Valner Valme: Blur - popesteet, dändi, rokkar ja leiborist

Tere! Ma hakkan kirjutama lugu Blurist ja ma ei tea, kuhu ma välja jõuan, ei tea isegi, kust alustan. Aga süda käsib kirjutada, ja kes Blurist lugu peavad, tulge kaasa.

Süda käskis Blurist kirjutada kohe, kui 21. juulil ilmus nende uus album “The Ballad Of Darren”. Aga siis oli puhkus. Ja plaat oli pigem väike pettumus. Tarkade elukogenud meeste kvaliteetne, läbimõeldud briti poprock. Mis ta ju ongi. Aga Blur on ka nii palju enamat. Ja ka see uus plaat on nii palju enamat, isegi kui ta ei vasta nõudlikumate fännide ootustele. Ei, ma arvan, et nende ootustele “The Ballad Of Darren” just vastab, sest on tasemel plaat, seevastu mina ei loe end Bluri fänniks, vaid bändi sõbraks, inimeseks, kes ei kavatse kunagisi lemmikuid hüljata, tehku nad mis tahes – ja ma olen neis kindel, et midagi mulle vastuvõetamatut nad niikuinii muusikutena ega inimestena ei tee: ei toeta terroririiki Venemaad, näiteks. Millega paistis hiljuti silma endine Pink Floydi liige Roger Waters. (Ma kuulan Pink Floydi ikkagi, sest Waters keeras ära hiljem, ja ülejäänud elusolevad bändiliikmed toetavad muidugi Ukrainat.) Või et näiteks ei ole natsid (nagu Kanye West, keda ma enam ei kuula). Blur on intelligentsed inimesed, võib järeldada nende tegevuse ja intervjuude põhjal.