Nikotiini peetakse suurima sõltuvust tekitava potentsiaaliga aineks. Umbes iga neljas kes proovib natukene aega suitsetada, jääbki suitsetajaks. Heroiini puhul hinnatakse sõltuvuse kujunemise riskiks ühte kümnest. Ometi kardetakse heroiini rohkem. Ilmselt heroiinisõltlasi kajastavate kuvandite ja hirme külvavate uudiste tõttu. Sigarettidesse suhtutakse kultuurse tõrjuvusega, loovutades valikuõiguse inimestele endile. Juhul kui tegemist on täiskasvanuga. Laste puhul tundub oht rängemana ja neile võib jagada õpetusi, mis eristab õiget ja vale.
Nikotiini suitsetamises võib eristada kahte sõltuvuse ilmingut. Mõjuaine kestval kasutusel kujunevad närvisüsteemi rakkude koostöös välja uued kohandumised. Mõjuaine puudus häirib väljakujunenud uut normaalsust ja sellega kaasneb ebamugavus. Kehva tunde summutamiseks otsitakse uut doosi kuni see leitakse. Ajas kordudes kujuneb välja nõiaring, millest väljumine nõuab üha suuremat kannatust. Umbes nii võiks kirjeldada sõltuvuse bioloogilist protsessi.
Tõenäoliselt on sellest mehhanismist tugevamaks käitumisharjumuse kujunemine. Suitsetamine algab sotsiaalse rituaalina. Kõik, kes on suitsetamist proovinud, teavad kurgus kipitavat ja hinge lämmatavat tunnet. Loogiline oleks suits minema visata, et mitte kordagi enam sellega endale häda põhjustada. Kuid tänu sotsiaalse konteksti teadvustamisele surutakse sõprade nimel ebamugav pakitsus maha ja proovitakse üha uuesti. Kuni ebamugavusest jagu saadakse. Tasapisi muutub rituaal käitumisharjumuseks.
