Kristjan Port: meeste ja naiste liigkilode eripära

Viimase kolme-nelja põlvkonnaga ei ole muutunud inimeste geenid. Muutunud on kehakaal, töötamise viisid, ühiskondlik elukorraldus ja väärtussüsteeme kandev kultuur. Olukord ülekaaluga meenutab auklikku ämbrit. Foto: Shutterstock

Kaalulangus on keeruline protsess ja iga inimene on ainulaadne bioloogilises, psühholoogilises ning kultuurilises mõttes. Ja ehkki saledust väärtustavad normid on üpris uued, peab Rahvusvaheline Terviseorganisatsioon rasvumist tänapäeval üheks kõige tõsisemaks rahvatervise probleemiks. Ülekaalulisi täiskasvanuid on üle 2 miljardi. Nende seas esineb naisi meestest natukene sagedamini. See tähendab, et suures pildis tuleb kaalu juurde. Kust need liigkilod tulevad ja mida selle vastu teha saab?

Poliitiliselt korrektne oleks käsitleda naisi ja mehi ühtemoodi. Kehakaalu puhul on selle positsiooni kaitsmine komplitseeritud. Võimalik, et lihtsa elu huvides hoitakse see füüsikalisena. Erinevalt bioloogiast on füüsika põhimõtteliselt sooneutraalne. Füüsikalises vaates oleks naiste ja meeste kaalulisandumine samasugune protsess. Analoogselt kulgeks ka vastupidine muutus. Võtmeprobleem on söödud ja kulutatud kalorite vahe. Kultuuri sügavalt juurdunud kontseptsiooni toidetakse toidupakenditelt ja aktiivsusmonitoridelt loetavate kaloritega. Ent lisanduvad kilod ei kuula füüsikuid. Või on viga kaaludes? Äkki hoopis arusaamades?

Kaalulangus on keeruline protsess ja iga inimene on ainulaadne bioloogilises, psühholoogilises ning kultuurilises mõttes. Bioloogiliselt on kaalukaotus kompleksne stressreaktsioon ja kaalutõus pigem stressi leevendav nähtus. Sellest omakorda kuvandub käitumist, sh toitumist kujundava psühholoogia roll. Energiat kulutanud, näljas ja langenud kehamassiga indiviidi käitumine erineb hambatikuga urgitsedes söögikohast lahkuva kereka tegelase käitumisest. Välimuses märgatakse ülekaalu kultuuris peituvate normide tõttu.

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Loe artikleid (67)