Kaalulangus on keeruline protsess ja iga inimene on ainulaadne bioloogilises, psühholoogilises ning kultuurilises mõttes. Ja ehkki saledust väärtustavad normid on üpris uued, peab Rahvusvaheline Terviseorganisatsioon rasvumist tänapäeval üheks kõige tõsisemaks rahvatervise probleemiks. Ülekaalulisi täiskasvanuid on üle 2 miljardi. Nende seas esineb naisi meestest natukene sagedamini. See tähendab, et suures pildis tuleb kaalu juurde. Kust need liigkilod tulevad ja mida selle vastu teha saab?
Poliitiliselt korrektne oleks käsitleda naisi ja mehi ühtemoodi. Kehakaalu puhul on selle positsiooni kaitsmine komplitseeritud. Võimalik, et lihtsa elu huvides hoitakse see füüsikalisena. Erinevalt bioloogiast on füüsika põhimõtteliselt sooneutraalne. Füüsikalises vaates oleks naiste ja meeste kaalulisandumine samasugune protsess. Analoogselt kulgeks ka vastupidine muutus. Võtmeprobleem on söödud ja kulutatud kalorite vahe. Kultuuri sügavalt juurdunud kontseptsiooni toidetakse toidupakenditelt ja aktiivsusmonitoridelt loetavate kaloritega. Ent lisanduvad kilod ei kuula füüsikuid. Või on viga kaaludes? Äkki hoopis arusaamades?
