Üks vastikumaid mälestusi lapsepõlvest on see, kui ema oli just toidu valmis teinud ja hüüdis akna pealt isale: “Sööma, sööma!” Isa hõikas vastu: “Kohe, kohe!” Möödus kümme minutit ja isa ei kusagil.
Ema hüüdis uuesti ja isa vastas, et tulen, tulen. Meie lapsed ootasime laua taga, toit jahtus ja isa ikka ei kusagil. Lõpuks lõi ema käega ja lubas meil sööma hakata. Et see söögi jutt nüüd veel enne õiget algust kohe ka ära lõpetada, peab ütlema, et tänasel päeval on koos söömine muutunud nii keeruliseks, et ma isegi ei püüa enam mitte. Iga inimene sööb seda, mida tahab, ja siis, kui tahab.