Romet Vaino: läbi kuue raba. Lähemale iseendale kui eestlasele

Talv on lõpusirgel. Juba novembri lühenevate päevade ja maad võtva vaikuse saatel olin teadlik eesseisvast meelenäljast. Värviliste metsade-rabade ja toonirikaste helimaastike kadumine muutis ühtäkki mind ja mu emotsioone palju suuremaks ja tuntavamaks. Natuke kõhedusttekitav olukord, kui tajud, et oled justkui jäetud üksi ja positiivsete mõtete kõrval kerkivad ka negatiivsed tundmused väga intensiivselt pinnale. Seepärast kutsun talve hingepõhja kukkumiseks. Risk midagi hingekriipivat välja kaevata on täiesti arvestatav.

Ent nähkem puuduste asemel võimalusi – sellised looduse poolt kingitud keskkonnaseisundid võimaldavad oma hingepeenraid rohida. Selleks peab haavatavas seisundis paljastama end väga erinevatele elulistele olukordadele. Me kasutame autosid selleks, et liigutada oma füüsilist keha ühest kohast teise. Mina mõtlen, et peaksime teadlikumalt kasutama ka oma füüsilist keha, et viia oma hing ühest aistingute ruumist teise. Vahel ärkangi hommikul ja mõtlen tähtsa näoga “nii…kuhu ma su täna viia võiks?”

Selliste monoloogide ja spontaansete käikudega visandus käesoleva talve jooksul mu silme ette üks suurem nägemus. Sagedase sateliitfotode uurimise käigus kaaperdas mu mõtted üks pruunikarva koridor muidu nii rohelise Eestimaa pinnal. Tekkis idee, et eesmärgipäratute ja nautimuslike retkede asemel peaksin ette võtma ühe sihipärase vallutuse. Rühkida läbi kuue rabamassiivi ja seejuures käia 35 kilomeetrist umbes 30 kilomeetrit räätsadel. Ma ei saanud enam magada – see tuli ära teha enne, kui lumi sulab!

Minuga liitus veel üks hingeline ja nii me asusimegi ühel pakaselisel hommikul umbes 20 miinuskraadiga teele. Eesmärk oli jõuda järgmise päeva õhtuks lõpp-punkti, aga tõenäoliselt kobada ka oma sügavamates hingesoppides.

Silmaklappidega hobune

Meie teekonna algust saatis karge ja päikseline talvehommik. Keha ja meel olid puhanud. Oli aega ümbritseva ruumi hoomamiseks ja mõttevahetusteks. Kuid päeva teises pooles saabunud väsimusega tundsin, kuidas mulle vajuvad klapid silme ette. Mõtteis terendas ööbimispaik ja pilk langes üha enam ümbritsevalt saapaotstele.

Tugeva meelelise kogemuse eelduseks on rahulik kulgemine. Mulle näib, et ükskõik mida keegi rahuliku all ka mõtleks, on see ikka liiga kiire. On igati tervislik kanda endaga kaasas teadmist, et me oleme vaikimisi kiirustamisele häälestatud. Reklaamid meie ümber on lühikesed, filmide sündmustikud on kiirendatud, otsused langetatakse hoo pealt. Sellega kaasnev välistatavus on meie eludesse sisse kirjutatud. See pole iseenesest halb, aga me ei peaks seda endaga loodusesse kaasa võtma. Võiksime hoopis teadlikult lasta loodusel end aeglaseks häälestada, et siis sügavama tunnetusega tööellu naasta.

Mul on üks värske kogemus elu aeglustamisest.

Mõned päevad tagasi tulin metsas mõttele sulgeda silmad ja liikuda 10-15 minutit ilma kõrvalise abita. Läbi saapataldade, käte ja kõrvade lõin pildi ümbritsevast ruumist. Oma üllatuseks avastasin, et suutsin nii mõneski olukorras tajuda ära lähedalseisva puu. Nii elujõulised kui mahalangenud puud moodustavad metsa all võlve ja sambaid, mille lähedal liikudes tajud krõbiseva lume helipeegeldust.

Ühel hetkel mõtlesin endast rohkem kui antennist kui füüsilisest kehast, mis seisab eraldi ümbritsevast keskkonnast.

Sellisel kindla sihiga ettevõtmisel nagu seda on konkreetse marsruudiga rabamatk, tunnen nagu seoksin need kaks äsja kirjeldatud maailma kokku. Liikumisel pean eesmärgi nimel sügavama loodustunnetuse välistama. Pauside ajal saan aga võtta hetke ümbritseva keskkonna endasse lubamiseks. Kui unustaksin end stiimulite nautlemisse, jääks siht saavutamata. Sellised ettevõtmised aitavad mõista ka looduskogemuse erinevaid tasandeid. Meil on võimalik mõelda, et miks üldse sammud metsa või rappa seame ja vastavalt sellele end ka õigesti häälestada. Tunnen, et see vajab kaasaegses inimeses veel harjumist ja harjutamist.

Füüsilise väsimusega kaasneb mul looduses omapärane mõttealgete rägastikku langemine. Ajutine ümisemine võib asenduda poolikute lausete või mõtete väljaütlemisega. Vahepeal vaikin ja siis järgneb juba uus ja eelnevaga täiesti seostamatu mõttejupp. On olemas teooria, et loodus lülitabki meie aju režiimile, mida seostatakse mälestuste, emotsioonide, vabalt voolavate ja sageli hüplike mõttemustritega. Ma ei tea kas see peab paika, kuid olen õppinud, et see podisev mõttepada ei ole mõeldud kohapeal söömiseks. See settib alles hilisemate elusündmuste toel.

