Valner Valme: Blur - popesteet, dändi, rokkar ja leiborist

Tere! Ma hakkan kirjutama lugu Blurist ja ma ei tea, kuhu ma välja jõuan, ei tea isegi, kust alustan. Aga süda käsib kirjutada, ja kes Blurist lugu peavad, tulge kaasa.

Süda käskis Blurist kirjutada kohe, kui 21. juulil ilmus nende uus album “The Ballad Of Darren”. Aga siis oli puhkus. Ja plaat oli pigem väike pettumus. Tarkade elukogenud meeste kvaliteetne, läbimõeldud briti poprock. Mis ta ju ongi. Aga Blur on ka nii palju enamat. Ja ka see uus plaat on nii palju enamat, isegi kui ta ei vasta nõudlikumate fännide ootustele. Ei, ma arvan, et nende ootustele “The Ballad Of Darren” just vastab, sest on tasemel plaat, seevastu mina ei loe end Bluri fänniks, vaid bändi sõbraks, inimeseks, kes ei kavatse kunagisi lemmikuid hüljata, tehku nad mis tahes – ja ma olen neis kindel, et midagi mulle vastuvõetamatut nad niikuinii muusikutena ega inimestena ei tee: ei toeta terroririiki Venemaad, näiteks. Millega paistis hiljuti silma endine Pink Floydi liige Roger Waters. (Ma kuulan Pink Floydi ikkagi, sest Waters keeras ära hiljem, ja ülejäänud elusolevad bändiliikmed toetavad muidugi Ukrainat.) Või et näiteks ei ole natsid (nagu Kanye West, keda ma enam ei kuula). Blur on intelligentsed inimesed, võib järeldada nende tegevuse ja intervjuude põhjal.

Kust me üldse midagi teame artistide kohta, keda me peame justkui omaks. Ega ei pruugi teada, isiklikult tundmata. Isegi järgides neid sotsiaalmeedias ei pruugi teada (mina Bluri instas ei jälgi ja Facebooki ega muud mul pole). Aga sisetunne ütleb, et need on minu inimesed. No vaadake otsa sellele bassimehele Alex Jamesile. Tal tuli pisar silma 2023. aasta tagasituleku kontsertidel. Vaatad seda YouTube’ist ja tunned, et maailm polegi nii kõle ja küüniline koht, kui mõnel rusutud hetkel tundub. Alex on raudselt meeldiv inimene, tema kolumnide põhjal on temas samas säilinud ka paras annus kaaki, mis teeb inimese ju ikka paremini mõistetavaks. Või frontman Damon Albarn, mingil põhjusel tunnen temaga hingesugulust. Vaadetes elule ja kunstile esineb sarnasusi, lisaks hakkasin 1994 tema eeskujul kandma tobedaid dressipluuse, lopsakaid kaelakeid ja jonnakat tukka. Ta on must kaks aastat vanem, nii et hästi sobiv eeskuju, poleks ju noorena, kahekümnendates, hakanud mingit vanameest matkima, samas kaks aastat andis ikkagi mingi distantsi autoriteediks.