Lavastaja ja ajakirjanik Liis Kolle külastas Newfoundlandi saart Põhja-Kanadas ning kirjutab Edasile sealsete väheste järele jäänud põliselanike identiteedist ja sellest, kuidas nad oma maade ja õiguste eest seisavad ning mida sellest kõigest kõrva taha panna.

Mis see siis olgu, tavaliselt ju vaadataksegi (ja nähakse) kahe silmaga? Omakeelse termini etuaptmumk, inglise keeles two-eyed seeing, võttis kasutusele Põhja-Ameerika ühe arvukama indigeense rahva mikmakkide hõimu vanem (elder ei tähista pealikku, vaid elukogenud inimest, kes kannab edasi hõimu traditsioone ja teadmisi) Albert Marshall, tähistamaks nähtuste ja probleemide vaatlemist kahest erinevast, nii enda kui teiste aspektist – nii lääneliku (euroopaliku) teaduslik-tehnoloogilise, ressursse tõhusalt tarbiva kui ka põliselanike loodusseadustest lähtuva ja keskkonna taastootmist väärtustava pilguga. Ta on veendunud, et mida rohkem on perspektiive, seda paremini tuleme toime oma ülesandega. “Kahe silmaga nägemine” on tema sõnul teekond indigeensetel teadmistel põhineva kestliku maailmani. Ta usub, et ehkki on kulunud nii palju aega, on loodusele tehtud kahju võimalik heastada, kui panna paika prioriteedid. Märkimist väärib, et kuigi Marshalli järgi on etuaptmumk tegevusele suunatud mõiste, rõhutab sõnastus just vaadet ja mitte tegevust või meetodit, need kaasnevad loomuliku jätkuna.

Rõõmustaval kombel on Kanada ikka veel väga koloniaalsetes valitsusstruktuurides 21. sajandil lõpuks ometi tekkinud arusaamine ja vajadus indigeenseid rahvaid, keda on tänaseks järele jäänud vaid umbes viis protsenti kogu hiiglasliku pindalaga riigi rahvastikust, rohkem kaasata kõigil ühiskonnaelu tasandeil. Nende häält ja arvamusi võetakse kuulda, loodusressursse kasutavad uued äriprojektid saavad võimalikuks vaid vastava paikkonna põliselanike nõusolekul ja enamasti ka nende osalusel.