Oma rabamaratonist võtsin teadlike mälestustena kaasa hilistalvises öös huikava händkaku, keda saatis kauguses töötav harvester. Kange Eesti naise, kes raba teravatele hammastele vaatamata füüsilisele katsumusele alla ei vandunud. Kõige tipuks ka teadmise, et elan pagana mõnusas kohas siin planeedil Maa.

Kõige muu kõrval lõpetasin rännaku teadmisega, et mind on kutsutud raadiosaatesse Reispass jagama oma mõtteid Eesti loodusest ja selles liikumisest. Mida ma aga ette näha ei osanud, on tõsiasi, et sellest saatest jääb mind kummitama üks mõttekäik, mille kirjutangi siinkohal lahti. Üks asi viib ikka teiseni. Rabast raadiosse ja raadiost otsapidi endasse tagasi!

Ekspordime ellusuhtumist

Arutlesime saatejuht Ivo Tšetõrkiniga, mis võiks ikkagi olla see, mida välismaalased siia kogema võiksid ja tahaksid tulla. Küll me turundame rändrahne, küll rabasid. Kõik on enamasti seotud numbrite ja visuaalse maailma ehk nägemismeelega. Aga me oleme oma keskkonnaga ühenduses rohkem kui vaid “nägemisjuhtme” kaudu. Muuhulgas peaksime unustama mingisugused universaalsed skaalad ja mitte tundma end halvasti, et meil pole kõrgeid mägesid või helesiniseid laguune.

Eetris olles jõudsime iseendaga olemiseni kui luksuseni, mida suures osas maailmast enam ei eksisteeri. Meil siin on endiselt võimalik pealinnast kuni tunniajase sõidu kaugusel neid üksi olemise paiku leida. Hiljem koju sõites ja isegi õhtul magama minnes idanes mu pähe täiesti sundimatult veel erinevaid mõtteid. On need lihtsameelsed või mitte, jäägu lugeja enda otsustada.

Hakkasin mõtlema, et tunne tekib ikka inimese sees ja mul on olnud elus väga palju hetki, milleni ma oma mälusoppides visuaalselt enam ei küündi. Kuid ma suudan nendeni sirutuda läbi erinevate aistingute, mis neid hetki vormisid. Kellega ma olin, kuidas ma olin ja mis tunde see keskkond minus tekitas. Vot seda ma mäletan!

Kui tahaksin midagi välismaalastele kaasa anda, siis eelkõige erilist tunnet südames ja vähem pilte telefonides, mis hiljem ununevad või kustutatakse.

Mis on selle eelduseks? Kohalikud elanikud, kes suhtuvad oma kodumaa loodusesse hoidvalt ja kirglikult. Olen veendnud, et meis on alles veel piisavas koguses kunagise kütt-korilase olemust. Loodusest lugupidav kirglik kütt, kalamees või marjuline  suudab looduskaugetele ühiskondadele avada uksi maailma, milles kogeda oma kauget pärinemist. Sõltumata sellest, kas elame New Yorkis või Elvas, on meie kõigi juured ühtmoodi looduses ja mitte betoonis ega klaasis. Seetõttu viiks selline kogemuslik värav ka meie külalisi iseendale kui inimesele lähemale. Mis sest, et võõras kultuuris.

Pea igaüks meist teab vähemalt üht kirglikku loodushullu. Minu jaoks on see märk, et saaksime sellist ellusuhtumist jõudsamalt kultiveerida. Praegu on meil veel see ressurss olemas. Me ei peaks enam ammu nägema looduses liikumist kui kellegi lillelapselikku hobi või juhuslikku ajaviidet. See on täiesti tõsiseltvõetav vahend rahva heaolu ja tervise hoidmiseks. Digiühiskonna kõrval oleks see ka suurepärane eeskuju ülejäänud maailmale, kuidas olla samaaegselt nii metsik hing kui õnnelik ja elujõuline kodanik. Esimene soodustab viimast.

Loodusest hingerahu otsimine suunab meid rohkem vaatama ka oma juurte poole. Mõtlen sageli rabast kui nabanöörist, mida mööda ronida minevikku ja elada läbi oma esivanemate elud. Selline loodusmaastikel kulgemine ja mineviku kujutlemine tekitab üheaegselt nii kaastunnet kui uhkust ja lugupidamist. Ühtlasi paneb see mõtlema minust kui uue aja inimesest ja praegustest väljakutsetest. Leian, et minevikus on tarkust, mida ei tohiks unustada. Võibolla annakski oma juurte teadlikum säilitamine meile kui rahvale tugevama selgroo ja põhjuse olla uhke oma looduse üle.

Kui varem on kodumaa loodus meid päästnud epideemiate või sõdade eest, siis nüüd pakub see meile väljalülitust, et püsida tervemõistuslikena. Selle kõige keskel peaksime jälgima, et me ise oma pärimuslikke juuri kogemata läbi ei lõika. Looduses uitamine ja korilus ei ole enam kaugeltki iga eestlase loomulik elu osa. Läänemaailma mõjutusel võime meeltesegaduses oma talupojalikust maailmavaatest lahti öelda ja lõpuks leidagi end samast paadist. Nimelt saabub järjepidevalt meile eeskujuks seatud riikidest siia kodanikke, kes on igatsusega otsimas just seda, mida neil enam pole.

Kas võiksime füüsiliste maastike ja vaatamisväärsuste asemel eksportida hoopis oma ellusuhtumist? See ei tähenda matkaradade teabelehtede või turismiatraktsioonide brošüüride põletamist ja senise töö mahakandmist. Hoopis sisulist muutust meie mõtlemises ja see ei juhtu üle öö isegi siis, kui teha selle nimel rasket ja sihipärast tööd.

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (25)