teine asi on, et ma olen kirjanik, mitte eesti kirjanik. Ma panin oma itaalia mõtted blogisse ükskord ja see on olnud kõige populaarsem postitus. Tuhanded inimesed on seda lugenud. Niisiis, ma arvan, et see oleks ju väga hea mõte, kui ma kirjutaks midagi Itaaliast ka. Tunnen kirjanikuna, et ma olen ikka väga noor inimene ja need aastad, mis tulevad, kingivad mulle võimalusi kirjutada suurepäraselt ja huvitavalt. Ja oleks väga äge, kui kunagi tulevikus ma oleks selline tüüp nagu Henry Miller, kes elas 88. eluaastani. Kõik need teised kirjanikud tema põlvkonnast – Scott Fitzgerald, Ernest Hemingway, Dorothy Parker, John Dos Passos – olid ammugi surnud, aga iga kord, kui loomeseltskonnal oli vaja vanameest, kes ajaks udujuttu, oli Henry Miller olemas. Siis tuli ta välja, vana müts peas, kepp käes, pilgutas silma ja hakkas rääkima: “Tol ajal oli nii…”

Nimeta inimesi, kes Sind on inspireerinud.

Björk Guðmundsdóttir on õudselt loov inimene, kes näitas mulle, et kunst võiks alati olla teraapia. Selline tunne, et kui sitt hakkab lendama, võid alati kirjutada ja päike jälle tõuseb. Kõik need räpparid New Yorgist on ka mind inspireerinud, isegi kuulan A Tribe Called Questi ja De La Souli, kui kirjutan. Gypsy jazz (mustlasjazz – toim.) on mind mõjutanud ka, see rütm aitab hästi palju kirjutades. Prantsuse jazzkitarrist Stephane Wrembel on mu lemmik ja Django Reinhardt on meie ristiisa.

Aga tead, sel aastal mul on hästi palju sõpru, kes saavad 50. Nad kõik on sündinud aastal 1969. Ütlen nende kohta 69-lased. Kui töötasin vanasti muusikapoes New Yorgis, siis mu kolleeg Max oli üks äge hipi rändur, kes austas John Coltrane’i, ja tema kaudu õppisin nii palju muusikamaailmast ja elust üldse. Mina olin teismeline veel, aga tema juba sel ajal 28 või midagi. Väga tark vanamees! Müüsime koos hullult palju Spice Girlsi plaate. Ja siis, kui tulin Eestisse, oli Steve Roman, kes oli ka kuidagi expat’i eeskuju. Kõik mu bossid New Yorgis on sel aastal sündinud. Ma ei tea, miks. Miks mul ei ole nii palju sõpru, kes on sündinud 1968. aastal või 1970. aastal? Miks 1969? Miks mitte! Aga neil on juubel ka sel aastal, nii et võtke palju veini välja ja tõstke üks klaas neile ka. Palju õnne, sõbrad!

Ma tean, et Sulle meeldib vana bluus. Minu meelest bluus sobib hästi Su olemusega. Mis oleks Sinu arvates Justin Petrone bluusilaulu nimi?

“Greasy Goose”. Rasvane hani. Vesi lihtsalt voolab mu seljast ära. A rolling stone gathers no moss (veereva kivi selga ei kasva sammal – ingl. k).

Oled öelnud, et Sinu keskeakriis saabus 35-aastaselt. Eks meil on elus erinevaid kriise. Mida oma kriisist õppisid või õpid veel?

Kõige suurem asi oli vist, et ei me saa lõpuni elu kontrollida. Oleme kuulnud sellest, et oleme meie saatuse meistrid, aga seda ma küll ei usu, sest et mina proovisin väga tugevasti oma saatust muuta, aga lõpuks ikka ei saanud. Inimene saab ise kontrollida, mis ta ise teeb. Aga suuremas pildis ei saa. Ma ei saa muuta näiteks seda, mis mu ema teeb või mis mu isa mõtleb või kuidas naine tunneb. Ja selle arusaamisega tuli väga suur alistumine. See on olnud väga huvitav kogemus mulle, sest et ma pean iga päev rohkem õppima, kuidas lahti lasta, kuidas voolata oma alateadvusega. See on huvitav, sest et tegelikult saad natukene kontrolli tagasi. Sest et sina tegelikult ei kontrolli alateadvust, aga samal ajal keegi teine ka ei saa kontrollida. Absurdne, jah, aga väga äge kogemus.

Arvan, et enne kriisi elasin rohkem raamides või kastides. Kõik oli ehitatud. Nüüd on eluvärk kastist välja. Iga päev pikutan, tunnen, mõtlen, unistan. Vaatan, mis tuleb südamesse. Voolav, ootamatu, aga las see vesi voolab.

Mis tundega võtad vastu oma 40ndat juubelit? Kuidas tähistad? Valmistad lastele tiramisu-kooki? Kuuldavasti tuleb sul see hästi välja!

Mu sünnipäev on kolmapäeval, siis lähen välja koos sõpradega. Mulle pole kunagi meeldinud suured peod, eriti kui see on minuga isiklikult seotud. Aga sel nädalavahetusel lähen vist Pärnusse koos lastega ujuma. Minu meelest on hea otsus tähistada juubelit koos lastega.

Õnne juubeli puhul ning inspiratsiooni loominguks!

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (56)